36 nädalat

Pojake sai täna 36 nädalat “vanaks”. Sellega seoses olen ma avastanud, et kõik need inimesed, kes räägivad, et siis kui Sul lapsed on, saad aru, kui kiiresti aeg möödub – puhas tõde. Piisab sellestki kui lapsuke alles kõhus mõnuleb. Alles oli ju jaanipäev ja mulle tundus, et see veebruar on igaviku pärast.. ja nüüd. nüüd ongi see käes.

36 nädalane loode on täiesti välja arenenud. Ta on u 45 cm pikk ning kaalub u 2,5 kg ja tema soolestik on täidetud mekooniumiga, mis siis on tema esimene kaka 🙂

Minu 36nädalane tita näeb väljastpoolt välja selline:

Käisin täna ka arsti juures “tehnilises” kontrollis ning õnneks olid jätkuvalt kõik proovid ja näitajad korras. Enesetunne on jätkuvalt hea, eile nt matkasime metsas ligi 10 km ja minule omaselt eksisime ära! Kui RMK matkarajad on puhtad ja korralikud, kus lausa lust kõndida, siis niisama metsas (eriti veel Otepää metsades, mis on mägised nagu ameerika mäed) uidata on paras akrobaatika. Tormidest on langenud maha nii palju puid ja ma pidin kogu aeg kummarduma, et alt läbi pugeda, või ronima, et neist üle saada. Pärast oli mul peale punaste põskede veel lõpmata väsinud jalad, aga tänaseks on see möödanik. Vaatamisväärsustest nägime oma matkal Apteekrimäge ühes suusahüppetornidega, mille juures väga kummalisel kombel Ardi kunagi ei olnud käinud:

Raseduse tehnilistest näitajatest teeb mulle ainukesena pisut muret kaal. Minu eesmärk oli terve rasedusega juurde võtta mitte rohkem kui 15 kg. See eesmärk aga ei ole minu pingutustest hoolimata täitunud ja kaalu on lisandunud juba rohkem. Kuigi ma jälgin, mida suhu pistan ning liigun palju, siis ikka tuleb teist aina juurde. Arst küll ütles, et muretsemiseks otseselt ei ole põhjust, sest mul pole õnneks turseid, mis võiksid viidata erinevatele ohtudele kehas, aga ta ütles, et kõik, mis ma veel juurde võtan, võtan ainukt endale. Ja seda ma ju ei taha 🙂

Käisin täna ka külas ühel sõbrannal, kes ökoelu viljeleb. Lisaks sellele, et ta väga hoolsalt jälgib, mida ta endale suhu pistab ning millega enda kodu küürib, vaatab ta ka hoolsalt, mida oma lastele selga paneb. Ja minul õnnestus tema juurest skoorida kaks imearmsat komplekti, mis tema 4-kuusele pojale väikeseks on jäänud. Lisaks sellele, et need komplektid näevad imearmsad välja, on nad ka valmistatud käsitsi meriinovillasest lõngast. Räägitakse, et need riided hoiavad lapsukest maru hästi soojas, aga samas ei aja teda higistama. Kuna poes maksavad sellised komplektid hingehinda, olen mina nende üle hirmus rõõmus 🙂

See on siis täitsa vastsündinu oma, mida Liisu ilmselgelt enda garderoobigi soovib:

Ja need on siis na-tu-ke-ne suuremale lapsele, aga ikka nii 2-3 kuusele 🙂

Kujutan juba nii hästi ette, kuidas me kaunitel kevadõhtutel õues jalutame! Oeee .. ainult natukene veel!

Ats

Meie kodu on hoiukoduks ühele eriti toredale ja viisakalt käituvale kiisu Atsile, kes on isane ning kaalub peaaegu 8 kg. Kui Sina tahaksid seda toredat suurt sõpra enda koju päriseks, siis kirjuta mulle !

Puhas rõõm

Olles ise seda usku, et erivajadusega inimesed on täisväärtuslikud töötajad (loe ka: minu bakatöö teema), kes täidavad neile antud ülesandeid hoolikalt ja kohusetundlikult, on mul niiii hea meel lugeda sellekohaseid häid uudiseid puha ajalehtedest. Näiteks 1päev kirjutas Tartu Postimehes, et Tartus alustavad tööd sotsiaalsed firmad. Pidin selle uudise peale kohe üksi kodus olles käsi plaksutama ja üles-alla hüppama nagu segane. Olles ise nii hingega võidelnud selle eest, et erivajadusega inimesed tööle saaks, et neile makstaks tehtud töö eest palka ja tõestades, et nad on täisväärtuslikud ja tublid inimesed, on puhas rõõm lugeda, et see muudkui edeneb ja edeneb ja aina enam inimesi (eriti tööandjaid) on hakanud nägema nende potentsiaali ning on valmis neid palkama!

Sest töö on tähtis osa elust! See näitab, et ma olen kellelegi vajalik. Vajalik ühiskonnale. Minust on kasu. Mina olen oluline!

Nüüd loen lehest, et Maarja Küla on esitatud Unistuste Tööandja konkursile, ning on saanud viie finalisti hulka. Uskumatu! Mina tean kui hea seal on töötada aga mul on siiralt hea meel, et keegi võttis vaevaks ja esitas Maarja Küla kandidatuuri sinna.

Ja nii õnnelikuks teeb, et Põlvamaa metsade vahel asuv Küla, mis ei teeni kellegi tasku tohutuid kasumeid, on võrdväärne konkureerima pealinna suurte ja uhkete firmadega.

Puhas rõõm!

Kehahooldus

Sellest, miks ma otsustasin loobuda šampooniga peapesust ja millega ma siis oma pead pesen, kirjutasin ma 1kord siin.

Kuna minu šampoonist loobumise ettevõtmine oli minu  jaoks edukas, siis tundus enam kui loogilise jätkuna otsida alternatiive ka poes müüdavatele dušigeelidele-kreemidele. Ma olen tegelikult eluaeg olnud väga väga suur kreemi armastaja.. alati peale pesu mökerdasin ennast ikka kohe korralikult kreemiga kokku. Seda tingis ka asjaolu, et ma olin alati arvanud, et mul on väga-väga kuiv nahk. Kohe nii kuiv, et ketendas pidevalt ja oli krobeline ja vastik. Ning et sedasorti koledusi eemale peletada olingi sunnitud kogu aeg kreemitama.

Sooviga enda kehahooldus siis natuke keemia vabamaks muuta, seadsin oma sammud Pühajärvel olevasse ökopoodi, kus tore müüa mulle igasuguseid nõuandeid jagas. Tema soovitas dušigeeli asemel proovida pesta ennast külmpressitud õlidest valmistatud seebiga, mida oli poes igas erinevas variandis: šokolaadi, apelsini jne. Hoolimata sellest, et need nimed nii ahvatlevalt kõlavad, oli mul kahtlus selle seebi osas suur. Sõnaga “seep” assotsieerub mul automaatselt veeeel kuivem ja ketendav nahk.

Vastupidiselt oma negatiivsetele ootustele ei muutnud seep minu nahka üldse kuivaks. Vastupidi, peale pesu on nahk palju mõnusam ja pehmem ja ei vaja üldse kreemi, vaid see päriselt püsibki ka ilma kreemita niisutatud ja normaalne! Mitte ei kuiva ja ei ketenda. Ainuke loogiline järeldus siit on see, et dušigeelid olidki minu naha jaoks liiga kanged, pestes maha naha loomuliku kaitsekihi ning see muutiski naha ääretult kuivaks ning selle parandamiseks pidin ma kogu aeg kreemi panema! Hullumaja nõiaring!

Kuigi ostsin endale küll ühe öko mango-lõhnalise kreemi, ei sobi see mulle eriti, kuna on kuidagi raske ja rasvane peale kanda ning ei imendu üldse. Selle asemel soetasin hoopis purgi kookosrasva, mis teadupärast aitab absoluutselt kõige vastu.

1. Kasuta seda julgelt küpsetistes — kookosõli on suurepärane piimavaba asendus tavalisele võile.
2. Võta energia saamiseks iga päev väike lusikatäis.
3. Kasuta suhkru jm magusainete asemel tees ja kohvis.
4. Kasuta kehakreemi asemel õhukese kihina üle kogu keha.
5. Kookosõli toimib suurepäraselt ka silmameigieemaldajana.
6. Unusta mähkmekreem ja niisuta oma beebi peput kookosõliga.
7. Kookosõli aitab pigmendilaike ennetada ja kahandada.
8. Toimib ennetava meetodina venitusarmide vältimiseks, näiteks kui oled rase.
9. Kookosõlil on naturaalne SPF 4.
10. Beebikõõmast vabanemiseks masseeri seda õrnalt lapse peanahka ja loputa sooja veega.

11. Kookosõli võitleb tõhusalt seenhaigustega. Kanna pisut õli muret tekitavale kohale ja näed peagi tulemusi.
12. Kookosõli on ka suurepärane massaažiõli.
13. See kiirendab ainevahetust ja aitab kaasa kaalulangetamisele.
14. Hõõru sõrmede vahel soojaks ja silu läbi juuste — nii ei kisu juuksed niiskusega jonnakalt krussi.
15. Passib asendama tavalist öökreemi.
16. Sega suhkruga ja saad tõhusa koorija nii kehale kui huultele.
17. Aitab nahavigastustel ja haavadel rutem paraneda.
18. Kasuta huulepalsami asemel huulte niisutamiseks.
19. Kasuta juuksemaskina: kanna kuivadesse juustesse, pane pähe dušimüts ja lase paarkümmend minutit kuni paar tundi mõjuda.
20. Imetamine tegi nibudega üks-null? Masseeri neid õrnalt kookosõliga.

21. Aitab leevendada psoriaasi ja ekseemi.
22. Masseeri ninasõõrmete sisekülgedele, et leevendada allergiasümptomeid.
23. Pane lusikatäis smuutide sisse, et tõsta nende energia- ja toitaineväärtust.
24. Imetavad emad võiks tarbida päevas 3-4 supilusikatäit kookosõli (olgu siis joogis, söögis või niisama) — see tõstab nende piima kogust ja kvaliteeti!
25. Aitab kolesteroolitaset kontrolli all hoida.
26. Toimib tõhusalt veenilaiendite märkamatumaks muutmisel.
27. Kasuta raseerimiskreemi ja after-shavei asemel.
28. Järjepideval kasutamisel aitab vabaneda tselluliidist.
29. Leevendab kipitavaid ja sügelevaid putukahammustusi.
30. Masseeri peanahka, et kiirendada juuksekasvu.

31. Silub kahuseid ja lõhenenud juukseotsi.
32. Regulaarsel kasutamisel aitab vabaneda aknearmidest.
33. Täidab laitmatult päevitusõli ülesannet.
34. Sega soolaga, eemaldamaks jalgadelt kuiv nahk.
35. Regulaarsel tarbimisel parandab unekvaliteeti.
36. Kui deodoranti pole käepärast, masseeri kaenla alla veidi kookosõli.
37. Segatuna söögisoodaga toimib see imeliselt naturaalse valgendava hambapastana.
38. Lusikatäis enne söögikorda aitab kaasa seedimisele.
39. Masseeri pärast nõude pesemist ja küürimist kätele, ennetamaks liigselt kuivanud nahka.
40. Masseeri küünenahkadesse, et neid pehmendada — see stimuleerib ühtlasi küünekasvu.

41. Aitab leevendada hemorroididest tulenevaid vaevusi.
42. Pisut ekstreemne, aga kui sind vaevab kandidoos, immuta tampooni kookosõlis ja sisesta see tuppe. Sümptomid vähenevad iga päevaga!
43. Stressileevendaja — vaimse väsimuse leevendamiseks masseerida meelekohti kookosõliga. Kookospähkli looduslik aroom on äärmiselt rahustav ja alandab stressi.
44. Määri verevalumitele ja sinikatele, kookosõli vähendab paistetust ja punetust.
45. Kasuta silmade all, vöhendamaks kottis silmade paistetust ja kortse.
46. Kui tunned iiveldust, hõõru kookosõli randmete siseküljele ja käsivarrele, et rahustada ärritunud magu.
47. Kõrvapõletik vaevab? Tilguta paar tilka 2x päevas kõrva — aitab ravida ja vabastab valust!
48. Aitab vabaneda tüütutest soolatüügastest.
49. Hoia oma lemmiklooma tervis korras ja lisa ta toidule iga päev 1 tl kookosõli.
50. Sega kookosõli piparmündiõli ekstraktiga ja määri seda katmata nahale — hoiab putukad eemal paremini, kui ükski teine kemikaal ning on kordades ohutum!

51. Puhasta ja niisuta sellega nahktooteid ja -mööblit.
52. See on ideaalne puidust lõikelaudade ja kausside õlitamiseks.
53. Määri veidi kookosõli puuvillast rätikule ja hõõru köögiriistad läikima!
54. Kookosõli on ka üks enimlevinud rasvu seepide valmistamisel.
55. Puitmööbli poleerimiseks kasuta kookosõli vähese sidrunimahlaga. Esmalt proovi katsetada väikese nähtamatu osa peal (nt laua all), et asi toimiks täpselt nii, nagu soovite — vastavalt sellele muuta koguseid, vähendada või suurendada kookosõli või sidrunimahla osakaalu.
56. Närimiskumm jäi juustesse kinni? Hõõru veidi kookosõli nätsule, jäta u 30 minutiks seisma ja seejärel rulli nätsu sõrmede vahel, kuni see on juustest väljas.
57. Poleeri pronksi! Pane veidi kookosõli puuvillasele rätikule ja pühi/hõõru sellega pronkskujusid. Aitab puhastada ja intensiivistab pronksi värvi.
58. Kasuta või, rasva ja teiste õlide asemel panni määrimisel.
59. Pintselda küpsetistele enne ahju panemist, et tekitada neile mõnusalt krõbe koorik.
60. Hõõru igemele hambavalu ja -põletiku leevendamiseks.

No vot. Mina küll kookosrasvaga veel mööblit poleerinud ei ole, kuid nahale on ta tõesti mõnus. Mulle meeldib, et teda on lihtne ja mugav peale kanda, samas ta imendub kiiresti ja ei jää rõvedalt rasvaseks. Ja tõesti teeb naha nii mõnusalt pehmeks. Boonusena lõhnab nii hästi. 1kord Pühajärvel peale ujumist kreemitades tulid Soome vanaprouad minult puha küsima, et mis uhket losjooni ma küll kasutan, mis nii hästi lõhnab. 🙂

Lisaks olen soetanud endale jojoba ning porgandiseemneõli, millega enamjaolt kreemitan nägu, kuid vahel ka käsi ning jalgu ning vahel keha ka.. niiet 1kõik mida, 1kõik kuhu, aga alati saab hea:) Huultele määrin ka, kui teised siin suure pakasega kuivama kipuvad.

ja võin öelda, et millegi muu järele puudust ma ei tunne. Kui mul varem oli kodus kuhi erinevaid kreeme, siis nüüd on palju puhtam ja mõnusam olla ka, mis nad ikka siin niisama seisavad ja ruumi võtavad. Ühtegi varem olnud kreemi ma päriselt ära ei visanud, need, mis olid juba ammusest ajast seisma jäänud, pakkisin kokku ja jagasin ära. Need, mida muidu aktiivselt kasutasin ja mis meeldisin, kasutasin lõpuni. 1kätekreem siiani on kotis, mida aeg ajalt küla peal olles peale määrin.

Illustratsioon jutule:

Eelmises postituses kirjutasin, et Ats (aeg-ajalt kannab ka nime Sass) on igati eeskujulik kiisu, kes ei roni ja ei lõhu. Ja on jätkuvalt, selle eest aga väärib meie Liisu küll parkuuri tiitlit, sest sedasi ronida ja turnida on ikka omaette kunst, isegi kassi kohta:

Ilmselgelt on kõik kogenud lapsepõlves maal õõvastavat vaatepilti, kuidas kassid tarivad surnud rotid/hiired ukse/ maja ette. Ardi 1päev luges, et nad ei tee seda mitte üldse paha pärast, vaid seetõttu, et kassid arvavad, et inimesed on “teist liiki kassid”, kes ise hiiri ei oska püüda. Ja seega nad vaid suurest armastusest toovad need rotid meile, et meil ikka süüa oleks! Kuna Liisu on toakass, siis ta meile päris hiiri ei saa tuua, aga sellele vaatamata veab ta enda mängukaid meile kogu aeg voodisse!

Ilus talvine Pühajärv:

Kõige uuem sõber: Aardla Ats

Minul ja Ardil on peale muude ühiste asjade veel üks oluline armastus: kassid! Me mõlemad lihtsalt arrmmastame kasse! Tegelikult kõiki teisi loomi ka.. koeri, jäneseid, lehmi jmt. Aga kassid on kohe kuidagi eriti südamelähedased. Peale enda Liisukese armastame ka kõiki teisi: suuri, väikeseid, kartlike, ülbeid, triibulisi ja ühevärvilisi, terveid ja haigeid.. 1kõik, missugune, ikka alati mõnda kiisut vaadates mu süda sulab ja ma tahaks neid kõiki lõpmatuseni oma kaisus hoida.

Ja peale seda, kui olime Liisu olemasoluga ära harjunud, tundus hirmus tore, kui neid Liisusid oleks kodus lausa kaks! Teist kassi päriselt me aga hetkel ei julge võtta, sest kui sünnib ka laps, kes siis teab, kuidas kogu see kaader siin omavahel läbi hakkab saama. Aga kui päriseks võtta ei saa, siis tundus kõige asjalikum mõte olevat võtta mõni tiizu endale natukseseks! Nii jõudsimegi geniaalse lahenduseni: pakkuda hoiukodu!

Seda mõtet toetasid mitmed asjaolud, esiteks on meil kodus palju ruumi, kus kassid saavad joosta ja mängida, teiseks olen mina ju ametlikult dekreedis ja aega neid siin karjatada ka. Kirjutasin oma soovist siis Turvakodusse, aga polnud see asi ühti nii lihtne, sest leiti, et Otepää pole strateegiliselt heas asukohas hoiukodu pakkumiseks. Probleem nimelt selles, et kui inimene tahab endale kassi võtta siis ta tahab teda enne näha. Ja kui kass, keda tahetakse endale võtta, asub Otepääl, siis pigem jäetakse ta võtmata kui tullakse vaatama ..( nii nad räägivad, kuigi Tartu-Otepää on ju kiviga visata). Lohutuseks aga lubati mulle teada anda kui peaks tekkima mõni kriisiolukord ning hädasti on vaja kiisuke kuskile paigutada.

Nõnda siis jängi seda ootama ja ootasin oma kuu küll.. ja siis võeti minuga ühendust ja küsiti, kas oleksin nõus võtma endale koju ühe suuuuuuuure isase kassi, kes on Aardla tänaval hulkunud juba umbes kuu. Muidugi olin ma nõus! Ja nii elevil 🙂 Kassi kohta ei teadnud ma muud, kui et ta kaalub ligi 8 kilo ja on isane. Samuti tehti talle enne minu juurde tulekut kõikvõimalikud protseduurid loomakliinikus.

Eelmisel neljapäeval sõitsimegi Atsile järele! Ja no tegelikult seda suurust pole kuidagi võimalik endale ette kujutada enne kui pole seda reaalselt näinud, Atsike nuttis meil autos nii haledasti ja tegelikult sinna transport-puuri mahtus ta ka vaevu-vaevu ära. Vaatamata oma suurusele ja tänavaelust kriimulisele ninale on tegemist äärmiselt toreda loomaga.

Kui meie Liisu on ülbe, kõnnib laua peal, hüppab mööda riiuleid ja teeb kõiksugu muid pättusi, siis Atsike on talle täielik vastand. Eks ta veel kardab ja võõristab ka, aga siiski on ta äärmiselt korralik: magab ainult ühe tooli peal või põrandal, ei roni mööda kardinaid, ei lähe laua peale ja käitub üleüldse viksilt ja viisakalt. Samas pole kuidagi metsik, tahab pai ja hõõrub mööda jalgu ja on muidu igati armastusväärne (L)(L)! Panen mõned pildid ka, aga siiski on tema tõelisest suurusest pildilt raske aimu saada. Ja lisaks sellele, et tema eest hoolitseda, peame natuke ka tema kaalu alandama.

Lisaks sellele käisime täna Ardiga ilusa ilma puhul matkal. Oli niiii mõnus ja kui elu just ei sunni, siis sellise ilmaga ekraane passida on ikka puhas patt.

Ja lõpetuseks:

Praktikarõõm

34 nädalat rase ja samal ajal asjalik olla on omaette katsumus. Kuigi igal hommikul ärkan üles, ja mõtlen, et jess! mul on ikka nii hea olla. Sest iial ju ei tea, millal mind tabavad meeletud selja- või vaagnaluuvalud, mis paljusid rasedaid kimbutavad. Samuti võivad tulla iga hetk kõrvetised või tursed (mis mul ka koolis olles tulid. Hommikust õhtuni istumine oli kõike muud kui hea, aga kodus olles sain neist kiiresti jalutamise, pikutamise ja vee joomise abil lahti)või mis veel hullem – hemorroidid. Õnneks jaksan veel ikka koristada, poes käia ja igal õhtul kõndida, kõndida, kõndida! Igaõhtusest jalutamisest ja peale seda teejoomisest on meil kujunenud täitsa omaette armas traditsioon 🙂

Siiski tunnen, et see oli äärmiselt tagumine aeg praktika sooritamiseks. 1 asi on rahulikult omas tempos jalutada ja ilma vaadata, teine asi on mööda suurt koolimaja edasi-tagasi, üles-alla mööda treppe joosta, jälgida, et mõni mudilane peaga kõhtu ei jookseks ning kuulata, kuidas 6nda kl marakratid kohatuid kommentaare teevad 😀

Teisalt on hirmus tore praktikal olla! Hirmus tore on, kui aeg-ajalt ei ole “rase” minu ainuke identiteet ja titeasjad pole ainuke teema, millel vestelda. Nii tore on õppida tarkadelt inimestelt ja anda vastu nii palju kui mul vähegi anda on. Taaskord 1 võimalus end proovile panna ja vastu võtta võimalused läbi viia ja organiseerida erinevaid aktiivseid tegevusi ja tunde. Täna tegin kokkuvõttet ühest küsitlusest ning maailm läbi noorte silmade – selles on nii palju võlu ja valu! Ja seeon nii hirmus põnev mu jaoks!

Seega naudin seda kogemust nii palju kui vähegi võimalik, enne kui päriselt pikale puhkusele jään 🙂

Out of topic: Meie Liisu kaalub täpselt 2,6 kg aga homme toome me koju kassi, kes pidavat kaaluma 7,6 kg!!! Okou, ei teagi, mida sealt nüüd täpselt oodata?? Tundub, et sealt tuleb kassi moodi karu??

Väikesed inimesed ja hirmud

Käisime nädalavahetusel Mihkli sünnipäeval. Mihkel sai tervelt 1 aasta vanaks ning nägi ise ütlemata šeff välja. Lisaks vingele väljanägemisele oli tal külla kutsutud nii palju väikeseid sõpru, kes samamoodi nägid viimasepeal ägedad välja. Nad ise aga ei paistnud väga palju hoolivat sellest, missugused nad välja näevad, sest nad pikutasid vabalt põrandal, pudistasid toitu sülle ja selga. Samuti ei hoolinud nad sellest, missugused teised välja näevad, sest nad tatistasid emmedele ja kõikidele toredatele tädidele, kes neid sülle viitsisid võtta, peale! Samuti mängisid nad huvitavaid mänge nagu köievedu, aga köie asemel kasutasid rätikut ning käte asemel oma esimesi hambaid! okoou! Peale selle ei tahtnud nad üldse, et keegi peale nende räägiks ja karjusid kogu aeg nii kõvasti, et võimatu oli kuulda, mida inimene Sinu kõrval räägib!

Okoou! Millesse ma end küll seganud olen?

Puhas õnn, et vaatamata Ardi unistusele ja lootusele kaksikutest, sünnib meil 1 laps korraga!

Öeldakse, et inimene harjub kõigega ja selle kinnituseks pean tunnistama küll, et nt rasedus (loe. suur kõht), on muutunud minu jaoks täiesti normaalseks asjaks ja ma julgen ise isegi poes käia ja muid igapäevatoimetusi täitsa vabalt teha. Nimelt mäletan ma hästi, et kui mu vennanaine rase oli, tahtsin ma kogu aeg müürina ümber tema kõndida ja kaitsta teda kõige ja kõigi eest, sest tundus kogu aeg, et ta komistab kuskile otsa, kukub, keegi läheb küünarnukiga talle vastu või juhtub midagi muud kohutavat! Tegelikult ei juhtunudki.

Ja nüüd ma elan ise täitsa tavalist ja igapäevast elu ja ei kardagi, et lagi mulle pähe kukub vms. Ja alustan homme praktikat. Koolis. Koolis, kus jookseb ringi miljon väikest mudilast!

Seega loodan väga, et elu koos väikese lapsega on tegelikult normaalne ja ma ei taha kogu aeg ennast pikali põrandale visata, et neid kinni püüda, nende kukkumisi pehmendada, vaadata, et kuskil ühtegi nurka ei ole, toitu peenemaks teha jne. Sest Mihkli esimesel sünnipäeval oli mul ikka jube raske paigal istuda, sest ma kogu aeg kartsin, et keegi neist kohe kukub, ja saab haiget, või lõhub õhupalli ära ja ehmatab, ja hakkab nutma. Tegelikult sujus kõik vaatamata minu hirmudele ja närvitsemisele kenasti ja haiget keegi eriti ei saanudki, ja kui saadi, siis oli see 3 sekundi pärast unustatud ja pidu läks edasi!

Lisaks sellele käisime linnas ja tõime koju Armini esimese sõiduvahendi, ehk siis vankri. Hoolimata sellest, et mul oli oma peas juba mitu kuud tagasi 1 Roani vanker välja vaadatud, läks poes hoopis teisiti. Tore müüja muudkui harutas vanker-vankri järel lahti, näitas meile kuidas need kokku käivad, demonstreeris erinevaid võimalusi ja seega lõppeks sai ostetud hoopis teistsugune. Mõtlesime, et nüüd oleks tarvis laenata kellegi last, et proovisõitu teha, aga see probleem lahendas ennast ise, sest me unustasime, et meil 1 kassinahas laps juba on ju kodus 🙂

Liisule hirmsasti meeldis kui temaga mööda korterit ringi kärutati, meie samal ajal veendusime vankri headuses (kuigi veits kahju on, et pole 360 kraadi pöörlevaid rattaid:() Et Liisu aga ikka jätkuvalt meie juures magaks ja endale kärru pesa ei teeks, panime vankri ära taha tuppa ootama oma õiget omanikku! Vankri-turvahälli ostuga aga lõppes meie jaoks lapseasjade-ostu saaga, sest nüüd peaks alguseks küll kõik olemas olema.

Arminile asju soetades oleme lähtunud motost, et parem vähem kui rohkem. Nõuandeid on meile jagatud seinast seina ja mõni asi, mis ühe jaoks on täitsa kasutu, on teise jaoks eluliselt oluline. Seega stardipaketi oleme valmis ostnud vastavalt enda nägemusele ja arusaamisele ja õige mitmete asjade puhul oleme otsustanud osta need siis, kui selleks on reaalne vajadus.

Ainuke, mida ma veel tahan, on ise Armini tulevasse tuppa heegeldada värvilisi mänguasju ja tumbakesi (muudmoodi ei oska nimetada), aga nendega tegelen ma ilmselt siis, kui on ära tehtud praktika ja enam-vähem valmis lõputöö. Neid saan ma teha ka siis kui Armin on sündinud, sest alguses elab ta nagunii meie juures:). No ma mitte kuskilt sobivat pilti ei leidnud, siin pildil on natuke näha Ardi ema tehtud katet, mis on pandud õues istumiseks puupaku peale. Mina tahan teha põhimõtteliselt samasuguseid, aga natuke madalamaid ja pehme sisuga. Ja sama põhimõttega saab teha väga lahedaid ja värvilisi kilpkonnasid või karusid või mida iganes 🙂

Lõunauinaku stiilinäide meie kodust:

šampoonita peapesu

Ma ei olnud varem kunagi üldse mõelnudki sellisele asjale, et pead saaks pesta ka ilma šampoonita, aga õnneks on elu mind viinud kahe toreda blogini, millest 1 asub siin ja teine siin. Puhas õnn, et on selliseid tarku inimesi, kes oma tarku mõtteid teistega jagavad ja inspireerivad proovima asju teistmoodi teha.

Ühesõnaga, sellest, miks šampoon üldse halb on ning missuguseid jubedusi see sisaldab, saate lugeda ka nendest blogidest. Lisaks sellele leiab sõber google abiga selle kohta veel tohutult materjali ning samuti alternatiive, et millega siis enda pead pesta. Pean ausalt tunnistama, et kuigi see kemikaalide kooslus on hirmutav küll, polnud see minu jaoks šampoonist loobumiseks esimene põhjus. Peamiseks põhjuseks seda alternatiivi proovida oli see, et mul on olnud eluaeg äärmiselt kehvad juuksed. Äärmiselt kehvad juuksed on sellised, mis ei kasva, on õhukesed, sorakil ja ei hoia ei üht ega teistmoodi. Olen proovinud ilmselt läbi kõik jaemüügis müüdavad tooted ning salongitooted, aga ei midagi. Ikka on nad sellised kehvikud.

Ja siis tundus niiiii huvitav proovida hoopis midagi muud! Ja teisalt meeldis mulle väga see loogika, et miks pesta šampooniga maha kõik kasulikud õlid peast, ja siis toppida pähe palsamit, et varasemat jama kuidagi kompenseerida. Ja kolmandaks muidugi rasedus – palju puhtam tundus mõte määrida enda peale midagi, mis on looduslik ja puhas.

Igasuguseid retsepte, et mida siis endale pähe määrida, leiab internetist ohtralt. Minu jaoks tundus sooda ja äädikaga mässamine liiga keeruline ja otsustasin kohe alustada munaga pesemisega. Esimest korda tegin seda 6ndal oktoobril! Ja tulemus oli suurepärane 🙂 Sellest peale olen pesnud enda pead põhiliselt munaga, aga seda ikka täitsa erinevalt. Mõni kord lisan sinna lusikatäie mett ja hoian peas kauem, nagu maskina. Vahest lisan ka sortsu sidrunimahla või tumedat õlut. Täpselt seda, mida külmkapis leidub ja mis tundub olevat juustele hea. Teinekord kui on kiire, siis hüppan duši alla ja pesen täpselt nagu tavalise šampooniga – pea märjaks, muna pähe, masseerin natuke ja pesen kohe maha.

Minu juuksed on puhtaks ja mõnusaks saanud igas versioonis. Esimesel paaril korral Ardi kurtis, et õhtul magama minnes, kui ta enda nina mulle kuklasse surub, tunneb ta muna haisu.. see probleem kadus aga iseenesest. Ilmselt ma ei pesnud seda alguses siis päris korralikult välja või on Ardi lihtsalt sellega ära harjunud :). Teisalt pean vajalikuks välja tuua, et munaga pesemise juures on oluline see, et see loputataks välja suhteliselt külma veega (või siis kasutada pesemisel ainult munakollast) sest muidu võib muna juustesse ära küpseda ja see ilmselt ei ole soovitud eesmärk. Mul muidugi mõned korrad on sedasi ka juhtunud :))

Naljakad olukordi on peale pähe ära hüübinud muna veel ette tulnud. Nt 1kord otsustasin teha juuksemaski kookosrasvaga. Määrisin ikka korralikult pähe, juurtesse ja puha 🙂 Ja pesin pea munaga ära ja läksin magama 🙂 Ja hommikul ärkasin niii-nii-nii rasvaste juustega! Ma ei tulnud ju ometi selle peale, et muna iseenesest ei ole nii kange, et sellist rasva juustest välja pesta. Aga ma alla ei andnud, pesin hommikul veel 1 korra munaga ja läksin tööle. Ja juuksed olid ikka rasvased! Õhtul koju tulles pesin veel 1 korra, ja siis said puhtaks 🙂 Muidugi minu jäärapäisus ei lubanud mul tavalist šampooni kasutada.

Siis kui ujumas hakkasime käima siis Ardi küsis, et kas ma kavatsengi munaresti kaasa võtta sinna ja ujulas hakata koksima neid endale pähe? Mulle tundus ka sellise olukorra tekitamine natuke kohtlane olevat ja seega lahendasin asja nii, et otsisin valmis 1 pisikese purgi (täpsemalt kassimaiuse oma!!) ning segasin šampooni sinna valmis ja ujulas ei tundund küll, et kedagi väga kotiks, mida ma endale pähe määrin. Seega enamjaolt pesen ma kogu aeg munaga, aga kooli nt ei ole mune kaasa tassind (mitu päeva varem ei saa ka munasegu valmis teha, sest see läheb hukka) ning olen pesnud meega. Meega pestes segan u kaks sp mett natukese sooja veega ja pesen nagu ikka. Minu juuksed sellest nii puhtaks ei saa, kui munaga pestes, aga samas ei jää ka rasvased ja ajab täitsa asja ära.

“Ebamugavusena” võib veel ehk välja tuua selle, et šampoon on hea, vannitoas riiulis pudelis ja pigita aga pähe. Ja vahutab. Munasegu tuleb aga enne pessu minekut valmis segada ning see ei vahuta, st see ei libise sõrmede all. Minu jaoks aga pole kumbki eriti määrava tähtsusega, seda enam, et munaga pestes ma mingit palsamit ei kasuta ning ajakulu kindlasti pole suurem kui tavalist šampooni-palsamit kasutada ja segu tegemine võtab aega maks 1 minut.

Ma ennem mainisin, et minu otsust šampooonist loobuda toetas raseduse olemasolu. Kindel on aga see, et mina selle teistmoodi peapesuga jätkan ka siis, kui rasedus on möödas. Mõned asjad võivad olla nii, et ma võin neid endale ette kujutada või need võivad olla tingitud hoopis rasedusest, näiteks:

-Juuksed kasvavad kiiremini
-Juuksed on paksemad
-Juukseotsad on terved ja ei lähe katki

Loomulikult pole mul nüüd ka seljani vohavaid suuri lokke vms nagu reklaamides näidatakse. Aga minu enda varasemate juustega võrreldes tundub mulle, et see 4 kuud alternatiivset peapesu on suuresti kasuks tulnud ja ühegi šampooniga ma sellist tulemust saavutanud ei ole.

Päris kindel on aga see, et minu juuksed ei lähe nii kiiresti mustaks. Kui varem pidin pesema ikka ülepäeva kindlasti, siis nüüd u 2 korda nädalast. See on täiesti loogiline tulemus, kuna minu peanahk on nüüd harjunud asjaoluga, et häid õlisid maha ei pesta ning rohkem toota polegi tarvis. Ja isegi kui juuksed lähevad mustaks, siis nad ei lähe nagu selliseks rõvedalt õliseks, vaid muutuvad kahuseks/ karedaks ja see mustus näeb 100 korda parem välja kui õline pea.

Ma ise olen selle muutusega juba täiesti harjunud ning tavalise šampooni poole tagasi pöörduda ei kavatse. Peale šampooni olen loobunud veel teistest kehahooldustoodetest ning asendanud need alternatiividega, kuid sellest juba järgmisel korral 🙂

Koolirõõm

Mõned ajad tagasi kirjutasin postituse sellest, kuidas minuga juhtub aeg-ajalt selliseid nõmedaid asju nagu autovõtmete kadumine, arvuti ja telefoni purunemine jmt. Sada korda veel juhtugu selliseid asju, sest vastukaaluks nendele halenaljakatele ja rumalatele olukordadele juhtub minuga kuhjaga ka häid ja veel paremaid asju. Mõned korrad elus olen ma olnud nii, niii positiivselt ja uskumatult üllatunud kui toredad inimesed ikka on! Toredad minu vastu! Kuidas ja millega ma küll selle ära olen teeninud?

Meil on väike kursus ning oma väikese kursusega on meil tekkinud oma väikesed traditsioonid. Üheks on see, et alati Rakveres elades käime me sessi ajal ühel õhtul teatris. Teiseks traditsiooniks on see, et ühel õhtul nädalas läheme me kõik koos kuskile välja sööma (Õnnistatud olgu Rakvere oma paljude heade söögikohtade eest, sest meil on avastamisrõõmu olnud küllaga!) ning õnnitleme neid, kes vahepeal on aasta vanemaks saanud.

Sel korral leppisime kokku, et et tellime söögi ja läheme Kadi ilusasse koju istuma. Õhtu jõudis kätte ja me läksime.. ja mina olin nõnda pahaaimamatu ja uksest sisse minnes imetlesin Kadi uut ja ilusat raamaturiiulit ning äkki hõigati ülllllllatus ja mina ei taibanud ikka midagi. Ja õhupallid ja.. ja siis selgus, et toredad tüdrukud olid mulle otsustanud teha hoopis baby showeri! Täitsa päris! Nagu filmis!!! Usskuuumatuuuu!

Peaaegu täiskomplekt meie kursusest töötab täiskohaga ning õpib täiskoormusel. Lisaks nendele kohustustele on neil perekonnad ja muud asjaajamised, et minna nt välismaale õppima 🙂 Ja selle kõige kõrvalt oli neil aega, jaksu ja tahtmist organiserida beebi.pidu.mulle! Uskumatu!

Nad olid ära kaunistanud niigi kauni Kadi kodu beebipiltide, minu ja Ardi piltide ning õhupallidega:

Tellinud beebitordi:

Valmistanud jäätisekokteilid ning nad ei pakkund neid mitte tavalistest tassidest, mis oleks ju väga lihtne, vaid olid muretsenud spetsjomm klaaspudelid (L):

ning küpsetanud ja glasuurinud oma väikeste käekestega beebiteemalised küpsised:

Midagi nii toredat teha ja veel mulle, see on ikka niii suur rõõm lihtsalt 🙂 Ja kindlasti saab see pidu ära märgitud Armini beebiraamatutes, sest see on ju ikkagi esimene pidu, mis on kohe päris talle korraldatud :)! Oeh!

Seda kurvemaks teeb asjaolu, et mind lahutavad veel Tallinna Ülikooli lõpetamisest vaid mõned kodutööd, praktika kaitsmine (praktika korralduslik pool on paika pandud ning see saab alguse uuest nädalast, tänase päeva võit) ja lõputöö (mida ma muidugi veel alustanudki ei ole). Mina enam viimasel sessil ei osale, vaid ajan asjad interneti teel. Siis ongi kool läbi. Aga hoopis tähtsam omandatud kraadist on omandatud kogemused, teadmised ja head emotsioonid! (L)

Kallis Evelyn, ole eriliselt tervitatud!!! :))))))

K