Tere, ilus 2014

Ardi läks küla peale appi ja mina lubasin hea lapse kombel kodus paar tundi õppida. Tahaks õppida, aga samas tahaks ka ikka sellele möödunud aastale tagasi vaadata ja mingi väikese kokkuvõtte teha. Kasvõi selleks, et järgmisel aastal huvitav lugeda oleks 🙂

Minu jaoks jagunes see aasta suures plaanis kaheks: esimene poolaasta oli töö ja teine poolaasta pere. Muidugi olid need asjad tegelikult aasta läbi segamini, aga ma nii hästi mäletan, kuidas ma jaanuaris läksin õhtuti magama ja tundsin niiii suurt tänutunnet, et mul on nii tore töö nii toredas kohas koos nii toredate inimestega. Ja mul on nii suur rõõm, et see tunne ei kadunud kunagi ära vaid jäi kuni puhkusele minekuni minuga. Samas suve lõpu poole kui saime teada, et meie väikesesse perre lisandub väikene inimene, siis muutus see pere-tunne ikka domineerivamaks ja töö-mõtted jäid rohkem tahaplaanile.

Aasta tunne: Mul on tunne, et neid oli kaks. Kindlasti sel aastal tundsin ma ääretult palju tänutunnet! ja seda õige mitmetel põhjustel. Seda suuresti nii töö, koolituste ja inimeste tõttu. Ma olen nii õnnelik, et mul on nii palju vedanud, et mind on nii palju usaldatud ja minusse on usutud.

Teine aasta tunne on: sürr. Sest ma lihtsalt paremini ei oska kirjeldada seda tunnet, kui Sa tead, et Sinu sees elab väike inimene, aga seda ei saa veel kuidagi silmaga näha või käega tunda. Nüüd, kui mu kõht on juba tohutu ja ma tunnen pojakese liigutusi, on see olemine kuidagi palju hoomatavam ja mõistad, et seal on väike inimene.. aga alguses.. see, et Sa enda peas seda tead, aga kuidagi aru ei saa.. see mumst on nii sürr tunne!

Aasta õppetund: Alati, kui ma kuskil räägin pikemalt oma tööst, siis minult küsitakse, et mida on erivajadustega inimestega töötamine mulle õpetanud? Ja tõde on see, et tegelikult ongi nemad mulle õpetanud palju rohkem kui mina neile eales suudaksin. Ja põhiliselt siirust! Sest nemad ei oska olla sellised nagu meie, külmad, kalgid või kahepalgelised. Kui päike on väljas siis ju ongi kõik hästi! Kui tunned, et tehakse ülekohut, siis nii ongi. Kui on teepaus, siis juuakse teed, mitte ei mõelda homse-ülehomse-üleüle homse peale.

Teisalt on see töö tekitanud ka minus väga palju frustratsiooni. See, et mõned inimesed ei hinda üldse seda, mis neile antud on – käed-jalad-mõistus, et nad ei tee enda eluga mitte midagi asjalikku, samas, kui teistele pole iial antudki võimalust kõike seda kogeda. Praeguseks see mind enam nii väga ei häiri, sest igalühel on oma lahing võidelda, aga alguses häiris küll, kui kuskil üritusel mõni maani täis konn kellegagi hüppama hakkas vms. Siis oleks tahtnud küll küsida, et mis sul viga on??

Aasta koht: Aasta koht minu jaoks ongi M.Küla, 1kõik, kas tehes tööd või peale seda töökaaslastega võrkpalli möngida. Ma olen seal veetnud lihtsalt nii palju õnnelikke hetki!

Aasta kogemus: Oli Viljandis, kus toimus tsirkuseteraapialaager. See oli niii lahe kogemus. See aasta oli üldse selliste lahedate kohtade poolest väga rikas. Lisaks tsirkuseteraapiale oli mul võimalik õppida kunstiteraapiat, tutvuda kahe erineva vangla, kahe erineva varjupaiga, erikoolide ning psühhiaatriahaigla töökorraldusega :). Peale seda, kui käisin psühhiaatriahaiglas, ütles 1 tuttav mulle, et appi, mida Sa vead oma last juba eos sellistesse õudsatesse kohtadesse. Aga mu jaoks ei ole need õudsad kohad, vaid see on elu. Elu, mis toimub meie ümber ja mina ei taha oma silmi reaalsuse ees kinni suruda ja mitte näha. Mitte näha probleeme ja inimesi nende probleemidega. Mina tahan näha ja tahan aidata! Ja selles vaimus tahan ma ka kasvatada enda last, mitte suruda teda kuskile roosamanna maailma ega varjata joodikute või skisofreenikute olemasolu. Ma tahan, et ta oleks teadlik ja tolereeriv teiste inimeste suhtes.

Meelde tuli veel 1 väga oluline kogemus. Nimelt avanes mul oktoobris 2013 võimalus seista päris Ülikoolis päris tudengite ees ning jagada nendega enda teadmisi ja kogemusi. See oli ühest küljest nii hirmus, aga teisest küljest niii põnev ja väärtuslik kogemus. Ja vist võib öelda, et läks hästi. 🙂

Aasta kontsert: Augustis käisime Robbie Williamsi kontserdil, mis kindlasti oli elamus omaette. Ei saa öelda, et ma tema andunud fänn oleks, aga see feeling siiski oli suurepärane. Samuti meenub mulle hoopis väksem kontsert Intsikurmus, kui oli Jaan Tätte, Liisi Koikson, Orelipoiss jt. Meil oli tekike maas ja õhtu oli ilus!

Aasta raamat: Pani kohe mõtlema.. Meenud Torey Haydeni “Tiigri tütar”, mis räägib ühe eripedagoogi püüdlustest aidata vanemate poolt hooletusse jäetud last. Raamat meeldis mulle suuresti selle pärast, et see on kirjutatud väga ausalt ja esineb ka tagasilööke ja pettumusi, mitte nii, et keegi ei ravi kedagi sõrmenipsu abil terveks.

Väga puudutas mind ka selline raamat nagu “Sinihabeme pruudid”, mis on Naiste Varjupaiga poolt välja antud ning seal ongi lood nendest naistest, kes Varjupaika on sattunud. See raamat on nii valus, ehe ja tõetruu ja paneb rohkem mõistma. Muidu ju ikka kipume hukka mõistma, et ah ise on loll, miks ta ei muuda oma elu jne, aga neid lugusid lugedes saab aimu, miks on see muudatuste ellu viimine nii raske ja mis takistab.

Aasta teatrielamus: Teatri poolest oli väga hea aasta.. Rakveres käisime alati kursakatega teatris ja niisama kodus ka. Minu kindel lemmik oli “Vihmamees” ja ma siiamaani tahaks kohe ohkida, kui ma selle tüki peale mõtlen :)) See raamat räägib kahest vennast, kellest 1 on autist ning kuidas nad siis läbi raskuste 1teist tundma õpivad. Mind absoluutselt vapustas, kui hästi suudab inimene autisti mängida.. see juba mumst vääriks eraldi auhinda, aga sisu oli ka lihtsalt väga hea ja mõtlema panev.

Aasta film: Kohe ei tule pähegi.. ehk siis midagi väga head ei olnud? Sarjadest avastasime Big Bang Theory, mida lõpmatuseni vaadata võime. Filmidest meenub “Kertu”, mis mulle täitsa meeldis, aga see lõpp siiski minu jaoks.. see, et paandunud joodik raseda naisega päikeseloojangusse sõidab ja kõik on sõrmenipsuga tore ja ilus.. i dont buy that. No ei tekita minus usaldust sellised lõpud.

Aasta inimene: Ardi.

Aasta stabiilsus: Kooliga on küll kõik nagu jooksnud hästi.

Aasta pettumus: See, et meil ikka veel ei ole seda päris oma kodu, teeb meele mõruks! Püüan kogu hingest olla seda usku, et juu siis veel ei ole seda päris õiget kohta tulnud, aga no ikka juba tahaks ju! Aga kuna see on ka juba nõnda pikk saaga olnud, siis väärib omaette postitust.

Aasta kordaminek: Kõik tööga seonduva loen kordaläinuks! Peale igapäevatöö oli mul veel au osaleda ühes rehabilitatsiooniprogrammis, mille raames tutvusin veel toredate spetsialistidega ja programmi tulemused mumst olid väga head. Aa ja selle kõige käigus avastasin, et mulle väga meeldib ja sobib meeskonnatöö – mulle meeldib arutleda teistega ja leida koos parimaid võmalusi ja ideid.

Aasta muutus: Tervislikud eluviisid. Miitte, et ma varem oleks väga ebatervislik olnud, aga eelmisel aastal tegin rohkem trenni, suvel käisin korralikult jooksmas ja võrkpalli mängimas (L)(L)(L) ning panin rohkem rõhku kvaliteetsele toidule. Rasedusest teada saades panin veel rohkem rõhku toidule ega pole teinud suitsu või joonud alkoholi ning nüüdseks mitu kuud juba ei pese pead šampooniga ja kehale poekreeme ei määri. Aga see on ka juba sedavõrd pikk jutt, et väärib omaette postitust!

Aasta hetk: Oli huvitaval kombel Tallinnas. Linnas oli lõbustuspark ja ma palusin Ardit, et lähme vaaterattaga sõitma, sest ma pole seda teinud terve igaviku. Ja mul oli jäätisetuutu ja me läksime.. ja see oli niiii õudne ja tore üheaegselt ja ma kilkasin ja Ardi naeris. Hästi ilus hetk oli!

Aasta armastus: Peale Ardi ja kõhubeebi lisandus meiega ju sel aastal ka veel Liisu! Keda me tõepoolest jäägitult armastame ja kelle puhul ma tihti kahtlustan, et tegemist ei ole ikka päris kassiga, vaid kassinahka kehastunud inimesega.. Sest ta on niiiiiii armas, tark ja kaval ja nii armas ja kallis ja soe ja hea 🙂

Väga kurb on see, et kuna mu arvuti läks katki, pole mul näidata pilte. Internetist leidsin kaks toredat pilti, millest minu oma jääb küll aastasse 2012, aga las ta siis olla:)

kristeliga taevaskojas, dorise lõpp 500

Martti Norras 009

Järgmiseks aastaks lubadusi ma eriti ei oska anda, sest see maailm saab olema hoopis uut ja midagi sellist, millest ma veel suurt midagi ei tea. Aga ma arvan, et ma püüan:

1. Anda endast parim, et olla hea ema.
2. Hea ema olemise kõrvalt tahan olla ka hea naine ja sõber Ardile.
3. Oleks hästi tore, kui suudaksin kooli ära lõpetada. Tugistruktuur on mul ju olemas ning kõik sõltub vaid minust endast.
4. Teha trenni. Sh hästi palju lapsevankriga jalutada.
5. Käia vähemalt ühel koolitusel! Sest see on mu jaoks niii oluline. Ja omal käel võiks ka ikka lugeda ja täiendada ennast.

Sedasi peaks aitama küll. Ja minu järgmise aasta moto on:
1014244_10151891789171234_638931833_n

Advertisements

Mugavuse tsoon

See oli kevadel, kui meil toimus looduskaunis kohas meeskonnatöö koolitus. Seal mängiti mitmeid erinevaid toredaid mänge, näiteks pidime kinnisilmi moodustama enda kollektiivist kaamli.. välja tuli küll lamav eesel kuid üldiselt arvasime, et saime ülesandega hästi hakkama. Sellel, miks mul see koolitus tihti meeles mõlgub, on aga hoopis teine põhjus. Nimelt anti meile seal ülesandeks soovida üks soov.. no näiteks, et kui mina oleksin võlur, siis oleks maa peal rahu vms. Ja mina, vana tola, soovisin, et inimesed tuleksid tihedamini välja oma mugavuse tsoonist ning leiaksid rohkem aega, et tunda rohkem erinevaid tundeid, näha rohkem värve jne. Oi kurjam, kuidas ma olen seda pidanud kahetsema.

Tol hetkel seda soovides pidasin ma silmas asju nagu, a´la mine vanaema laka peale magama, nuusuta heina lõhna, jaluta paljajalu vihmas, vaata õhtul teleka asemel armsamale silma, laki küüned eri värvi jmt. Selliseid asju pidasin mina silmas mugavustsoonist välja tulemise all, aga peale selle soovi soovimist on juhtunud minuga hunnik imetabaseid asju.

1. Ühel hommikul ärkasin, hakkasin tööle minema ja selgus, et minu auto võtmed on kadunud. Otsisin kapi pealt ja vaiba alt, aga seda, mida ei ole, seda ei ole. Olin kerge vapustuse äärel, sest mida muud sa ikka teed kui lähed endast välja, sest tööle minna ju ei saa. Müsteerium lahenes sedasi, et Ardi oli komandeeringusse minnes nii enda kui igaks juhuks ka minu autovõtmed kotti visanud! Ah ja tagatipuks oli ka minu rahakott auto kindalaekas 🙂 Ei autot, ega raha. Oli igati kirgastav kogemus!

2. Rakveres koolis olles toppisin enda pangakaardi automaati, kuhu pätipoisid olid paigaldanud kiibi, et pangakaartide andmeid kopeerida. Pank sai sellele kuritööle jälile ning automaatselt blokeeriti minu kaart nii, et ma ei saanud sellega maksta ega ka sularaha välja võtta. Loomulikult just sel hetkel oli mul väga vaja sularaha, et ühiselamu üür ära maksta!

3. Minus pole grammigi tehnika-inimest ning telefonide puhul ma tõesti ei kasuta mingeid appe ega rakendusi. Ainult helistan ja aeg-ajalt saadan mõne smsi ja teen mõne pildi. Muu kõik võib minu poolest olemata olla. Ardi aga kinkis mulle uue moodsa telefoni, mis loomulikult hakkas kohe jamama 🙂 Näiteks ei tulnud kõned mulle läbi, smsid jõudsid kohale kolm päeva hiljem, siis ma jälle ei kuulnud kedagi jne.. Õudsalt tore on sedasi asju ajada! Nüüdseks on see telefon olnud 2x garantiis ja töötab laitmatult, selle eest aga ..

4…Ühel ilusal päeval lihtsalt tõpetas töö minu SIM-kaart ning loomulikult olid mul kõik telefoni numbrid just sinna salvestatud!

5. Ma arvan, et need elektrikatketused võivad olla äärmiselt romantilised juhtumid, et vaataks kaminat ja jooks puupliidil (sest elektripliit ei tööta!) valmistatud kakaod.. kui sellised võimalused oleks, sest meil pole ei puupliiti ega ka kaminat.. aga sel aastal tabasid need hirmsad tormid ja veel hirmsamad elektrikatkestused mind siis kui Ardi oli komandeeringus ja mul oli iga sekund arvel, sest tööd oli nii palju!! Taaskord ebameeldiv, aga õppetund selle eest ikka!

6. Tänane päev päädis sellega, et minu armas arvuti suri ära! Ja muidugi just nüüd, kui koolini on loetud päevad ja mul on kõik materjalid seal arvutis ja kõik tööd pooleli 🙂 No nuta või naera! Siin tegelikult ei ole mul ka kedagi teist süüdistada peale iseenda, sest see arvuti oli juba rohkem kui 7 aastat vana ja ma räägin juba 2 aastat, et on vaja väline kõvaketas mureseda, et kõik asjad sinna salvestada.. ma siiski veel loodan, et ma sealt enda materjalid kätte saan, sest kõik minu töö- ja kooliasjad plus pildid on mu jaoks hindamatu väärtusega.

Eks selliseid halenaljakaid lugusid juhtub aeg-ajalt kõigiga ja kui korraks ajabki vihale, teeb kurjaks või kurvaks, siis tagant järele ajavad korralikult naerma ka! Samuti tõestavad kõik need olukorrad, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ja mõni õppetund ka neis ilmselt peidus on (salvesta! salvesta! salvesta!)

Järgmisel aastal siiski soovin ekstreemsusena katsetada taas lakas magamist ja võibolla ka pea ees vette hüppamist :)? Nendest siis mõneks ajaks täitsa aitaks :))

Töörõõm

Hoolimata sellest, et ma olen praegu puhkusel ning kohe peale seda lähen rasedus- ja sünnituspuhkusele ning peale seda lapsehoolduspuhkusele, tahtsin ma väga osaleda meie kollektiivi jõulupeol, mis toimus eile. Selleks, et jõuda kõikide oma lemmikinimestega juttu ajada, läksin kohale juba hommikul ning kõikide uudiste ära rääkimise kõrvale aitasin meisterdada võileivad ja suupisted, kaunistada saali, keeta kohvi ja teed ning valmistada ette aastalõpuloos.

M. Külal on palju sõpru, sest jõulukaarte saabus meile palju!
Jõulupidu tööl 001

Jõulupidu tööl 002

Jõulupidu tööl 004

Töötajaid (sh vabatahtlikke) tuli peole kokku peaaegu 30 ning pidu oli tore! Nagu kord ja kohus käis Jõuluvana, kes tegi palju nalja ja jagas kingitusi. Peale Jõuluvana külaskäiku võttis peo juhtimise oma kätesse 1 mees (kes, oli kahtlaselt sarnane Jõuluvanaga!!), kes laulis, tantsis ja pani kõik teised ka laulma ja tantsima. Sedasi sai peale suurt söömaaega meelde tuletatud kõik sellised toredad ringmängud nagu “Lapatuu”, “Kui Sul tuju hea..”, “Me lähme rukkist lõikama” jne. Julgemad laulsid karaoket ning Saksa vabatahtlikud esitasid meile kõik Saksa jõululaulud ja meie üürgasime kaasa, aru saamata ühestki sõnast. (ok, teised võisid aru ka saada, aga mina mitte :D)

Toimus ka aastalõpuloos, milles mina küll midagi ei võitnud, mis aga iseenesest pole üllatus, sest mul sellistes asjades pole kunagi vedanud. Hea meel oli selle üle, et sõber võitis peavõidu ja saab uuel aastal spaasse puhkama minna!

Meie armsal füsioterapeudil oli ka eile viimane tööpäev. Tegi teine sellise kardinaalse muutuse, et otsis korteri ja töö hoopis teise Eesti otsa ja kolib ära. Üheti on see nii tore, et inimesed astuvad neid raskeid samme ja võtavad midagi ette, kui ei tunne enam elust ja tööst rõõmu ega rahuldust, mitte ei virise telksi ees, et kõik on nõmedad. Teisalt aga nii kurb, et jälle üks tore inimene kaugemale kolib. Peo lõppedes käisime temaga läbi kõik majad, et hüvasti jätta ja kommi jagada, kuid enamik elanikke olid pühadeks koju sõitnud ja Küla oli üsna tühi.

Valdav emotsioon oli muidugi: kurbus.

Nii kahju oli ära tulla! Ja kallistada-kallistada-kallistada! samas tean, et nii kui mõni tähtsam sündmus tuleb, lähen jälle. Nt kui minu lemmik-vabatahtlik tagasi oma kodumaale sõidab, tahan kindlasti osa saada tema ärasaatmispeost.

Mina ja Marcel MK Laulupeol. Marcel on meil olnud peaaegu aasta ja sellist tublidust minu silmad pole enne näinud, nii töö kui keeleõppe osas. Ma ja marcel - Copy

Meie kohvik-töötoa avamine:
kristeliga taevaskojas, dorise lõpp 028

kristeliga taevaskojas, dorise lõpp 036

kristeliga taevaskojas, dorise lõpp 009

Mina sõbraga M.Küla sünnipäeval, mis puhtjuhuslikult ühtis ka minu sünnipäevaga:)
Maarja Küla sünnipäev 102

Viimane pilt jõuludest ja nüüd on need tõesti lõppenud. Jõulud Märdi talus:
rometi jõulupidu ja jõulud märdil 119

Hoolimata toredast jõuluajast tabas mind 1 hommik kell pool 7 tohutu paranoia ja äng kooli pärast. Tundub, et kõigi nende muude toredate asjade tõttu olen oma kohustused tundengina täielikult nurka visanud ja pean nüüd kiiremas korras nendega tegelema hakkama, et mitte puhta rumalaks jääda! Ja nüüd saabki nii, et kohe kui selle postituse olen üles laadinud, asun tegema õpimappi sotsiaalsest teatrist! Aamen!

Jõulurõõm

Mulle niiväga meeldivad asjad, mis on valmistatud ise ja mulle niiväga meeldivad inimesed, kes oskavad ise teha! Ükskõik mida, kas küpsetada, õmmelda, keevitada, meisterdada, voolida … mida iganes! tähtis on see, et on ise tehtud. Minule kahjuks pole antud kaasa ühtegi imetabast annet, ma ei oska õmmelda, luuletusi kirjutada, imeilusaid karbikesi või albumikesi meisterdada.. mitte midagi. Seevastu on mulle aga antud hulgaliselt tahet! Tahet ise teha ja sellega inimesi rõõmustada ( mis siis, et ilu asemel võib kokku tulla 1 paras käkerdis, aga soovid selle taga on südamest parimad) ning seega veetsin jõulueelsed päevad kaarte meisterdades, et need õigeks ajaks kohale jõuaks :

Jõulud 003

1 suur abiline oli mul ka – Liisu kleepse kleepimas

Jõulud 005

Tulemus:

Jõulud 010

jõuluhommik alguse sai sedasi (tegelikult saavad kõik teised hommikud ka sedasi alguse: Liisu lamab minu näos nagu meritäht ja nurrub ning mina sealt vahelt kuskilt püüan õhku saada, et mitte ära lämbuda – katsugu keegi öelda, et siiamid on kurjad! hoopis kõige hellikumad üldse on!)

Pilt

Ennist rääkisin, kuidas armastan asju, mis on valmistatud ise ja hingega. See armastus on pöördvõrdelises seoses igasuguste teiste asjadega, mis on plastmassist ja mida saab poest osta ja mis ostetakse lihtsalt seepärast, et kinki on vaja ja kinkima peab, aga need asjad on tühjad ja sisutud ja pole uue omanikuga mingit pistmist. Seega sel aastal püüdsin panna eriti palju rõhku kinkide valimisse ja üritasin leida neid asju, mida vaadates inimene tunneks, et jess, see on ju just mulle! Olgu selleks siis kasvõi lihtne ise valmistatud kaart.

Ja nagu öeldakse, seda mida annad, seda saad vastu.. sest ma siiani ei suuda uskuda kuii palju niii armsaid ja toredaid kingitusi ma sain. Näiteks Ardi vend oma pruudiga kinkisid meile mega!!!armsad mätsivad pajamaad, milles õhtuti kodus ringi rullida (mina ka päeviti). Esiteks ma ei tea, kuidas nad teadsid, et mina just tõesti uut pajaamat soovisingi ja mis veel, pajamaade juurde kuuluvad sussid ja minu sussid on kassidega!!! Õnneks  saavad kõik pere kassid hästi läbi 🙂

Jõulud 036

Ja nüüd kõik õhtud me Ardiga kodus vedeleme nendes imetabastes pajaamades nagu väga vana abielupaar :)) Ja Ardi sunnil mängime Euroopa mängu, mille Jõuluvana talle tõi ja mida ta mind kui ka kõiki teisi, kes üle meie kodu läve astuvad, mängima sunnib!!

Lisaks sellele tõi mulle Jõuluvana elektroonilise pildiraami, mida ma endale kaua igatsenud olin, sest ma lihtsalt armastan pilte! Aga mul on neid terve tuba täis ja kuna aeg läheb edasi ja ilusaid hetki ja nendest tulenevaid mälestusi tuleb aina juurde, ei mahu need pildid enam kuskile ära. Peale selle on mind tabanud mingi minimalistlik soon ja mind häirivad tuhat erinevat pildiraami mööda tuba ja üldse, asjad. Seega tahtsin, et kõik pildid oleks minuga aga samas oleks tuba iseenesest puhas ja korras ning mul oli niii hea meel, et Ardi seda ammust juttu mäletas ning mu soovi täitis. 🙂

Siiras rõõm oli ka selles, et meie perekonnast ei unustatud ära Liisut. Tema sai pühade puhul puhta liiva, palju head ja paremat süüa ning täitsa villasest lõngast lõngakera, mis paistab talle väga meeldivat:
Jõulud 039

Samuti sai mitmeid kingitusi Armin, näiteks sai ta endale mänguauto, teki ja sellise kunstiteose:
Jõulud 058

Selle üle oli mul lihtsalt niiiii hea meel.. Juba mitmeid kuid tagasi otsisime Ardiga poes meeleheitlikult beebiraamatut, eesmärgiga seda juba praegu täitma hakata. Meie jaoks lihtsalt on oluline talletada ka seda praegust, ilusat ooteaega. Näiteks tahame me üles märkida kõik teatrietendused, filmid kinos, kontserdid jmt mida Armin praegu kogeda saab. Samuti tahan mina üles täheldada enda tööga seotud olulised asjad, kus ka tema on osalenud, erinevad teraapiakoolitused, loengute andmine, esinemised jmt. Võibolla teiste arust mõttetu ja nõme, aga meie jaoks nii oluline! Esiteks ma arvan, et meil endal on seda aasta pärast nii kift lugeda ja ma arvan, et eriti kift on seda lugeda Arminil u 20 aasta pärast! Igastahes selle beebiraamatu me läbi häda valisime ja ostsime ja oleme ka väga usinalt täitnud, kuid nüüüüd! on meil niiii palju ruumi kirjutada, kleepida ja joonistada! Ma olen lihtsalt õnnelik!

Oeh.. Jõuluaeg on olnud nii tore. Peabki vist olema, kui köögis askeldab selline mees:
Jõulud 033

Muude vahvate asjade hulgas saime enda fäänsile madratsile veel fäänsima kattemadratsi ning voodipesu. Seda vahetades sai meil aga hulga nalja, sest Liisu arvab ikka ju, et kõik keerleb ainult tema ümber:
Jõulud 054

Lõpetuseks hommikunägu ning eriti mõnusas pidžaamas mõnulemas üks eriti mõnus 31 nädalane noormees Armin:
Jõulud 051

Jõulud 011

“Kõige olulisem, mis ta aastate jooksul õppis, oli see, et pole ühtegi moodust olemaks täiuslik ema, aga on miljon moodust olla hea ema.” – Jill Churchill

Vike Armin* sai täna 30 nädalat “vanaks”. Täiesti soliidne iga juba minu meelest. Ta kaalub praegu u 1500 grammi ja on kuskil 40 cm pikk. Ta silmad on lahti ning ta kuuleb kõike, mis minu ümber toimub. Sellest on meil välja kujunenud ka rituaal – ma laulan talle igal õhtul enne magama minemist “väikesed lapsed kõik magavad juuuuba..” ja siis tema uni läheb sellest hoopis ära ja ta hakkab mulle oma tantsuoskust demonstreerima. Ilmselgelt talle meeldib? (ei meeldi?) emme lauluhääl! Ta haigutab, naeratab, pilgutab silmi ja võib ka nutta, kui ma nt sidrunit söön 🙂 Kui aga maiustan, siis põksib ta suurest heameelest ja nõuab lisa! Ta on veel veits kortsus, aga muutub iga päevaga siledamaks ja saab iga päevaga targemaksm lapseks. Tema parimaks sõbraks on ilmselt kiisu Liisu, kes niiväga tahab kogu aeg mu kõhu peal pikutada ja Arminile nurru lüüa. Meil nõnda hea meel, et nende sõbrunemine nii valutult läheb ja nad juba eos sedavõrd hästi läbi saavad.

Pilt siis kõnealusest noormehest endast, mis on küll tehtud ligi 6n tagasi.. aga mumst nii Ardi nägu kui veel olla annab 🙂 Põsed juba nüüd nõnda punnis :))
väike poiss tuunitud

Mis tunne on olla kõhubeebi ema?

Minu rasedus on algusest peale sujunud üsna ideaalselt. Suurimaks mureks oli alguses väsimus – lihtsalt nii väga oleks tahtnud rohkem magada ja pikutada, kuid töö nõuab ju tegemist. Seega tööpäeviti lõunaund magada ei saanud, aga siis üritasin lihtsalt õhtuti varem tuttu minna. Õnneks hakkas mul peagi peale rasedusest teada saamist puhkus ning sain 2 nädalat magada ja uue rolliga harjuda. Süda oli paha natuke ja mõned korrad juhtus sedasi, et ma õudsalt tahtsin midagi, nt juustuleiba. Ja selleks ajaks, kui ma soovitud asjadega poest koju jõudsin, tundusid need maailma kõige rõvedamad asjad üldse. Õnneks seda südamepaha oli vaid mõned nädalad ning oksendanud reaalselt ei ole ma kordagi. Lihtsalt oli selline.. paha .. ja õõnes tunne kõhus.

Esimese trimestri möödudes kadus ka väsimus ja sellest peale mul kaebusi põhimõtteliselt olnud ei ole. Korras on olnud nii uriini- kui ka vereproovid (arst ütles, et vereproov on parem kui korras, see olevat lausa väga hea).

Ma püüan ka ise võimalikult palju ära teha selleks, et head enesetunnet säilitada. Igal õhtul käin ma värskes õhus jalutamas, sest Ardi luges kunagi ammu isa-beebi raamatust prenataalse kasvatuse kohta ning seal kirjutati, et jalutamine on rasedatele üks parimaid trenne, kuna see ei koorma lihaseid, kuid samal ajal parandab vereringet ning treenib südant. Kõhubeebil on ka ütlemata tore värskes õhus olla. Lisaks sellele püüame kord nädalas käia ujumas. Vabandusi, miks midagi mitte teha leiab alati – tihti on kiire, sest tööd oli nii palju + kooliasjad ja siis ei jaksa ja tahaks niisama diivanil vedeleda, aga ma ise tunnen, et selline kerge trenn teeb enesetunnet palju paremaks, annab energiat ja teisalt uuringud näitavad, et naised, kes on raseduse ajal füüsiliselt aktiivsed, võtavad hiljem edukamalt kaalust maha ning see on ju ka eesmärk omaette 🙂

Kohe kui ma rasedusest teada sain vaatasin ma ka kriitilise pilguga üle oma menüü – et poleks liiga palju maitseaineid ja nö tühje kaloreid, vaid et menüüs oleks piisavalt kana-kalaliha, puu-ja juurvilju, selleks et nii mina kui laps saaks kätte kõik vajalikud vitamiinid. Suvel oli selles osas palju kergem, et noppisin aga maal peenra pealt spinatit ja peterselli, põõsast mustsõstraid ja punasõstraid ja ongi hästi, talvel aga on palju keerulisem leida nii maitsvaid ja tervislikke asju. Isudega on mul vist ka vedanud täiega, st siiani pole olnud ühtegi eriskummalist tahtmist (nt heeringat vahukoorega vms), vahest 1 kommi või šokolaadi ikka tahan, aga seda juhtus ka siis kui ma rase ei olnud ja selliseid väikeseid asju ei keelanud ma endale ei varem ega keela ka nüüd.

Ma arvan, et kui arvestada, et minu sees elab 30 nädalane ja u 40 cm pikk laps ja minu kõht on ikka üsna suuur, siis minu enesetunne ja tervis on väga head. Mul ei ole veel probleeme seljavaludega, mul ei ole turseid ja ma magan öösiti hästi (niii loodan, et nüüd ära ei sõnu, sest tervelt 10 nädalat ju veel minna :)) Muredeks on hetkel
a) riided ei mahu selga! Muude asjadega saab veel hakkama, aga kõige suurem mure on jopedega. Seega hetkel käingi väga uhkelt Ardi jopega ringi!
b) Mul on selline tunne, et ma ei saa varsti autoga sõita, sest ma ei mahu rooli taha ära!! Ja kui lasen tooli taha poole, ei küüni ju jalad pedaalideni. Taevale tänu, et ma enam ei pea tööl käima ja iga päev sõitma.
c) Venitusarmid. Kasutan küll kõiki uhkeid tooteid ning tarbin palju vedelikku, aga tulevad ikka nagu vanad tõprad 😦 Siinkohal lohutab ainult see, et Ardil on neid ka täiega, kuigi tema pole iial ühtki last kandnud! Hehe!

Kindlasti pean ma enda hea enesetunde eest tänama suures osas ka Ardit, sest võibolla kui ma üksi maadleks selle kõigega, oleks see poole raskem. Ardi aga aitab ja toetab siis, kui endal mott või jaks ja tahtmine ära kaovad, alustades sellest et ta enamik majapidamistöödest ise ära teeb ning meile õhtul muinasjuttudeks Imelist Teadust ette loeb.

* Kuidas ja miks me lõputust nimesaagast Armini välja valisime, sellest teen eraldi postituse. Seda ma aga ütlen, et kui ta siiski on täiesti Ülo näoga nt, siis Üle ta ka nimeks peab saama!

** Kell on märkamatult saanud õige palju, kuigi kirjutada oleks ja tahaks veel. Teeb siis nii, et sellest, millele ja miks ma veel raseduse aegu rõhku panin (hetkel ikka veel panen ju!) kirjutan teise osa ka, et endal ja ka Arminil tulevikus tore lugeda oleks!

***Kes terve selle raseda jutu otsast lõpuni läbi luges, teeb endale pai 🙂

Ilusaid unesid!

Armastusest võib pimedaks jääda. See tuleb sellest, et sulle meeldib keegi nii väga, et sa lihtsalt ei suuda vaadata seda inimest hariliku pilguga. -Pernilla, 8-aastane

IMG_2661Kuna me Ardiga oleme suht laisad pildistajad, siis sai ammu plaani võetud, et tuleb teha retk fotograafi juurde, sest rasedus on ilmselgelt aeg, mida tuleb jäädvustada. Ma ei tahtnud seda väga lõppu jätta, kuna kartsin, et olen siis koledalt suur, paistes, punnis, ei jaksa liigutada jnejne. Seega tundus praegune aeg olevat kõige sobilikum – kõht on suuuur ja silmatorkav, aga armas ümmargune ja ise jaksan veel omal jalal liikuda.

Ardi perekonda on õnnistatud ühe fotograafiga, kelle poole me siis oma murega pöördusime ning kes meid kiirelt vastu võttis ning tund aega kurja vaeva nägi, et ilusaid ja mitmekülgseid pilte saada. Mees tegi tõesti head tööd ning kuna meie läksime pildistama kaks kätt taskus, mõtlemata teiste riiete või elementide peale, siis tegi seda tema meie eest. Ainuke element, millele meie mõtlesime oli kass!!

päriselt! Kuna meie jaoks oli see perepildi tegemine, siis ei lubanud süda meil kuidagi Liisukest koju jätta, vaid võtsime ta hoopistükis kaasa, sest ta on ju siiski suur osa meie pisikesest perekonnast 🙂 (Kes täna otsustas, et on õige aeg ühed jõulutuled pinslisse pista! Õnneks on meil neid kodus varuga ja nüüd oleme targemad ..)

Aga jagan uhkelt osa enda saagist!

Ilmselgelt oleme me enda kassi üle nii uhked. Aga kuidas siis teisiti, kui ta on niiiii armas ?

IMG_2641IMG_2635IMG_2632

IMG_2953

IMG_2961

IMG_2968-2

IMG_2813

IMG_2834

IMG_2858

IMG_2863

IMG_2882-2
IMG_2745

Pildid on tehtud M.A Foto stuudios ja oli igati tore kogemus. Mõne kuu pärast jälle 🙂

Kiire aeg

Uskumatu, et juba on käes pühapäev! Ja veel uskumatum on see, et ma homme enam tööle minema ei peagi! 🙂

Neljapäeval Tallinnas läks meil väga hästi. Meie ettekannet ja veel eriti meie säravaid silmi kiideti õige mitmete inimeste poolt ning lõpus saime  kaks tänukirja ka. Väga uhke ja hea tunne oli Küla esindada ja olla üks osake sellest meeskonnast. Seevastu aga sain taaskord kinnitust, et Tallinn iseenesest mulle kohe üldse ei meeldi, lihtsalt niii väsitav on kogu aeg trügida, bussid ja trammid olid pilgeni rahvast täis, nii palju lärmi ja kiirustamist! See oli minu jaoks nii kohutavalt tüütu ja kui ma lõpuks Tartus oma autoga koju sõitsin, pidin kurja vaeva nägema, et mitte rooli taga magama jääda.

Reede hommikul tegime Põlvamaal haigutades oma ettekanded ära ja peale seda läksime maailma (või vähemalt Põlvamaa) kõige armsamasse kohvikusse. Arutasime, et kuidas saab nii olla, et kui kuhjata kokku hästi palju erinevaid asju, sh laualinad, toolikatted, lauanõud jmt, siis see ei muutu liiga kirjuks ega moodusta arusaamatut virr-varri, vaid jääbki nii armas, soe ja hubane. Tegemist on Põlva Talupoega, mis kahjuks (või õnneks – sest kui seal käiks väga palju rahvast siis kaotaks koht ilmselt enda võlu) asub üsna nurgataguses kohas, kuid seal saab süüa kõige paremat kodutoitu ning osta mõnusaid oma talunike kasvatatud ja valmistatud tooteid, nt sibulamoosi ja palju muud vahvat! Niiet need kaks päeva olid tõeliselt kontrastsed – Tallinna kiire tempo ühes paljude inimestega ning Põlvamaa vaiksus ja hubasus!

Ardi sünna 007

Ardi sünna 009

Ardi sünna 008

Peale kohvikukülastust saatsin Liisa bussile ja külastasin ise teist sõbrannat, eesmärgiga sorteerida tema kolme kuusele pojale väikseks jäänud titeasju. Peale mitme tunnist vestlust, beebiasjade sorteerimist ja kilo mandariinide ära söömist lahkusin sealt suuuure kotitäie titeasjadega, kuhu kuulub muuhulgas ka karukostüüm! no igal lapsel peab ju ilmtingimata olemas olema nii väike ja armas mõmmikostüüm! Peale seda kui avastasin, mis kell on, asendus minu suur rõõm rikkaliku saagi üle hoopis suure närveldamisega, sest oli reede õhtu, mis tähendas Ardi kojutulekut, mis tähendas et tuleb teha ettevalmistusi tema sünnipäevaks ja külalisteks! Jõudsin vaevalt ise pesus käia kui juba oligi Ardi kodus. Lõppeks oli tegemist ja närveldamist palju ja ma olin niiiii väsinud kõigest, aga õhtu sujus mõnusalt.

Ardi sünna 012

Detsembrikuu alguses otsustasime Ardiga osa võtta sellisest projektist nagu JCI Jõulupuu Tartu, mille eesmärgiks on tuua jõulurõõmu puudustkannatavate laste peredesse. Seega valmisime Ardiga pikast nimekirjast kumbki endale ühe lapse, et täita tema jõulusoov. Mina valisin endale 11 aastase tüdruku ja Ardi 12 aastase poisi. Laupäeva hommikul läksimegi Tartusse, et lastele kingitused ära osta, pakkida ning Shakespeare’i kohvikusse viia. Kui juba seal olime, siis otsustasime seal ka süüa ning ma pean ütlema, et pole ammu kuskil nii head toitu saanud. Kõik oli lihtsalt ülimaitsev. Ardi sünna 015Ardi sünna 014

Kui koju jõudsime siis koristasime ja pakkisime natuke ning peagi tulid uued külalised. Mina olin jälle hästi väsinud ja jalad lõid otseses mõttes tuld – ega pole ju lihtne pool päeva kaubanduskeskuses ringi traavida ja seda suurt!!! kõhtu kaasas kanda :)))

Nüüd mina hakkasin vaipu heegeldama ja Ardi läks kellelegi koju midagi keevitama. Ma loodan, et õhtuks läheb ilm natuke pehmemaks ja mõnusamaks, sest väga tahaks minna Raekoja platsi kaduma läinud Jõulutunnet tagasi tooma, sest see läks ühes lumega..

Ilusat kolmandat adventi Teile ja lõpetuseks veel midagi armsat: Teki on kudunud kõhubeebi vanaema ning papud on tema vanatädi tehtud.

Ardi sünna 010