Väikesed inimesed ja hirmud

Käisime nädalavahetusel Mihkli sünnipäeval. Mihkel sai tervelt 1 aasta vanaks ning nägi ise ütlemata šeff välja. Lisaks vingele väljanägemisele oli tal külla kutsutud nii palju väikeseid sõpru, kes samamoodi nägid viimasepeal ägedad välja. Nad ise aga ei paistnud väga palju hoolivat sellest, missugused nad välja näevad, sest nad pikutasid vabalt põrandal, pudistasid toitu sülle ja selga. Samuti ei hoolinud nad sellest, missugused teised välja näevad, sest nad tatistasid emmedele ja kõikidele toredatele tädidele, kes neid sülle viitsisid võtta, peale! Samuti mängisid nad huvitavaid mänge nagu köievedu, aga köie asemel kasutasid rätikut ning käte asemel oma esimesi hambaid! okoou! Peale selle ei tahtnud nad üldse, et keegi peale nende räägiks ja karjusid kogu aeg nii kõvasti, et võimatu oli kuulda, mida inimene Sinu kõrval räägib!

Okoou! Millesse ma end küll seganud olen?

Puhas õnn, et vaatamata Ardi unistusele ja lootusele kaksikutest, sünnib meil 1 laps korraga!

Öeldakse, et inimene harjub kõigega ja selle kinnituseks pean tunnistama küll, et nt rasedus (loe. suur kõht), on muutunud minu jaoks täiesti normaalseks asjaks ja ma julgen ise isegi poes käia ja muid igapäevatoimetusi täitsa vabalt teha. Nimelt mäletan ma hästi, et kui mu vennanaine rase oli, tahtsin ma kogu aeg müürina ümber tema kõndida ja kaitsta teda kõige ja kõigi eest, sest tundus kogu aeg, et ta komistab kuskile otsa, kukub, keegi läheb küünarnukiga talle vastu või juhtub midagi muud kohutavat! Tegelikult ei juhtunudki.

Ja nüüd ma elan ise täitsa tavalist ja igapäevast elu ja ei kardagi, et lagi mulle pähe kukub vms. Ja alustan homme praktikat. Koolis. Koolis, kus jookseb ringi miljon väikest mudilast!

Seega loodan väga, et elu koos väikese lapsega on tegelikult normaalne ja ma ei taha kogu aeg ennast pikali põrandale visata, et neid kinni püüda, nende kukkumisi pehmendada, vaadata, et kuskil ühtegi nurka ei ole, toitu peenemaks teha jne. Sest Mihkli esimesel sünnipäeval oli mul ikka jube raske paigal istuda, sest ma kogu aeg kartsin, et keegi neist kohe kukub, ja saab haiget, või lõhub õhupalli ära ja ehmatab, ja hakkab nutma. Tegelikult sujus kõik vaatamata minu hirmudele ja närvitsemisele kenasti ja haiget keegi eriti ei saanudki, ja kui saadi, siis oli see 3 sekundi pärast unustatud ja pidu läks edasi!

Lisaks sellele käisime linnas ja tõime koju Armini esimese sõiduvahendi, ehk siis vankri. Hoolimata sellest, et mul oli oma peas juba mitu kuud tagasi 1 Roani vanker välja vaadatud, läks poes hoopis teisiti. Tore müüja muudkui harutas vanker-vankri järel lahti, näitas meile kuidas need kokku käivad, demonstreeris erinevaid võimalusi ja seega lõppeks sai ostetud hoopis teistsugune. Mõtlesime, et nüüd oleks tarvis laenata kellegi last, et proovisõitu teha, aga see probleem lahendas ennast ise, sest me unustasime, et meil 1 kassinahas laps juba on ju kodus 🙂
P_20140112_105004
Liisule hirmsasti meeldis kui temaga mööda korterit ringi kärutati, meie samal ajal veendusime vankri headuses (kuigi veits kahju on, et pole 360 kraadi pöörlevaid rattaid:() Et Liisu aga ikka jätkuvalt meie juures magaks ja endale kärru pesa ei teeks, panime vankri ära taha tuppa ootama oma õiget omanikku! Vankri-turvahälli ostuga aga lõppes meie jaoks lapseasjade-ostu saaga, sest nüüd peaks alguseks küll kõik olemas olema.

Arminile asju soetades oleme lähtunud motost, et parem vähem kui rohkem. Nõuandeid on meile jagatud seinast seina ja mõni asi, mis ühe jaoks on täitsa kasutu, on teise jaoks eluliselt oluline. Seega stardipaketi oleme valmis ostnud vastavalt enda nägemusele ja arusaamisele ja õige mitmete asjade puhul oleme otsustanud osta need siis, kui selleks on reaalne vajadus.

Ainuke, mida ma veel tahan, on ise Armini tulevasse tuppa heegeldada värvilisi mänguasju ja tumbakesi (muudmoodi ei oska nimetada), aga nendega tegelen ma ilmselt siis, kui on ära tehtud praktika ja enam-vähem valmis lõputöö. Neid saan ma teha ka siis kui Armin on sündinud, sest alguses elab ta nagunii meie juures:). No ma mitte kuskilt sobivat pilti ei leidnud, siin pildil on natuke näha Ardi ema tehtud katet, mis on pandud õues istumiseks puupaku peale. Mina tahan teha põhimõtteliselt samasuguseid, aga natuke madalamaid ja pehme sisuga. Ja sama põhimõttega saab teha väga lahedaid ja värvilisi kilpkonnasid või karusid või mida iganes 🙂
Tumba
Lõunauinaku stiilinäide meie kodust:
P_20140112_131140

Advertisements

One thought on “Väikesed inimesed ja hirmud

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s