“Kõige olulisem, mis ta aastate jooksul õppis, oli see, et pole ühtegi moodust olemaks täiuslik ema, aga on miljon moodust olla hea ema.” – Jill Churchill

Vike Armin* sai täna 30 nädalat “vanaks”. Täiesti soliidne iga juba minu meelest. Ta kaalub praegu u 1500 grammi ja on kuskil 40 cm pikk. Ta silmad on lahti ning ta kuuleb kõike, mis minu ümber toimub. Sellest on meil välja kujunenud ka rituaal – ma laulan talle igal õhtul enne magama minemist “väikesed lapsed kõik magavad juuuuba..” ja siis tema uni läheb sellest hoopis ära ja ta hakkab mulle oma tantsuoskust demonstreerima. Ilmselgelt talle meeldib? (ei meeldi?) emme lauluhääl! Ta haigutab, naeratab, pilgutab silmi ja võib ka nutta, kui ma nt sidrunit söön 🙂 Kui aga maiustan, siis põksib ta suurest heameelest ja nõuab lisa! Ta on veel veits kortsus, aga muutub iga päevaga siledamaks ja saab iga päevaga targemaksm lapseks. Tema parimaks sõbraks on ilmselt kiisu Liisu, kes niiväga tahab kogu aeg mu kõhu peal pikutada ja Arminile nurru lüüa. Meil nõnda hea meel, et nende sõbrunemine nii valutult läheb ja nad juba eos sedavõrd hästi läbi saavad.

Pilt siis kõnealusest noormehest endast, mis on küll tehtud ligi 6n tagasi.. aga mumst nii Ardi nägu kui veel olla annab 🙂 Põsed juba nüüd nõnda punnis :))
väike poiss tuunitud

Mis tunne on olla kõhubeebi ema?

Minu rasedus on algusest peale sujunud üsna ideaalselt. Suurimaks mureks oli alguses väsimus – lihtsalt nii väga oleks tahtnud rohkem magada ja pikutada, kuid töö nõuab ju tegemist. Seega tööpäeviti lõunaund magada ei saanud, aga siis üritasin lihtsalt õhtuti varem tuttu minna. Õnneks hakkas mul peagi peale rasedusest teada saamist puhkus ning sain 2 nädalat magada ja uue rolliga harjuda. Süda oli paha natuke ja mõned korrad juhtus sedasi, et ma õudsalt tahtsin midagi, nt juustuleiba. Ja selleks ajaks, kui ma soovitud asjadega poest koju jõudsin, tundusid need maailma kõige rõvedamad asjad üldse. Õnneks seda südamepaha oli vaid mõned nädalad ning oksendanud reaalselt ei ole ma kordagi. Lihtsalt oli selline.. paha .. ja õõnes tunne kõhus.

Esimese trimestri möödudes kadus ka väsimus ja sellest peale mul kaebusi põhimõtteliselt olnud ei ole. Korras on olnud nii uriini- kui ka vereproovid (arst ütles, et vereproov on parem kui korras, see olevat lausa väga hea).

Ma püüan ka ise võimalikult palju ära teha selleks, et head enesetunnet säilitada. Igal õhtul käin ma värskes õhus jalutamas, sest Ardi luges kunagi ammu isa-beebi raamatust prenataalse kasvatuse kohta ning seal kirjutati, et jalutamine on rasedatele üks parimaid trenne, kuna see ei koorma lihaseid, kuid samal ajal parandab vereringet ning treenib südant. Kõhubeebil on ka ütlemata tore värskes õhus olla. Lisaks sellele püüame kord nädalas käia ujumas. Vabandusi, miks midagi mitte teha leiab alati – tihti on kiire, sest tööd oli nii palju + kooliasjad ja siis ei jaksa ja tahaks niisama diivanil vedeleda, aga ma ise tunnen, et selline kerge trenn teeb enesetunnet palju paremaks, annab energiat ja teisalt uuringud näitavad, et naised, kes on raseduse ajal füüsiliselt aktiivsed, võtavad hiljem edukamalt kaalust maha ning see on ju ka eesmärk omaette 🙂

Kohe kui ma rasedusest teada sain vaatasin ma ka kriitilise pilguga üle oma menüü – et poleks liiga palju maitseaineid ja nö tühje kaloreid, vaid et menüüs oleks piisavalt kana-kalaliha, puu-ja juurvilju, selleks et nii mina kui laps saaks kätte kõik vajalikud vitamiinid. Suvel oli selles osas palju kergem, et noppisin aga maal peenra pealt spinatit ja peterselli, põõsast mustsõstraid ja punasõstraid ja ongi hästi, talvel aga on palju keerulisem leida nii maitsvaid ja tervislikke asju. Isudega on mul vist ka vedanud täiega, st siiani pole olnud ühtegi eriskummalist tahtmist (nt heeringat vahukoorega vms), vahest 1 kommi või šokolaadi ikka tahan, aga seda juhtus ka siis kui ma rase ei olnud ja selliseid väikeseid asju ei keelanud ma endale ei varem ega keela ka nüüd.

Ma arvan, et kui arvestada, et minu sees elab 30 nädalane ja u 40 cm pikk laps ja minu kõht on ikka üsna suuur, siis minu enesetunne ja tervis on väga head. Mul ei ole veel probleeme seljavaludega, mul ei ole turseid ja ma magan öösiti hästi (niii loodan, et nüüd ära ei sõnu, sest tervelt 10 nädalat ju veel minna :)) Muredeks on hetkel
a) riided ei mahu selga! Muude asjadega saab veel hakkama, aga kõige suurem mure on jopedega. Seega hetkel käingi väga uhkelt Ardi jopega ringi!
b) Mul on selline tunne, et ma ei saa varsti autoga sõita, sest ma ei mahu rooli taha ära!! Ja kui lasen tooli taha poole, ei küüni ju jalad pedaalideni. Taevale tänu, et ma enam ei pea tööl käima ja iga päev sõitma.
c) Venitusarmid. Kasutan küll kõiki uhkeid tooteid ning tarbin palju vedelikku, aga tulevad ikka nagu vanad tõprad 😦 Siinkohal lohutab ainult see, et Ardil on neid ka täiega, kuigi tema pole iial ühtki last kandnud! Hehe!

Kindlasti pean ma enda hea enesetunde eest tänama suures osas ka Ardit, sest võibolla kui ma üksi maadleks selle kõigega, oleks see poole raskem. Ardi aga aitab ja toetab siis, kui endal mott või jaks ja tahtmine ära kaovad, alustades sellest et ta enamik majapidamistöödest ise ära teeb ning meile õhtul muinasjuttudeks Imelist Teadust ette loeb.

* Kuidas ja miks me lõputust nimesaagast Armini välja valisime, sellest teen eraldi postituse. Seda ma aga ütlen, et kui ta siiski on täiesti Ülo näoga nt, siis Üle ta ka nimeks peab saama!

** Kell on märkamatult saanud õige palju, kuigi kirjutada oleks ja tahaks veel. Teeb siis nii, et sellest, millele ja miks ma veel raseduse aegu rõhku panin (hetkel ikka veel panen ju!) kirjutan teise osa ka, et endal ja ka Arminil tulevikus tore lugeda oleks!

***Kes terve selle raseda jutu otsast lõpuni läbi luges, teeb endale pai 🙂

Ilusaid unesid!

Advertisements

4 thoughts on ““Kõige olulisem, mis ta aastate jooksul õppis, oli see, et pole ühtegi moodust olemaks täiuslik ema, aga on miljon moodust olla hea ema.” – Jill Churchill

  1. Need titajutud, väiksed riidekesed, armsad mänguasjad, suured kõhud, need panevad veidi igatsema ja ka tahtma veel kord seda läbi teha, aga siis koidab reaalsus, see oleks kolmas kord ja kolmas hirmutab. Igatahes ma elan Sulle salamahti täiega kaasa ja olen omaette hästi elevil ja rõõmus Teie üle. Nii äge ikka. Ja nii tore on lugeda, ootan järge 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s