Unistus

Ja uskumatul kombel ei ole hetkel unistuseks sünnitamine, teise pojaga kohtumine, soojamaareis ega muu.. ainus, millest ma unistan on 31 detsember. Õhtu. Lapsed magavad oma voodikestes ja mina joon klaasi (või mitu) veini. Ja saadan selle aasta. Ära. Üksinda. Ma lihtsalt enam ei jaksa. Aasta 2016 on olnud lihtsalt.. kohutavalt raske.

Ja oli hetk, mil ma halisesin siinsamas magistritöö ja raseduse alguse vaevuste üle. Oleks ma tol hetkel teadnud, et see kõik on puhas naljanumber, magistritöö my ass, sellest ei sõltu midagi, see ei ole elu ega surma küsimus, see ei loe päris maailmas mitte midagi. Ma ootasin magistritöö kaitsmist ja lõpuaktust nagu ilmaimet, uskudes siiralt, et siis algab mingisugune puhkus või elu, kus on rohkem aega enda ja laste ja sõprade jaoks..

Päriselt siis alles kõik raskeks läkski.Mõned päevad peale lõpuaktust oli esimene ootamatu surm perekonnas. Lataki. Ja teadmine vanaema vähist sai reaalsuseks .. lihtsalt teadmisena tundus see mulle hoomamatu, midagi ebareaalset ja kauget, mille tõsidusest ma üldse aru ei saanud.. suvi. Esimesed haiglakülastused ja mõistmine, et inimene, kes alati on hips-hops kündnud põllud ja teinud heinad kümnetele lehmadele ja alati nö vägesid juhtinud, vajab ise abi. Et ta enam ei jaksa. Et ta ei saa hakkama. Et ta vajab hoolt, vajab igapäevaselt süstimist, toidu valmistamist, koristamist. Kui hale mul oli, kõigest. Temast. Endast. Oma lastest. Temast – et keegi peab midagi säärast läbi elama, hääbuma..Endast – et see kõik mulle nii nii raske oli, et ma aeg-ajalt ei jaksanud, olin pahane ja pettunud, endas ja teises. Oma lastest, sest kõhubeebi sai ikka veel liiga vähe tähelepanu, Arminist, kes sel suvel kuulis liiga palju jutte surmast, haiglatest ja hooldekodudest, süstimistest, rohtudest ja valust.. kui vapper ta selle kõige keskel oli, minu väike poeg, kes selle kurva, ääretult kurva maailmaga selgelt liiga vara tutvuma pidi. Ja lataki, teine ootamatu surm perekonnas. Vanaema pidi haigena matma kõige pealt enda poja. Ja seejärel abikaasa.

Ja justkui surmadest ja haigustest vähe oleks, pakkus elu meile veel väljakutseid, näiteks selline “elu nagu filmis” moment, kus seisin keset ööd pidzaamas, laps teki sees kaenlas, maja ees ja vaatasin, kuidas leegid meie kortermaja akendest välja tulevad.. Ei põlenud mitte meie endi, vaid meie peal olev korter ja tegemist oli väga õnneliku õnnetusega, kuid kohutavalt ebameeldiv kogemus oli see siiski. Ja kui ma ise olin nii saamatu, et kõhubeebit esikohale ei seadnud, siis tegi ta seda ise – A-d oodates pääsesin kõikidest suurematest vaevustest ja muredest, siis nüüd, teist poega oodates olen lausa mitmel korral kiirabi ukse taga suures mures ulgunud ja palunud, et titaga kõik korras oleks. Õnneks! paistab teine olema täpselt sama vapper nagu tema vend ning on kõikidele hirmsatele katsumustele vapralt vastu pidanud. Loodetavasti kohtume temaga varsti ning saame temalt vabandust paluda ja talle pai teha..Kõik see mure muidugi ei jätnud puutumata ka paarissuhet, ma jõudsin arusaamiseni, et kuigi me oleme elanud koos peaaegu 10 aastat, siis on meie varasem elu olnud üsna selline.. lihtne! Ja et me ei osanud hästi raskel ajal toetada, olla olemas, aidata..Kõik oli äkki hoopis teisiti. Tõsine. Kurb.

Ja siis.. tuli vanaema täielik hääbumine, ja surm. Lataki.  Uskumatu on tõdeda, et keegi, kes on alati eksisteerinud, et teda enam ei ole. Lihtsalt ei ole. Mitte kuskil.. oma kodus, oma köögilaua taga.. peenramaal ega kasvuhoones.. mitte kuskil. Ja kui laupäeval tema matustel see mulle veel ilmselt päriselt kohale ei jõudnud, siis hiljem, nähes tema hoole ja armastusega kogutud asju kokku pakituna ja valmis ära viimiseks, siis oli see löök  ja mõistmine seda valusam. Päriselt. Ongi kõik. Ühe inimese elu on lõppenud. Inimese, kes on alati minu elus eksisteerinud.

Mille üle mul on hea meel.. et ükskõik kui raske see suvi oli, olin ma tema jaoks olemas. Et ma sain iseendast üle, kui oli vaja, ma tegin. Et me saime lähedasemaks. Et Armin oli nii kodus kui ka hiljem hooldekodus tema voodiveerel istumas ja pai tegemas. Kuigi lapsed ei peaks nii varakult haiguste ja surmaga kokku puutumas sai ta vanavanaemaga aega veeta. Pai teha. Selgelt liiga palju kommi süüa. Et mul on alati talle see mälestus rääkida, kuidas vanavanaema teda kommide ja küpsistega nuumas. Ja ploomimahlaga. Ja kuidas täna vanaema sõbranna mulle rääkis, et vanaema ei tahtnud enda koera ära anda just Armini pärast – sest alati maal olles istus ta aia ääres ja vaatas koera. See oli talle oluline. Oli neile oluline.

Veel on oktoober, november ja detsember. Mul on veel nii palju mõelda ja klaarida. Iseenda ja teistega. Hästi suured ja tähtsad õppetunnid on saadud. Ja väga valusad. Ja nende seedimine võtab veel aega.

 

 

 

 

 

Rhodes

Uskumatu, et päriselt ongi käes selline vaba moment, mil on võimalik viimaks puhkusemuljed kirja panna, mis siis, et reisist on möödas juba mitu nädalat. Lõpuks on viimased eksamid tehtud ja magistritöö esitatud. Ja Ardi läks A-ga kalale ja ma võin teha mida iganes hing ihaldab..uskumatu!

Otsus reisule minna sündis juba ammu aega tagasi  ja hoopistükis tänu Ardi tööandjale –  nimelt sai Ardi jõuludeks ühe reisikorraldaja 500€ kinkekaardi. Alguses plaanisime hoopis minna sügisel Horvaatiasse või Portugali, aga nagu ikka, elul on omad plaanid. Tuli teine rasedus ja võimalus sügisel kuskile reisida langes ära, siis tuli kole masendus ja see pani paika, et oodata ei ole midagi, tuleb minna võimalikult kiiresti. Minult on õige palju küsitud, et miks just Rhodes ja sellel on tegelikult väga lihtne põhjus: Ardi töö ja minu magistritöö seadsid meile väga väikesed raamid, millal üldse kuskile ära saame sõita ja kuna meil oli kindla reisikorraldaja kinkekaart olemas ja reise ju igal ajal igale poole ei toimu, siis oli see lihtsalt ainuke sihtkoht, mis meile ajaliselt sobis. Ja mingisugust põhjust vingumiseks ma ka ei näinud – ainuke asi, mida ma üldse tahtsin oli aeg enda kahe kõige kallima inimesega, päike ja meri.

Rhodes jm 164Rhodes jm 165Rhodes jm 174Rhodes jm 178

Rhodes jm 242Rhodes jm 263Rhodes jm 278Rhodes jm 304Selles, kas minna koos lapsega või ta vanaema juurde jätta, ei olnud minu jaoks üldse küsimust. Ilma A-ta ei oleks ma mitte mingil juhul üldse kuskile läinud. Mis siis, et me pidime tema, nõnda väikese inimese eest, maksma täishinna, mis siis, et talle meeldib ärgata hommikul kell 5 ja keegi kauem magada ei saa, mis siis, et ta ei jaksa päev otsa matkata ja lõunaks tuleb minna hotelli, sest ta tahab magada jne.. minu jaoks oli lihtsalt nii nii oluline, et ta oleks seal koos meiega. Hästi palju öeldakse, et ta on ju nii väike “et ta ei mäleta nagunii midagi”, aga selle eest mina mäletan. Mina mäletan kui vahva tal oli mererannas muudkui liiva ja veega mängida (selgelt, mere ääres elavad lapsed ei vaja mitte ühtegi mänguasja, sest kõik eluks vajalik ja päeva sisustamiseks on olemas – vesi ja liiv!), mina mäletan kui rõõmus ta oli emme ja issiga päevad otsad koos olles, maasikaid süües ja üldse mitte kuskile kiirustades. See on meie pere kõige suurem rõõm kui kõik on koos ja mitte keegi mitte kuskile ära minema ei pea.

Rhodes jm 246Rhodes jm 248Rhodes jm 249Rhodes jm 253Rhodes jm 259Rhodes jm 262Rhodes jm 272Rhodes jm 307

Kreeklaste suhtumine lastesse muidugi hämmastas mind täielikult – hoolimata sellest, et mitte üheski kohvikus ei näinud me selliseid lastenurki, nagu meil igal pool on, olid teenindajad lihtsalt üliüli sõbralikud. Kõik pingutasid viimseni, et sellisel väikesel kliendil tore oleks – küll toodi talle mängimiseks kokteilikõrsi ja vihmavarjukesi, küll tasuta jäätist. Samamoodi olid kõik hotelli töötajad tema suurimad sõbrad ja fännid.. ja kui ma alguses arvasin, et ju on inimesed lihtsalt hea jotsi peal väljas, siis uskumatul kombel nt olid ka teismelised poisid rannas meie lapsest vaimustuses jne. No kuidas siis ei lähe tuju heaks, kui kõik vaevuvad lapsega mängima ja teda nunnutama:)

Kuigi mina lapse uneaegu kasutasin siiski õppimiseks, oli see tore kogemus, et rohkem mitte midagi tegema ei pea – päeva sisu on otsida söömiseks sobivaim restoran ja see on kõik. Lähed tuppa ja voilaa- tuba on iseenesest korda saanud.. hommikul lähed sööma ja vali mida soovid.. kõik on ette serveeritud! Ma olen siiamaani nats hämmingus, et sellised asjad päriselt võimalikud on 🙂 Kuigi meil ilm seal ei olnud oluliselt parem kui tol hetkel Eestis leidsime, et Eestis olles poleks me seda ikkagi niimoodi nautida saanud, Ardi oleks hommikust õhtuni tööl olnud ja mina lihtsalt kassinud 🙂 Seal aga saimegi teha vaid neid asju, mida parasjagu soovisime – matkata, tuvisid taga ajada (lapse lemmiktegevus üldse), head sööki süüa ja lihtsalt kuulata lainete kohinat.. imeline!

Muidugi, lisaks imeilusatele merevaadetele oli ka palju kurba ja koledat vaesust. Mõned asjad muidugi liigutavad rohkem kui teised, nt rohupudelitega kerjav vanainimene mõjus mulle võltsilt (Ardile seevastu mitte), aga see eest toidupoes lapsega süüa paluv ema liigutas südamepõhjani.. ja loomad! Seda öeldi meile kohe alguses reisikorraldaja poolt, et suhtumine loomadesse on täiesti teistsugune kui meil ja nii ka oli. Hulkuvaid loomi oli massiliselt, nt kohe esimesel päeval sai A endale kaks seltsilist sappa.. Laps muidugi absoluutselt armastas seda, et igal pool olid loomad!

Rhodes jm 181Rhodes jm 310

Samuti restoranides olid koerad pidevalt laudade ümber valves, et keegi midagi ampsata annaks. Linnapildis kohtas väga palju pooleliolevaid maju ja prügi vedeles iga nurga peal..

Rhodes 003Rhodes 053Rhodes 056Rhodes 102

Ja muidugi ei saa mööda minna liikluskultuurist, mis oli täiesti(!) kohutav! Nt jalakäijana, ka siis kui laps süles, ülekäigurajal üle ei saa, sest inimestel on täiesti savi et Sa seal seisad. Liiklusmärgid on vist lihtsalt moe pärast ja kinni neist reaalset keegi ei pea ja pigem kehtib reegel, kes ees see mees. Muidugi pidi see olema praegu neil väga terav probleem, sest õnnetusi juhtub marupalju ja seda oli ka tänavapildis näha, pea iga auto korralikult mõlgitud.

Hästi hea oli ära olla, näha teisi asju, teisi inimesi ja olla üldse hoopis teistmoodi. Olla oma perega. Koju tulla muidugi oli ka tore, sest vahepealsel ajal olid puud lehte läinud, see oli on nii ilus. Lõpetuseks laps nr 2 ka Kreekas puhkamas.

Rhodes jm 283

 

 

Rasked lõpud, rasked algused

Täiesti põnev tunne oli see lehekülg taas lahti võtta. Napilt mäletasin enda wordpressi aadressi ning vanu postitusi sirvides tundub, nagu see oleks olnud üldse mingi teine aeg, mingi teine elu.

Praegu on käes aprill ning minu viimasest postitusest on möödas neli kuud.. neli kuud ei ole ju tegelikult üldse pikk aeg, aga mul on küll tunne, nagu oleks möödas terve aasta. Üks väga, väga raske aasta.

Ilmselt enamik lugejaid teadsid või aimasid, et meie pereke planeerib lisaks A-le ka teist last. Teist, keda vot kohe sedasi ei tulnud nagu võiks ju oodata ja arvata. Mis ikka, nagu alati on elul hoopis omad plaanid.. et uuest aastast sain uue töö, mis iseenesest nõudis minult palju õppimist ja järeleaitamist, sest oli ju minu jaoks hoopis midagi erinevat sellest, mis ma varem tegin. Lisaks sellele toimusid ka suured suured seadusemuudatused, mis tähendas ümberõppimist kõikidel, ehk muudkui ühelt infopäevalt teisele ning vahepeal püüdlus kõike seda teadmist praktikasse panna. aga lisaks töötajale olen ju ka magistrant, mis tähendas magistritöö teoreetilise osa kokku panemist ja uuringu läbi viimist ja andmete analüüsimist (see “andmete analüüs” siiamaani tekitab minus kerget õudu ja tahtmis oksendada..) ja lisaks sellele olen ju ka minu jaoks maailma kõige armsama kahese ema. Selline mõnus kombo kõigest. ja siis üllatus – üllatus: ma olen rase.

Täiesti oodatav oleks arvata, et kui kaks inimest planeerivad ja ootavad last ja see viimaks juhtub, siis see toob palju õnne, rõõmu ja tohutut joovastust. See oleks ideaalne, eks. Aga minu puhul .. lõi see mõneks ajaks maailma ikka täiesti sassi. Päris imelik on seda küll kirja panna, aga ma esialgu ei suutnud A-d isegi vaadata, ilma et nutt peale ei tükiks…sest ta on minu maailma kõige armsam, kallim, toredam ja tublim inimene. Minu parim sõber ja kamraad ja ma lihtsalt tundsin – ükskõik kui sürr see on – et me täielikult rikume ta elu, sest tuleb mingi teine.. mingi teine kes ka tahab tähelepanu ja tema enam ei olegi meie maailma kese.. See on maailma lõpp. onju.Täpselt samamoodi oli mul veits hale mõelda teise lapse peale, sest mulle tundub, et tema ei saa mitte kunagi sellist üks-ühele aega ja armastust, nagu A sai.

Muidugi – selgematel hetkel ma sain ja saan aru, et suurim kingitus, mida vanemad saavad oma lapsele teha on kinkida talle õde või vend. Sest ta on siin maailmas päris sinu oma inimene. Vaatamata erinevustele, vaatamata lahkarvamustele ja tülidele on ta sinu oma inimene, kellele sa saad alati loota, keda usaldada, kes sind hoiab ja kaitseb, see on midagi hindamatut.. Aga vaatamata kogu sellele ratsionaalsele teadmisele mu peas, siis mu süda ei tundud seda mitte üks gramm. Tundis ainult valu ja kibedat kurbust.

Rivist välja lõi ka raseduse füüsiline pool – A ootamine oli kerge, olin küll ülearu paksuke, aga muidu rõõmus ja rahul. Kurta praktiliselt polnud mitte kui midagi. Siis nüüd.. nüüd ma ka otseselt ei oksendanud järjepanu, kuid süda oli (veits on siiani) hästi paha, lisaks näonahk, mida isegi ei kannata vaadata, kõhukinnisus ja liiga madal vererõhk, mille tõttu on pidevalt minestamise tunne ja hirm .. ja loomulikult klassika – tohutu uni, tohutu väsimus..Ja kui ainuke soov on õhtul kell 8 lapsega koos voodisse heita, siis kuidas töötad või kirjutad magistritööd? Loomulikult kulmineerusid kõik need tervisehädad + kohustused ärevuse, kurbuse, viha, närvilisuse ja ebakindlusega.. et ma ei saa, ei jõua, ei taha, ei oska, ei suuda ..

Täiesti normaalne temp näiteks oleks olnud jätta lõpetamine talve peale, aga see mõte ajas mind veel rohkem endast välja, sest kuidas mul siis parem on kui ma oleks kahe lapsega. Ma ju ei tea, missugune inimene tema on, kas ta magab hästi või ei maga ja ma tahan teda rahulikult tundma õppida, ilma, et peaksin siis mingite asjadega tegelema. Ma lihtsalt niiväga tahtsin ja tahan siiani, et see magister saaks ühele poole.

Ja nõnda siis läks – hambad risti pingutades, iseendaga võideldes, lähedaste vastu kuri, närviline ja halb olles, nuttes ja magades – ja veel, frustratsioonile takka andsid ka kõik raseda raamatud, sest 1kõik missuguse ma lahti lõin, oli seal kirjas, et rase peab olema õnnelik ja rahulik. Päriselt? ma olin inimvare. mis õnnelik. see teadmine tekitas veelkord seda rämedat läbikukkumise tunnet – juba eos olen ma halb ema.ja muidugi halb, kuri ja vihane naine. Ardi loomulikult on teinud kõik mis üldse tema võimuses on olnud, veetnud lapsega palju aega, lasknud mul igal ajal magada, sõidutanud mind teise eesti otsa, sest mere ääres on kergem hingata..

Ja nüüd. Nüüd hakkab looma. Päike käib kõrgemalt, eelkaitsmine on ära olnud ja suurem töö on tehtud. Päristöö on käpas ja hea. Meie meeskond on kulda väärt. Uuel nädalal sõidame perega puhkusele. A on maailma kõige mõnusam väike inimene, kelle emaks olemine on suurim rõõm ja õnnistus. Lisaks sellele olen üsna lootusrikas, et temast vaab vahva suur vend, sest pole hommikut, mil ta unustaks väikevennale “tere hommikust” öelda.. heh.. see et tegemist väikevennaga ei ole muidugi 100% kindel, aga kahtlustame küll 🙂

Lisaks sellele.. kui A-ga teadsid kõik u 8n, et olen rase, siis nüüd hoidsime seda päris kaua ainult enda teada. Alles peale kv ultraheli hakkasime vaikselt ütlema ja tegelikult on need reaktsioonid olnud hästi toredad ja toetavad. et teistel inimestel on päriselt meie väikese pere pärast hea meel. vaatamata meie (minu) vigadele. Aitäh selle eest.

Ma ikka hästi kaua mõtlesin, kas sellist postitust on üldse mõtet või normaalne kirjutada. Võiks ju lihtsalt omaette edasi elada. Ega ma pole selle õigsuses siiani kindel ega tea, kas ma seda mingil hetkel maha ei võta. Küll aga tundsin ma kohustust seda jagada selles osas, et ma ise alati loen teiste (rasketest) kogemustest hea meelega ja täiesti siiralt mõtlen, et kui tore, et nad jagavad seda, sest teised inimesed saavad sellest toetust ja lohutust, et nad ei ole oma muredes või tunnetes üksi, et nad saavad ennast kellegagi samastada. Teisalt on ju mul olnud alati hea seda nö kõrvalt vaadata ja samal ajal kirjutada, missugune musirull titt mul kodus oli, kes sõi ja magas ja gaase ei olnud.. eks. et ma mõtlen, et ma võlgnen ühe enda ausa ja raske kogemuse. sest ma tahan kinnitada, et kõik ei lähe alati nii nagu plaanitud ja ka ilusad ja oodatud kogemused võivad osutuda tõeliseks kadalipuks ja et on okei iseennast ära kaotada.. mavähemalt loodan, et see nii on.

 

 

 

Head aega, ilus 2015

Ma mõtlesin pikalt, kas üldse mingit aasta kokkuvõtet teha, sest egas ju midagi kardinaalset ei juhtunud – last ei sündinud, kooli ei lõpetanud, ei kolinud.. ja iga aasta kirjutan seda “oli nii tore ja eriline aasta”. Samas Ardiga õhtusöögilauas vesteldes jõudsime järeldusele, et ikka oli väga äge ja eriline aasta! Ja ongi äge tõdeda, et kõik aastad ongi täis toredat head ja ilusat, ilma, et midagi täiesti kardinaalset juhtuks ..

Öeldakse, et uut aastat ennustatakse uue aasta esimese päeva järgi. Meil nt aasta 2015 1 jaanuar oli selline, kus viskasime elutoast kogu mööbli välja ja nokkisime ööni tapeeti seinast maha kakkuda. Ehk alustasime remonti – oli töökas 1 jaanuar. Ja võib vist öelda, et oligi töökas 2015 ka!

Jaanuar – nagu öeldud. 1 jaanuar alustasime remondiga.. ja kui Armini toa remont võttis erinevatel põhjustel jõhkralt aega, siis selle eest elutoa remont läks hästi kiiresti. Ma teadsin täpselt, mida ma tahan ja kuidas ma tahan. Hästi palju valget ja puhast ja minimalistlikult. Armin oli 10 kuud vana ning käisime palju võimlemas ja ujumas, mis pakkus meile mõlemale rõõmu ja rahulolu. Magistriõppe esimese aasta esimene semester sai ühele poole.. kohati oli väga raske – just raskete teaduslike tekstide tõlkimine, võttis hullult palju aega, aga samas näitas ka armastust – tihti nokkisime Ardiga pooled ööd minu asju tõlkida. Lisaks sellele õppisin suusatama – mulle tundub, et ekslikult arvatakse, et kõik Otepäälased sünnivad juba suusad all. Päriselt see nii ei ole, mina oleks aastal 2015 napilt selle kunsti selgeks saanud, kui lumi enne ära poleks läinud..

Armin 051elutoa remont 028Uus tuba ja A tuba 080

Veebruar -Käisime sõbrannaga ilusal sõbrapäeva kontserdil.  Ardi osales üliägedal saunamaratonil ja kuigi nad igal aastal planeerivad võita, siis seda ei juhtunud. Jäime perekondlikult rota viirusesse ning pole vist tore jääaukudes kümmelda, kui nende vahepeal peab: oksendama! Sel aastal üritavad uuesti. Lumi läks ja mina hakkasin suusatamise asemel jooksma. Meeldis ja meeldib siiani. Lisaks sellele olin küll kogu täiega lapsehoolduspuhkusel, kuid läksin enda sõbrannale Küla näitama ja juhataja tegi ootamatult pakkumise: tule tööle! Tule nii nagu saad ja siis kui saad. Sõbranna sünnipäeva sai peetud, kus peamiseks meelelahutuseks oli hiiglaslik bernhardiin ..

Kati pool 106Armin vannis ja kutse 007Armin vannis ja kutse 016Kati pool 001

Märts – Armin sai aastaseks! Tegime hästi toreda peo omas kodus. Lisaks sellele läksin osalise koormusega tagasi tööle. Minu vana ametikoht oli projektipõhine ning seega hakkasin tegema hoopis uut tööd, mida küll kauges minevikus õppinud olen, kuid mitte kunagi päriselt praktiseerinud – personalitöö. Ühteaegu hirmutav ja põnev – ma ei teeks seda kunagi kuskil mujal.. aga kuna kutsuti ja ma enda töökohta niiväga armastan, siis oli hea võimalus omandatud teoreetilised teadmised praktikasse panna ja ühteaegu rohkem Külaga seotud olla. Samuti alustasin praktikat ühes erikoolis, mis oli hullult äge kogemus – palju müüte sai murtud. Ardil oli tööd vähem, mis tähendas, et mina sain tööl käia rohkem.

Armin 1IMG_5054Armini sünna 131Armini sünna jaak ja merka 007Armini sünna jaak ja merka 013Armini sünna jaak ja merka 018Armini sünna jaak ja merka 002

Aprill – Aprilli alguses sõitsime Eesti teise otsa sünnipäevale, pikk sõit oli seda väärt, mõned inimesed kohe oskavad pidusid korraldada. Siis kohe minu sünnipäev, mis oli minu jaoks üks selle aasta ägedaimaid pidusid. Täiesti ootamatult ja lampi, aga nii nii tore, et siiamaani tuleb sellele mõeldes naer peale. Kohe peale seda tähistasime minu juhata juures kosmonautika päeva, kus riietusime kõik kosmonautideks.. appi appi, aga oli 1 ilmatuma äge pühapäev. 17 aprill tulime Ardiga Mr Jakobist (mis on siiani meie absoluutne lemmik söögikoht Otepääl) söömast ja Armin hakkas kõndima. Lihtsalt.niisama.äkki.

telefonist 124telefonist 132telefonist 133telefonist 142telefonist 153

Mai – Suvehooaeg algas. Ja meie jaoks algab suvi alati – maal! Seemnete maha panemine, taimede kasvuhoonesse istutamine. Armin sai endale maal isikliku liivakasti ja esimesed päikesed kõik püüdsime kinni. Mina lõpetasin praktika ja Armin käis taastusravi arsti juures kontrollis – arst kiitis lapse head kõne ja leidis, et lihastoonuse probleeme enam ei esine 🙂 Rõõm. Õhtud olid pikad ja ilusad, tihtilugu palusime minu väikevenna peale lapse magama panemist siia pleistat mängima, et ise ratastega ümber Pühajärve sõita. Romatika täielik..Maarja Külas oli suur pidu, kus terve perega osalesime ja nautisime.

telefonist 166telefonist 534telefonist 523

Juuni – Minu vend abiellus. Käisime Vemebu-Tembumaal vennapoja sünnipäeval ja veetsime ülitoreda päeva. Doris ja Ahto abiellusid, oli imeilus päev mida siiani heldinult meenutame. Ma vist muidugi väga palju muud peale nutmise ei teinud, aga mis sa saad teha kui kõik nii ilus ja armas on .. Ardi vend oma naisega kõpitsesid suvekodu ja veetsime palju aega nendega – grillides ja lillepeenraid rajades. Mina lõpetasin maka esimese aasta, sõbrakesed lõpetasid päriselt koole.

Dorise ja Ahto pulmad 832

20150627_20295320150627_211144suvisuvi120150623_12160320150608_18150320150528_104639Juuli – Selle aasta üks ägedamaid pidusid – sõbrad olid juba terve nädala abielus olnud, mis vääris suurelt tähistamist. Samamoodi siiani ajab naerma .. Käisime sõbrakestega kanuutamas, mis oli minusuguse argpüksi jaoks nii hirmus, et põhimõtteliselt esimesed 5 minutit hingata ei julgenud, mis siis, et oli öeldud, et rada on kerge!!! Samas ma ei julgen sinna ära ka surra, sest minu seitsmendat kuud rase sõbranna tegi kõik lustlikult kaasa 😛  Oli ilus päev. Ardiga käisime teatris enda kallist sõbrannat vaatamas ja nautimas. Mina otsisin metsadest seeni ja viimaks leidsin ja olin selle üle üdini õnnelik. Kukeseenekaste sai kohe igapäevasöögiks. Kui varem Armin käis hästi potil suuresti tänu vanemate hoolsusele, siis 1a ja 4k hakkas ise ilusti potile küsima – kohe just nii konkreetselt. Alustasime ka peretraditsiooni – iga pühapäev pannkoogid ja partidele pai.

Telehvoon 009Telehvoon 001Telehvoon 015Telehvoon 033Telehvoon 063Telehvoon 010Telehvoon 040Telehvoon 035

August – Käisin sõbrannaga Obinitsas suveteatrit vaatamas – liigutas ja pani mõtlema ja tundma. Käisime sõbrakestega imeilusat Viljandit avastamas ja saiakesi söömas. Siis mõtlesime (tegelt mina mõtlesin), et magamistoas on vaja remonti ja Ardil lihtsalt ei jäänud muud üle kui see: ära teha. ja ma absoluutselt armastan meie magamistuba. See on terve meie pere lemmikkoht siin korteris üldse .. Mina õppisin ka natuke praktilisi oskusi – kuidas vanalt mööblilt värv maha lihvida ja see uuesti katta 😛 meie magamistoa mööbel on kõik vanast uus ja see meeldib mulle niiii väga. Lisaks sellele käisime vaarikal ja ma korjasin kokku u 20 l vaarikaid, praeguseks on moosid otsas, aga ma mäletan, et oli hea. seenel käisime samuti palju, eksisin Arminiga ära ja olin õnnetu. Teine kord läksin jälle .. Meie kallis sõbranna sai 29 ja pidasime jälle suurt pidu. Sugulased Saksamaalt olid külas. Otsustasin, et osalen rattamaratonil täispikal distantsil ja alustasin päriselt treenimist. Minul ja Ardil sai koos oldud 9 (!!) aastat, mille tähistamiseks käisime koos perega Elistvere loomapargis. Meie sõprade laps sai aastaseks ning toimus kõige suurem lastepidu, kus ma eales käinud olen 🙂 Kursakaaslastega pidasime suitsusaunapidu.

Telehvoon 040

Telehvoon 034Telehvoon 006Telehvoon 018Telehvoon 003Telehvoon 016Telehvoon 007Telehvoon 002Telehvoon 037

September – Armin sai 1,5 ja hakkas “päriselt” rääkima. St et kui tal enne oli sõnavaras ca 30 sõna (arstivisiidiks lugesin üle), siis peale seda hakkas kohe ikka jõhkralt juurde tulema. Ja kui me alles jõudsime Ardiga mõelda, et ei tea kuna hakkab 2-3 sõnalisi lauseid ütlema, siis me ei jõudnud praktiliselt seda mõtet lõpetadagi kui ta juba hakkas .. Minul hakkas magistriõppe II aasta, mis alguses jõhkralt stressi tekitas – ei leidnud õiget teemat, ei leidnud õiget juhendajat jne. Mingid hetked olid väga vastikud ja väga rasked. aga nagu ikka, siis asjad lahenevad. Tööjuures kirjutasime valmis ägeda projekti ja lisaks sellele sündis meie väga väga armsatel sõpradel poeg. Nii mina kui Ardi olime mõlemad heldimusega löödud. Ahjaa – osalesin rattamaratonil ja sõitsin läbi täispika distantsi – 89 km! Us-ku-ma-tu! Ära surra ei tahtnud ja kogemus oli ülilahe.

Telehvoon 012Telfon 034Telehvoon 062

Oktoober – Päristöö raames viisin läbi ühe koolituse, mis samamoodi alguses oli ilgelt hirmus ja õudne, lõppeks aga väga äge 🙂 Hakkasin kahele imetoredale preilile mentoriks. Käisime perega matkamas ja nautisime sügist. Mina tegin moosi ja hoidiseid ja tundsin sellest suurt rõõmu. Isetehtu on nii hea! Ilmselt nägin ikka ka öökimiseni vaeva enda magistritöö temaatika paika saamisega. Hakkasime jälle Arminiga ujumas käima, sest: kala on kala ja kala tahab vette! Kuna laps oli poolteist aastat, siis oli päevakorras ka lasteaia teema: kuna läheb? miks ei lähe? .. nüüdseks olen sellest nii paljude inimestega vestelnud, et mingeid kõhklusi ega kahtlusi ei ole. Läheb siis kui aeg on õige.

Telfon 029Telfon 020

November – Kuula, Palun Tartu kontsert, mis oli täiega äge. Ardi teine isadepäev. Osalesin ühel veebiseminaril, mis oli ülipõnev. Tegin uurimistööd tv ja arvuti mõjust lapse arengule.. jälle ülipõnev! Käisin töö raames ühel uhkel tunnustamisüritusel. Üks surm. Üks ärasaatmine. Terve minu senise elu üks emotsionaalselt raskemaid kogemusi üldse – mina, ema, avaldan kaastunnet teisele emale, sest tema laps on surnud. Kirjeldamatult õudne!

tll.jpg

Detsember – Wohoo Ardi 25! Jõulud! Aastavahetus! Just täna mõtlesin, et minu jaoks terve see detsembrikuu on olnud nagu ainult üks kokkamise kuu – üks pidu ajab teist taga 🙂 Ja see ei ole üldse halb – nt Ardi sünnal mul oli väga hea ja uhke tunne, kui kõik sööke kiitsid – minu jaoks lihtsalt esma- ja harukordne 😛 Jõulud olid meie pere nagu ameerikamäed – oli väga ilusaid ja toredaid hetki, aga samas tundsin palju ka sellist pettumust ja võib öelda, et natuke tigedustki ja just ikka sellesama kingitralli peale. Ma ei taha osta inimesele jõuludeks küüslaugupressi, sest tema tahab .. ma ei taha, et mulle dikteeritaks ette mingi nimekiri asjadest, mida keegi tahab, et meie ostaks .. ma mõtlen, et meie peres ei ole keegi sellises olukorras, kus ta ei saaks lubada endale eluks vajalikke asju ja milleks siis üldse selliseid “nõudmisi” esitada? Ma mõtlen, et nt mul tööjuures käivad pidevalt mingid kambad – kaitseliitlased, aasta emad, aasta isad, erinevad perekonnad.. võtavad kamba kokku ja tulevad ja juurivad juurikad maa seest välja või kaevavad kraave, mida reaalselt on vaja kaevata ja millest meie jõud üle ei käi. Ma mõtlen, et mina tahan ka seda, ma tahan pühendada inimestele aega – ma tahan käia varjupaiga kutsidega jalutamas ja kokata päev otsa, et sõpradel oleks hea külla tulla ja ma olen nii õnnelik, et üks sõbranna viis mind jõulude aegu kinno ja teine kinkis teatripileti ja mitu tükki tegid ise enda kätega midagi hingematvalt ilusaid asju. Need on jõulud. see on tunne.

dets 3jouldets 1

kadi ja kammu 022kadi ja kammu 024

Suurim kordaminek – võibolla see, et ma tunnen head tasakaalu pere ja töö ja kooli vahel? Ses mõttes, et kui ma olen kodus, siis ma olen kodus. Ma arrrrmmastan oma lapsega kodus olemist. Pikki hommikuid ja pudrulõhna.. jalutamist ja kutsudele kontide viimist. Kaisus puslede panemist ja raamatute lugemist. See on maailma kõige armsam ja mõnusam aeg, mille arvelt ma ei tee mitte midagi muud. Samas kui laps magab või on isaga, siis mul on hea meel, et mul on töö ja kool, mida nokkida. Mulle meeldib tööl käia ja selle aasta kordaminek oli ka kindlasti töö – ma õppisin hästi palju ja mul tuli meelde, miks ma seda eriala ammu-ammu õppima üldse läksin. Inimesed.on.põnevad. Üks asi on kontoris lepinguid vorpida, teine asi on inimestega suhelda ja neid tundma õppida – mis neid motiveerib, mis on nende jaoks raske, miks nad seda teevad mida nad teevad.. see on maailmatuma põnev lihtsalt. Ja arenguvestlusel ma ütlesin ka, et kuigi ma ka varem arvasin,et meil töötavadki head ja toredad inimesed, siis nüüd tänu tööle olen ma neid palju palju rohkem hindama õppinud. nad on imelised. inimesed on imelised. oma lugudega. Samas on nii, et kuigi see aasta, see töö, pakkus mulle palju, siis uuel aastal jätkan loodetavasti hoopis uuel, kuid mulle oluliselt südamelähedasemal ametikohal. See aasta on olnud minu vastu väga helde.

Suurim ebaõnnestumine – Midagi, mida me väga ootasime, ei juhtunud.

Eriti uhke ja eriti tänulik – vaieldamatult meie laps. Sest ta on nii tubli ja armas ja hea ja tragi ja lahke.. ja me oleme selle eest ääretult, ääretult tänulikud, et meil selline erakordne eksemplar kodus on ja meie saame tema vanemateks olla. see on kõige suurem rõõm. Ja armastus.

jõulud 2015 024kadi ja kammu 012

Aitäh 2015.

31 dets 00731 dets 009

2016. ole hea.

31 dets 006

Täna

Tegime pannkooke. Käisime Jõuluvanasid vaatamas.Tõime kuuse tuppa. Ehtisime ära. Monteerisime lapse traktorile kopa külge. Joonistasime. Kirjutasime lapse raamatusse tähtsaid asju. Lamasklesime kolmekesi lapse toa põrandal. Kirjutasime jõulukaarte.

Ja õhtul avastasime, et laps on natuke kuum. Ardi läks lapsega sooja piima meega tegema. Mina läksin arvutisse. Ardi kutsus mind vutvut kööki.. oli teine katnud laua – kolm tassi piima meega. Ja 1kõik kui väga mulle soe piim meega ei meeldi, oli see maailma kõige armsam ja ilusam asi üldse ja et see hetk seisaks oleks ma seda jäledat piima võinud liitrite viisi sisse kaanida.

Kõige väiksemad asjad on kõige ilusamad.

mäng on väikese inimese töö, on väga-väga-väga tõsine töö

o-BOYS-GIRLS-TOYS-900

Mulle lihtsalt niiväga meeldib see pilt. On ette tulnud mõned sellised vahvad juhtumised, kus ma olen maininud, et plaanin A-le ühel hetkel soetada mänguköögi, ja siis mulle öeldakse (nagu ma ise ei teaks) et aaa…aga teil on ju poisslaps??! Siis ma mõtlen, et kuidas need kaks asja üldse omavahel seotud on? Ja see pani mind pikemalt arutlema mängu rolli üle lapse elus.

Mäng ei ole lapse elus mitte mingisugune tilu-tilu tegevus, mida ta teeb vaid sellepärast, et ta mitte midagi muud targemat teha ei oska. Mäng on lapse arengu alus (L. Võgotski) ja mängimisvajadus on üks lapse põhivajadusi, see on lapse põhitegevus ning loomulik viis õppimiseks ja arenemiseks – läbi mängu õpib laps mõistma iseennast ja maailma. Kuid ka mänguoskus vajab õppimist – koos vanemaga mängides muutub lapse mänguoskus rikkamaks ning mida aega edasi, seda rohkem oskab ta ise läbi erinevate tegevuste enda aega sisustada.

Erinevad mängud kannavad endas erinevaid eesmärke, näiteks erinevad füüsiliste tegevustega mängud – kõikvõimalikud ronimised, turnimised, hüppamised ei ole mitte selleks, et vanematele närvidele käia, vaid selleks, et laps saaks õppida enda keha tunnetama, seda kasutama, seda mõistma. Samas erinevate rollimängude käigus areneb lapse mõtlemine, taju, suhtlemisoskus.. Rollimäng annab lapsele võimaluse astuda täiskasvanute maailma ning katsetada politseiniku, arsti, koka, lapsevanema rolle ning läbi mängu saab ta tunda erinevaid tundeid ning õppida neid analüüsima.

Ja minu meelest on täiesti jabur seda tähtsat, tähtsat tööd kuidagi soopõhiseks tembeldada. Ma mõtlen, et mina, poisslapse emana, küll ei muretsenud endale koju pealeistutavat autot selle eesmärgiga, et oh jess, see on auto. auto on poistevärk. nii peab olema. Muretsesin ikka sellepärast, et mu lapsel oleks parem võimalus enda keha rakendama õppida. Ja ma mõtlen, et mitte iial ei hakka ma enda last kasvatama selles vaimus, et nt nõudega, toiduga, minu laps ei mängi, sest ta on poiss. (mismõttes üldse? nagu mehed ei peaks köögis hakkama saama?) Või et kui ta võtab nuku sülle, siis ma kuidagi põlgaks seda, et see on mingi plikade asi ja sina – tulevane mees- küll sellega ei mängi. Või et kui mul ühel päeval on tütar, siis temal on lubatud ainult printsessi moodu teetassikese taga diivanil istuda, sest see on naise koht ja väikestel tüdrukutel pole kohane ringi rahmeldada? Ei iial!

Ja mul on ausalt öeldes absoluutselt ükskõik, kas minu poeg hakkab kunagi töötama mõnel väga mehisel alal (nt korstnaid pühkima) või balletti tantsima.. minu jaoks on oluline, et mina, tema vanemana, olen andnud talle võimaluse näha ja proovida erinevaid tegevusi, et aidata tal üles leida tema tugevused ja neid toetanud. Et temast kasvaks rõõmus ja rahuolev inimene, kes teeb seda, mida ta armastab.

Ma ei tea, ma tahaks, et ikka kõikide laste elus oleks lilled ja liblikad ja rõõm ja mängulust, et nad ei oleks juba titest saati surutud mingitesse tobedatesse raamidesse, mis võibolla nende isiksusega üldse kokku ei sobi.

 

Elamustest ja kollaažidest

Ardi saab õige pea täpselt veerand sada aastat vanaks ja selleks puhuks tundus mulle kõige õigem mõte kinkida talle mingi elamus! On teine erinevalt minust natuke selline adrenaliininäljas ja avatud väljakutsetele! Seega tegin talle üllatuse ja viisin ta Taktikalise Laskmise Keskusesse püsse paugutama. Talle teatasin aint päeva ja kellaaja, mil välja sõidame ja rohkem ei öelnud ma talle ööd ega mütsi 🙂 Olgu öeldud, et minu jaoks vist on kõige parem elamus sõbrakestega koos head sööki süüa ja kõikvõimalikud tegevused, mis sisaldavad endas mingit ohtu, on minu jaoks hästi hirmsad. Nt kui enamus inimesi arvavad, et libedasõidu tegemine on midagi lahedat, siis minu jaoks oli see ikka täielik eneseületus ja kohutavalt õudne asi! Ma iiiial ei tahaks seda enam teha.. Ardi aga, talle meeldib kõik, mis pakub mingit pinget ja väljakutset. Ja mina väga austan neid inimesi, kes teevad hulle asju, aga teevad neid mõistlikult. Ehk siis kui inimesele meeldib hullult kihutada, siis on väga lahe kui ta läheb kuskile kas kartidega või rallikatega sõitma, mitte et tee liikluses, seades kaasliiklejate turvalisust ohtu, mingeid õudusi.. Või kui inimene tahab tšikliga sõita siis enne teeb ikka endale load ja muretseb vastava varustuse.. või kui tahab lumelauaga/rattaga trikke teha, siis ikka kannab kiivrit jnejne.. Ma arvan, et tänapäeval on selles mõttes hästi hea elada, et võimalusi on nii palju! Kõikvõimalikud asutused pakuvad erinevaid teenuseid, kus saab ennast proovile panna ja kogeda midagi ägedat, ilma et peaks endale või teistele ohtlik olema.

Taktikalise Laskmise Keskuse valisin sellepärast, et Ardi pool perekonda on absoluutselt andunud jahimehed, kes iga vaba hetk oma telefonidest põdrakaameraid jälgivad ja hommikul kell 5 metsa lähevad. Ja kuigi Ardi ise seda ei tee (minu õnneks!), siis pole relvad nende peres siiski üldse võõras nähtus. Ja ikka on jutu sees läbi käinud, et ta tahaks ka seda või toda püssi proovida.. Nõnda see otsus sündiski, et kui inimene tahab, las ta siis proovib, ikkagi turvalises keskkonnas ja instruktori juhendamisel.

Tuleb tõdeda, et kui täna sinna minnes instruktor minult küsis, kas ma ise kindlasti ei taha proovida, siis ma ikka õudsa hirmuga raputasin pead, et ei iial.. ära tulles aga mõtlesin, et võibolla tõesti võiks see tore kogemus olla 🙂 Ma arvan, et selliste asjade juures on instruktori sobivus absoluutselt määrava tähtsusega ja meil oli hästi tore ja asjalik noormees, kes rääkis tõepoolest erinevate relvade ajaloost ja eesmärkidest nii huvitavalt, et ka minul, maailma kõige relvakaugemal inimesel, oli täiega põnev kuulata 🙂 Ardile kinkisin algajate paketi, kus ta sai lasta neljast relvast (sh ka filmidest tuttava AK47-ga) aga kuna ta sattus sellest asjast seal nii hoogu, siis ostis ta endale kõvasti laske juurde ka:) Ühesõnaga kingisaaja ise jäi sellega absoluutselt rahule ja juba teeb plaane, kuna uuesti minna. Ja mina jäin ka väga rahule – sain seal kõrval olles ikka tõelise elamuse:P

lasketiir

Tänase päeva teine tore sündmus oli aga see, et tegime A-ga kollaaži. Kuna ta ükspäev nii asjalikult mängis minu augustaja ja klammerdaja jm kontoritarvetega, siis tundus mulle, et on täitsa õige aeg talle liimipulk kätte anda. Peale selle mulle väga meeldib kollaaži tehnika ja oma töös varasemalt kasutasin ma seda hästi palju. Tänane tegu oli muidugi täitsa eksprompt ja ma lõikusin hästi kähku ajakirjast lihtsalt välja sellised pildid, millest A aru saab. Nüüd juba mõtlen, kuidas seda pisut mõtestatumalt teha – nt erinevad loomad, tarbeesemed, toiduained jmt, samuti võib nt teha nii, et enne piirjooned ette teha, et ta kleebiks õigesse kohta ja nii edasi. Selles oli mul õigus, et liimipulga kasutamisega saab ta kenasti hakkama ja isegi mitte ei üritanud seda põrandale/ riietele määrida.. ainuke koht, kus minu abi vaja läks oli see, et ta liimi tahtis ikka panna pildi poolele, mitte teisele küljele. Muidu oli hästi tublike 🙂

Kollaaž 004

Tööhoog:Kollaaž 005

Ja uhke omanik:

Kollaaž 009

Roosa taust on küll minu valitud, kuid ääred täitsa tema augustatud 🙂 Nüüd algab vist see tore aeg, kus lapse “kunsti” saab terve elamine täis, sest mis seal salata – hetkel panin küll selle pildi uhkelt elutuppa riiulile, kõigile vaatamiseks 😛