“Tasu tehtud töö eest peaks olema tööst saadav rahuldus ning see, et maailm vajab selle töö tulemust. Siis on elu nagu paradiis või vähemalt paradiisiga võrreldav.” Du Bois

Täpselt nädala aja pärast algab mul ametlikult puhkus! See on lihtsalt uskumatu.. Ma mõtlesin kogu aeg, et see on nii nii tore, aga mida lähemale see aeg jõuab, seda rohkem hakkan kahtlema, kas see ikka tegelikult ka on nii tore?

Ma ei kardagi nii väga seda, et mul oleks liiga palju vaba aega, sest mul on eesmärk kevadel kool ära lõpetada ning selle tarbeks nõuab Tallinna Ülikool, et ma lõputöö kirjutaksin. Mul on projekt olemas ning see tuleb lihtsalt ära teha. Lisaks sellele tuleb heegeldada jõuludeks õige mitu vaipa ning kuna kõhubeebile õudsalt meeldib see kui ma magusat söön, pean tasakaalu hoidmiseks palju jalutama ja ujuma ka.

Siiski on päev-päevalt mul tööjuures kurvem olla. Õige mitu nädalat on mul juba “vari”, kes võtab minu töö päriselt üle siis kui mind seal enam ei ole. Praegu ma õpetan ja treenin teda, jagan enda metoodikat ja materjale. Ja inimestega vestlemise ajal hakkab mul nii kahju, et ma pean nad nö edasi andma! Kuidas ma saan seda teha? Ma olen olnud juures kui neil on läinud hästi või halvasti ja saanud neid toetada. Ma olen olnud nende edusammude ja tagasilanguste kõrval ja nüüd ma lähen ära.. Kuidas ma saan? Nad on ju minu inimesed! Ja nüüd on nii, et kui me teeme kellegagi koos tulevikuplaane, siis mul käib torge südamest läbi, et ma ei saa olla seal juures! Ma ei saa aidata, ei saa toetada!!’

Ja siis loomulikult töökaaslased .. Selle Külas töötatud aja jooksul olen ma saanud endale nii mitmeid toredaid sõpru, kes on täpselt minu!! inimesed! Kellel on samad huvid, arusaamad ja kes on niiii targad ja kellega mul on nii põnev vestelda ja arutleda ja kellelt mul on nii palju veel õppida.. Kuidas ma siis saan elada, et mul pole enam neid toredaid hetki kabinetis või lõunalauas? Hetkel ei kujutagi päris hästi ette, kuidas see olema saab.. aga tunne on selline, et vabalt võib minna nii, et korra nädalas käin seal “niisama juttu ajamas”, sest tahan ju nii teada, kuidas kõigil läheb.

Lisaks nendele asjadele on mul na-tu-ke-ne kahju iseendast. Eelkõige seetõttu, et ma tunnen, et olen nii palju õppinud, arenenud ja saanud teadmisi ja oskusi selles vallas, mis mind tõeliselt huvitab. Ja ma veidi kardan, et selle paari aasta jooksul lähevad need oskused ja teadmised raisku! Mulle lihtsalt meeldib nii väga mu töö. Tänu sellele tööle olen ma saanud tuttavaks niii paljude ägedate ja tublide inimestega, mul on olnud võimalus osaleda lahedates projektides ja mind on nii palju koolitatud ja õpetatud. Ma olen nii tänulik, et minusse on nii palju usutud ja mulle on antud kõik need võimalused! Võib olla on see puhas enesepettus, aga ma niiii loodan, et kui Nööp juba natuke suurem on saan ma käia põnevatel koolitustel ning võib olla teha ka natuke tööd.. näiteks meeldiks mulle nii väga kasvõi kord kuus viia läbi grupitöösid või mõnda teraapiaringi. Mind lohutab see, et ma tean, et Ardi on meie jaoks olemas. Ta juba praegu unistab, et kui Nööbike sündinud on saab ta temaga kahekesi poiste õhtuid teha :´)Ja teisalt lohutab mind see, et Küla kindlasti annab mulle võimaluse midagigigigi teha, kasvõi hästi natuke, aga see on minu jaoks niii oluline. Ma olen kindel, et mulle väga meeldib pisikesega kodus olla ja ma naudin seda täiel rinnal, aga ma siiski ei taha kaotada neid oskusi ja teadmisi, sest tahan jätkuvalt tulevikus saada hästi targaks ja osavaks! Tsirkuselaager 090

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s