Maa tuleb täita lastega!

24ndal veebruaril tähistasime meie oma väikese perega Eesti Vabariigi sünnipäeva. Mina ja Ardi – me mõlemad oleme uhked oma kodumaa üle ja armastame Eestit. Muidugi on mul hea meel, et ma varasemalt olen natuke mujal riikides töötanud ja elanud ja mind teeb ka natuke kadedaks, et minu kallis kursaõde Kadi teeb hetkel enda praktikat Hispaanias ning minul edaspidi tuleb kõik oma käimised väga hoolikalt planeerida. Ma arvan, et kõik need ära käimised ja olemised on mind inimesena arendanud ja ma olen tähele pannud asju, mis mulle mujal meeldivad ja ei meeldi, näiteks:

Norra heaoluühiskonnas elades meeldisid mulle mitmed asjad, näiteks see, et poemüüja on inimene ja poed ei ole avatud 8-23, nagu meil, vaid hoopis 11-20, laupäeviti 11-17 ning pühapäeviti ja pühade ajal on need üldse kinni. Ma ei saa sellest aru, miks meil peavad inimesed kassades passima poole ööni, lihtsalt selleks, et keegi saaks endale veel pudeli õlut või paki piima osta? Samuti on Norras väga palju pühi. Pühade ajal on poed kinni ja inimesed elavad ikka edasi.. nad lihtsalt arvestavad sellega ja ostavad asjad varem valmis. Sestap ei saa ma aeg-ajalt aru, miks meil peab kõik nii mugav olema..Jah, muidugi ma tahaks ka seda, et paljude elualade esindajad saaksid suuremat palka, et elada inimväärsemat elu, just sellised ausad ametid, nagu poemüüjad, koristajad, hooldajad jne. Samas on ka Norras omad probleemid, näiteks kui töötuabirahad ja sotsiaaltoetused  on nii suured, et reaalne vajadus tööle minna puudub, siis inimesed hakkavad seda ära kasutama, mis omakorda toodab laiskust ja lohakust ning koormab riiki.. aga eks rohi naabri aias tundub ikka rohelisem olema 🙂

Miks ma üldse seda kirjutan? Sest sattusin lugema 7 põhjust, miks mitte sünnitada lapsi Eesti riiki. Ja ausalt, pidin enda silmad kuklasse ehmatama, et kas päriselt ka inimesed mõtlevad ja veel enam, kas tõesti inimesed tunnevad nii ?

Ilmselgelt pole mul veel olnud võitlusi lasteaiakoha pärast ja minu töökohta pole kaotatud ja ma ei ole ise istunud nende probleemide otsas ja mõnda asja ma võin mõista või lugeda geograafilisteks eripäradeks, kuid kindlasti ei saa ma nende kõikidega nõustuda.

1. Poolteist aastat saan ma korralikku toetust, siis vaadaku ise, kuidas hakkama saan. Ah jaa, ma saaksin ju tööle tagasi minna. Ah ei, selleks ajaks kui ma tagasi lähen, on mulle leitud asendaja ja mulle antakse vaikselt mõista, et võiksin ise lahkumispaberid anda.

Poolteist aastat kodus olla oma lapsega ja selle eest saada täit palka, on minu meelest ääretult suur privilleeg, mida pole väga paljudes meist hulga rikkamates riikides. Mumst on see ikka puhas rõõm. + veel enne seda saada dekreedirahad ning ei tasu unustada ka riigi ja valla toetusi.  Miks nendele headele asjadele tähelepanu ei pöörata? Lisaks sellele ma usun, et kuskil kellelgi võib juhtuda nii, et töökoht kaotatakse, kuid arvan, et see on ikka pigem erand kui reegel. Vähemalt seadused soosivad noorte emade tööle naasmist ning usun ja loodan, et sellist slikerdamist jääb ka aina vähemaks. 

2. “Kas sul lapsi on?” küsitakse tööintervjuul. Pole küll vist päris nende asi, aga kui ma vastan, et on, saan kohe linnukese kirja selle tulba taha, kus seisab: “Lapsed, järelikult on kogu aeg midagi häda, ületunde teha ei saa, laps on haige — ära võta teda tööle!”

Taaskord usun, et kuskil võib nii olla, kuid kindlasti taas pigem erand kui reegel. Kõik töökohad, kus mina olen töötanud, on olnud äärmiselt lapsesõbralikud. Muidugi ma mõistan, et paljudes töökohtades ei saa lapsi tööle kaasa võtta, kuid ma ei usu, et hea töötaja jäetakse palkamata sellep et tal on kodus laps.Mul ikka pigem jäävad silma sellised positiivsed näited, kuidas ettevõtted ise loovad lastetubasid, et oma töötajaid toetada jne. 

3. Ma pole veel kohanud ka korralikku Eesti meest, keda oma laste isaks tahaksin. Seni on kõik tundunud väga lillelised suhted, kuni mehel lihtsalt kõrini saab. Mitmed mu sõbrannad, ka mu ema ja õde on lastega maha jäetud. Kas räägiksime lähemalt sellest, kui TORE on Eestis üksikema olla? Üksikema on nagu sõimusõna meil juba, tähistamaks naist, keda ei tahtnud üks mees, ei peaks seega tahta enam ka keegi teine, lisaks sellele ei otsi ta ju kindlasti enam endale meest, vaid oma lastele isa.

Minu süda tõesti tunneb kaasa kõikidele üksikemadele ja ma olen täiesti kindel, et see on nii vaimselt kui materiaalselt ääääretult raske. Aga no mida juttu, et ei ole normaalset meest Eestis? Kahe käega vaidlen vastu ja mitte aint sellep, et mul endal üks selline eksemplar kodus elab, vaid ka sellep, et mul on õige mitu-mitu meest tutvusringkonnas, kes on oma lastele head ja eeskujulikud isad.  Ja leidub ka materjali, kellest tulevikus saab häid isasid:P

4. Tahad normaalset lasteaiakohta? Pane oma laps järjekorda juba siis, kui esimest korda hommikul iiveldust tunned ja arvad, et võid äkki rase olla. Muidu looda aga, et ta sinna koha saab, kus perel kõige mugavam oleks.

jah, siinkohal olen nõus, et Tallinnas, Tartus ja vb veel mõnes suuremas linnas võib selliseid raskusi ette tulla. Siinkohal taas 1 maal elamise rõõm 🙂

5. Eestis suhtutakse lastesse vaenulikult. Nendega ei tohiks justkui kusagil käia. Iga mõne aja tagant ilmub artikkel teemal, kuidas küll keegi julges lastega kinno, teatrisse, avalikule üritusele, poodi, ühistransporti, loomaaeda, restorani minna… Tõepoolest, milline jultumus, lapsed istugu täisealiseks saamiseni oma toas ja imestame siis koos, miks noored enam kultuursed pole.

Ma nüüd ei oska seda kommenteerida, kuna ma ise VEEL ei ole pidevalt lapsega kuskil käinud.. aga ma kaldun arvama, et päris nii õudne see olukord ka ei ole või kui on, siis ma ilmselt olen ahviarmastusest oma lapse vastu pime kõikide negatiivsete pilkude, kommentaaride suhtes, mis on kuidagi suunatud minu lapsele 😀 

6. Meie koolisüsteem ajab mind lihtsalt nutma. 7aastane peab sama kaua ühe koha peal olema ja keskenduma kui abiturient? Kehalises kasvatuses hinnatakse pikki ja lühikesi, pakse ja peenikesi täpselt sama mõõdupuu järgi? Kunstiõpetuses peavad kõik ühtmoodi joonistama, sest kes kõverama puu joonistab, sellel enam lootust viit saada pole. Loomingulisuseks antakse lapsele vabad käed täpselt… õigus jah, mitte kunagi.

Keda Eesti haridussüsteem nii väga häirib siis see peaks olema tänulik, et Eestis levib hulgaliselt ka alternatiivpedagoogikat viljelevaid koole ning võib vabalt valida sealt enda ja enda lapse jaoks sobivaima. Seega võimalusi on mitmeid, peab lihtsalt uurima.

7. Ma peaksin iga kuu valima, kas ma ostan lastetoetuse eest lapsele uued jalanõud või maksan tema trenni. Ah õigus, lapsetoetus ei kataks ju kumbagi kulu, isegi kui jalanõud oleksid soodushinnaga!

Ei oska kohe midagi öelda selle peale. 

Nagu ma ütlesin.. mulle meeldib mõelda, et klaas on pigem pooltäis kui pooltühi. Ja ma mõtlen, et siiski on veel mitmeid hüvesid, mis on jäetud tähelepanuta: näiteks minul küll on ülikooli lõpetamine nii lähedal, et suuri ümberkorraldusi polnud vaja teha. Lihtsalt mõned kokkulepped mõnede õppejõududega ning kordagi ei öeldud mulle ära, vaid tuldi vastu. Lisaks sellele tean, et lapse-emad saavad teha just nii palju kui jaksavad ning teistele kehtestatud ranged reeglid neile ei kehti.  Samuti on mul tutvusringkonnas õige mitu tubli naiseksemplari, kes on väieste laste kõrvalt koole lõpetanud ja mõne mahuga töödki teinud, kuid siinkohal on tõesti oluline, et tugivõrgustik oleks tugev.

Võib ka täiesti olla, kui mu laps on mõne aja vana, kirun ma ennast maapõhja ja tõesti ei taha rohkem ühtegi last, sest elu ühes nendega on maailmatuma raske, kuid seniks hoian meele rõõmsa 🙂

Muidugi, ma ei välista üldse võimalust, et me siit mitte iial ära ei koli. Isegi kui kolime, siis kindel on see, et Eestit armastame me ikka. Siin oleme me kasvanud ja siin on meid (üli)koolitatud.  See on meie kodu ja siin on meie juured.. ja kuidas see ütlus oligi.. et kui tahad kuskile minna, pead teadma, kust Sa tuled:)

 

Katsikujutt

Hoolimata sellest, et pojake ikka veel kõhubeebi tähtsaid toimetusi teeb, olen mina viimased päevad pead vaevanud mõtetega katsikutest.

Kuna mind ja Ardit on õnnistatud mitmete toredate sugulaste-sõprade ning töökaaslastega, tahame väga, et nad kõik saaksid tuttavaks ka meie väikese sõbraga. Kuidas oleks aga seda kõige parem organiseerida?

Ma pole kunagi olnud seda tüüpi inimene, kellele meeldiks külaliste tulek stiilis “jou ma olen su maja taga ja hüppan läbi”. Ma ei suuda ennast väga kiiresti ühelt tegevuselt teisele ümber lülituda ning samas ei meeldi mulle olla ka ebaviisakas, st, minu jaoks on oluline, et mul oleks külalise jaoks aega, mitte et ma koon vaipa ja samal ajal piilun ühe silmaga tema poole. Minu jaoks on oluline ette teada, kas ja kuna keegi tuleb.

Kindlasti muutub see veel olulisemaks kui majas on beebi: ma ju ei tea, kuna tema tahab täpselt magada, kuna süüa, kuna me käime õues ja kuidas tal parasjagu tuju on. Seega tundub mulle mõistlik teha ilusad ja viisakad kutsed ning kutsuda sõbrad-sugulased külla ühel kindlal päeval, ühel kindlal kellaajal. Siis saan ma olla selleks täielikult valmistunud ning tagada ka selle, et laud on kaetud ja Ardi on kodus, sest Ardi võib vabalt nt olla metsas või hiljem ka tööl ja ma olen aga kindel, et beebi ja külalise üheaegne lõbustamine tekitaks minus täiesti ebavajalikku stressi. Ma tahan olla kindel, et mul on võimalik endal minna lapsega teise tuppa, juhuks kui ta tahab süüa ning Ardi saab külalistega tegeleda jne. Samuti tundub mulle, et katsikute korraldamine välistaks külaliste tilkumise. Loomulikult kui keegi just meie pakutud päeval ei saa tulla, saab tulla ka hiljem, aga suuremas plaanis oleks siiski tore kui enamik käiks ära ühel-kahel päeval?

Aga siis kuna ?

Kuna minu jaoks on emaroll täiesti uus ja mul veel praegu puudub täpne ettekujutus, mis ja kuidas olema saab, siis enne väikese sõbra teistele tutvustamist on minu jaoks hirmus oluline teda kõige pealt ise tundma õppida. Näha, mis talle meeldib, mis talle ei meeldi. Missugune on tema “mul-on-kõht-tühi” nutt ning missugune “olen-väsinud” nutt. Ma tahan näha, kas ta on rohkem oma isa moodi kuldne magaja, või on ta minu moodi, kellele meeldib hommikuti toimetada .. Nii palju on asju, mida ma tahan teada saada, näha, kogeda, tunda ..

Kui sellele lisada veen vanavanemate hoiatussõnad haiguste kandmisest ning koolitarkused selle kohta, kuidas vastsündinutele ei mõju hästi ei kõvad hääled ega ere valgus ja sellele veel lisada oluline fatk, et mul ei ole ju õrna aimugi, kuidas mina ennast tunnen, kas valutan, olen väsimusse suremas või ekstaasis hoopis, tahaksin ma külaliste vastuvõtmisega oodata vähemalt paar – kolm nädalat. Nii kaua, kuniks tunnen ise ennast hästi ja oleme õppinud tundma enda armsat last.

Ardiga arutades oli minu sooviks see, et haiglasse üldse keegi vaatama ei tule, sest ma ju kõige pealt tahaks ise selle väikese tegelasega olla ja harjuda ja ilmselt puhata ka. Ardi aga arvas, et vanemad ikka võiksid tulla.. tegime siis kompromissi, et vaatame seal, kuidas tunne on ja otsustame seda jooksvalt.

Kui aga teha katsikud, siis ilmselt peame neid tegema 2, sest kui Ardi töökaaslastest 75% kuuluvad meie pere või sõprade hulka, siis minu töökaaslased on hoopis omaette kamp. Keevitajad ja lukksepad vs sots. töötajad ja terapeudid moodustaks kindlasti väga ägeda koosluse, kuid siis ilmselt oleks ka rahvast juba liiii-ga palju! Nt 1 kamp ühel laupäeval ja teine teisel, see tundub mulle täitsa mõistlik.

Praegu ma tunnen, et on täiesti reaalne võimalus, et ma absoluutselt pabistan üle. Võibolla pole mingit kindlat üritust vaja ning elu lapsega läheb edasi täpselt samamoodi nagu varem? Võiboolla?! Kellel vähegi kogemusi/ mõtteid, palun jagage neid ning andke ideid, kuidas oleks see väikese inimese pere- ja sõpruskonda integreerimise protsess kõige mugavam meile, ja eelkõige lapsele endale!

“Tapmine ja valetamine on patt. Aga muidu on inimesed ilusad ja head. Ilusad ja head”.

Nagu kunagi mainisin, kinkis Ardi mulle sõbrapäevaks teatripiletid. Etendus toimus täna Sadamateatris ning vaadatavaks tükiks oli “Tappa laulurästast”.

Vanemuise mängukava tutvustab etendust sedasi: “Lavastus põhineb Harper Lee romaanil, mis 1960. aastal võitis Pulitzeri preemia. Selles lavaloos on kolm last ja kaks täiskasvanut. Lapsed – Nirksilm, Dill ja Jem – tegelevad oma lapsemaailma mõtestamise ning igapäevaste mängudega. Mängumaailma turvalisusse löövad aga mõra täiskasvanute maailma suhtumised ja probleemid, mis lastele tunduvad arusaamatud ja ebaõiglased. Kindlasti on selles loos nii mõndagi, mis tuletab meile meelde, et kõik me olime kunagi väiksed ja uskusime, et maailm ongi selline nagu paistab. Kas poleks jälle aeg seda häbenemata meenutada?”

Minule.. minule meeldis see tükk nii väga, et mul on raske selle kirjeldamiseks leida sõnu. Ühest küljest itsitasin Ardi käisesse laste lapsikuste ja armsuse üle nii mitmel korral. Teisest küljest nutsin kaks korda, sest nii kahju oli. Kolmandaks pani nii sügavalt mõtlema elu ja selle olulisuse üle. Laste üle. Vastutuse üle. Kuidas meid ja meie tegusid näevad lapsed läbi oma silmade. Kuidas on oluline olla “sirge südamega”. õiglane ja aus. Hoolimata muust! Hoolimata sellest, et hoopis mugavam võib olla arvata ja teha seda, mida teevad kõik teised! Et ka 80 aasta möödudes on põhiasjad ikka samad: valetamine ja tapmine on patt. Aga inimesed on muidu ilusad ja head.

Ilmselt seda lavastust läheksin vaatama veel teiselgi korral. Nii meeldis. Ja nii kahju on, et aju ei suutnud salvestada kõiki neid häid ja tabavaid ütlusi, mis olid minu arvates niii õiged, rõhutades headust ja inimlikkust.

Soovitan nii soojalt.

Ja osades mängivad: Liina Olmaru, Hannes Kaljujärv, Andres Mähar, Liisa Pulk, Maria Soomets

Pojale, 39+3, ilmselt meeldis ka 🙂

“Me muretseme selle üle, kelleks saab laps homme. Me unustame, et ta on keegi ka täna” – S.Taucher

Käisin täna kahe enda kõige lemmikuma mehega Kuutsemäel. Nemad läksid sinna eesmärgiga lumelauaga sõita, sest paljuks seda lund ja talve siin enam on, mina soovisin neist mõned kaunid pildid teha ning sõbrannaga lobiseda. Seal veedetud aeg tuletas mulle meelde kahte asja, mida ma küll varem juba teadsin, kuid mis aeg-ajalt meelest kipuvad minema:

1. Ardi on ideaalne isa-kandidaat. Rahulik, kindel, abivalmis, tasakaalukas. Vaadata, kuidas ta meie väikest sõpra aitas, toetas ja õpetas.. kõige toredam vaatepilt iial. See vastu mina..

2. .. ei kujuta ette, kuidas ma tulevikus pean saama hakkama enda lapse ebaõnnestumistega. Näha, kuidas mulle olulisel väikesel inimesel kohe kõik ei õnnestu, ta kukub või saab haiget.. Sain aru, et minule oli see kordi raskem kui talle endale. Tema tõusis lihtsalt püsti ning proovis uuesti, ebaõnnestumistest välja tegemata. Mina seevastu võitlesin nutumaiguga ning pideva sooviga teda “päästa”, õpetada, targutada, ära koju sooja viia .. Põhimõtteliselt oleks ma võind küüntega mööda seina ronida, see oli mulle niii raske.

Enda peas ma tean, et lapsed peavad kukkuma, lapsed peavad õppima hakkama saama ning iga tagasilöögi korral ei saa ja ei tohigi alla anda. ja mitte mingi hinna eest ei taha ma enda last vati sees kasvatada ja poputada. Teoorias on see kõik okei, aga mul on tunne, et praktikas saab see olema ääretult keeruline ja mul tuleb rohkem tegeleda iseenda, kui lapse kasvatamisega.

Järgmiseks:

Meie poja vanaisa, Ardi isa, ehitas enda esimesele lapselapsele hälli. Kuna minul endal pole iialgi olnud rõõmu omada sooja suhet enda vanaisade-vanaemadega, keda muist ma pole iial kahjuks kohanudki, seda suurem on minu rõõm, et meie lapsel on vanaisa- vanaemad, kes teda nii väga hoiavad!

Häll on siis just valminud Ardi isa kätes, hälli sisu (pehmendused + voodiriided) on minu ema õmmeldud ning ääre peal olev lapitekk on Ardi ema valmistatud.

Süda!

Poolikud tööd

Ilmselgelt ei ole pojakesel vahet, kas tema tulevases kodus on akna ääred krohvitud või viimistletud puiduga või kas need üldse kuidagi tehtud on.. Vahe on aga poja isal, kelle jaoks on hirmus oluline, et kõik kodus pooleli olevad tööd lõpetatud saaks!

Seega näeb meie kodu praegu välja selline:

Ka mina olen suunanud oma energia pooleli olevate tööde lõpetamisse. Täpselt poole lk pärast on valmis minu praktika aruanne! Jei!

Jätkuks eelmisele postitusele:

Kohtasin täna Ardi ema, kes rääkis sellise huvitava loo, et talle olla helistanud tema ämm, ehk Ardi vanaema ning oli siiralt huvi tundnud, et kuidas värskel emal, ehk minul, läheb. Ardi emal olla selle peale “kuum jutt” üle keha käinud.. et kas tõesti on selline suur uudis, et tema poeg lapse sai, temast kuidagi mööda läinud!? Õnneks see aga teps mitte nii ei olnud ning vana inimene oli lihtsalt “arvanud”, et ehk on aeg juba seal maal ..

Kärsitud inimesed

Ma teadsin kogu aeg, et see aeg tuleb. Aga et ta nii ruttu tuleb, seda nagu poleks osanud oodatagi..

Nimelt saabub minu fb-sse ja telefoni pidevalt sõnumeid stiilis:

“Oled ikka ühes tükis veel?”
“Tsau, mis teed, sünnitad juba v?”
“Tsau, Ikka veered veel v?”
“Sa lagunema ei hakka juba v”

jne

Vähe sellest, et mulle laviinina selliseid sõnumeid tuleb, tuleb neid sama moodi ka Ardile. Alati kui keegi talle helistab, siis esimene küsimus on “Noh Krista sünnitab vä?”

ee..

Ma ise ei ole nagu veel muretsema hakanudki sellepärast, et ma ikka veel! ei ole sünnitanud, sest täna sai alles 39n täis. Laps võib tulla, kui ta tahab, aga ta ei pea.

Inimesed, palun natuke taktitunnet! Vastsel ema-kandidaadil on sadu ja tuhandeid muid muresid ning selline pidev uurimine ja pärimine paneb pisikese muremõtte pähe ikka.. kuigi ma ju tegelt tean, et kõik on OK ja aega veel on ja muretsemiseks pole vähematki põhjust. See on ju hea, kui tital on kõhus hea olla 🙂

Muidugi. Veebruari beebide grupis sünnib iga päev 1 kuni mitu last ja neid imearmsaid titepilte kaedes tekib nii suur soov enda pisi ka juba käes hoida! Aga see hetk tuleb siis kui aeg on õige:)

Seniks aga:

Külalised

Ma arvan, et ma üldjoontes olen üsna madala sotsiaalsusega inimene ja mulle meeldib väga palju aega olla omaette, oma kodus oma pisikese perega ning seetõttu mulle omal ajal Raatuse ühikas elamine ei sobinudki, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis sellest, et kui ma ette tean, et mulle tulevad külalised, siis meeldib mulle väga neid võõrustada ja nunnutada:)

Nii oli ka sel nädalavahetusel kahe toreda noormehega. Tegu oli siis Küla vabatahtlikega, kellest ühega on mul olnud rõõm koos töötada juba üle aasta ning teisega mõned kuud. Mõlemad on pärit Saksamaalt ning tulnud Eestisse vabatahtlikeks peale gümnaasiumi lõppu. Olen ka paaril varasemal korral õhanud, kuidas ma neid vabatahtlike austan ja imetlen ja teen seda ikka veel.

Eile õhtul ka Ardiga arutasime, et kuidas saab küll nii olla, et nii noored ja tublid inimesed, kelle ees on terve maailm lahti, otsustavad tulla siia, pisikesse Eestisse hoolitsema erivajadustega inimeste eest ning teevad seda täitsa vabatahtlikult. Peale selle, ma olen näinud ma arvan umbes 15 vabatahtliku erinevatest riikidest ja enamik neist on ikka ääretult tublid! Peab ju ütlema, et selline töö, hoolitseda puudelise noore eest, ei ole teps mitte kerge, ei vaimselt ega füüsiliselt.. ja nad mitte lihtsalt ei tee seda nagu tuima tööd, vaid nad teevad seda nii suure pühendumuse ja hoolega, andes endast nii palju rohkem kui neilt oodatakse.

Ma mõistaksin seda veel, kui nad näiteks sooviksid ülikoolis edasi õppida eripedagoogikat, aga ei, nende unistus on saada hoopis filoloogideks, hambaarstideks jms. Eile õhtul nendega vesteldes uurisime ka, et mis põhjustel nad langetavad sellised otsused, tulla siia, tegema pingelist tööd ja mitte minna Austraaliasse teenima suuremat raha ja elama hoopis lõbusamat elu? Nemad vastasid, et nende jaoks on Eesti hoopis eksootuline riik, kus keegi nende perest/ sõpradest ei ole käinud, vastupidiselt Austraaliale, mis ääretult popp on. Ja vabatahtlik töö eelkõige seetõttu, et noored on pärit sellistest peredest, kus vabatahtlik töö on olnud kogu aeg osa elust: kes on töötanud vanuritega, kes kiriku juures noortega, kes supiköögis jne. Kõik saab alguse perekonnast.

Igastahes minu kaks Saksa sõpra ei olnud Otepääle veel jõudnud ning mina pakkusin suurima heameelega neile ööbimiseks enda kodu ja läksin täitsa õhevile, et saan neile ekskursiooni teha. Tahtsin neile näidata kõiki toredaid kohti, mis Otepää ümbruses on: Kuutsemägi, Väike-Munamägi, Pühajärv, Sõjatamm, Tehvandi suusahüppetorn ning staadion etc. Loomulikult ka Harimäe torn, mis oli nii suur feil, sest muud me sealt ei näinud kui ainult udu:

Üldse oli ilm selline udune ja hall ja maailm nii must-valge, et pooled kohad mumst kaotasid oma võlu. Aga mis Sa teed, ilma vastu ju kuidagi ei saa. Tore oli ikka:)

Selleks, et meie armsate vabatahtlike igapäevatööst ja kohustustest paremat aimu saada, vaadake seda videot siin 🙂 pean lisama, et siin videos on ta alles neli kuud eestis olnud ja räägib nii kenasti. PRaeguseks on tema vabatahtliku-aasta möödas, ta on ametlik töötaja ning sooritanud eesti keele B2 eksami. Väärib ju austust:)
http://etv.err.ee/index.php?05684627&video=10262#.UwDtZvl_t8s

Valentinipäev

Üksinduses, haige olles, segaduses — ainuüksi teadmine sõprusest aitab vastu pidada, isegi siis, kui sõber on jõuetu aitama. Piisab sellest, et nad olemas on. Sõprust ei vähenda aeg ega kaugus, ei vangistus ega sõda, ei kannatused ega vaikus. Just neil hetkil kinnitab sõprus tugevamini juuri. Just neist hetkist puhkeb ta õide.– P.Brown

Tegelikult ma ise sellest päevast suuremat ei oodanudki.. sest nagu ma oma eelmises postituses manisin, painas mind tohutu väsimus ja natuke ka tüdimus. Ja ise ma selleks päevaks mingeid ettevalmistusi ei teinud, sest jaksu ei olnud. Plaanisin küll kodu ära koristada ja süüa teha Ardile, aga seda teen ma alati kui ta üle nädala koju tuleb 🙂

Tegelikult osutus eilne päev hoopis toredamaks kui ma oodata oleksin osanud, sest mind pidasid meelest mitmed kallid inimesed ja tõid meie koju kevade 🙂 See tass võib pildilt tunduda tavalise kohvitassi suurusega, aga tegelikult on see hästi suur. Ja nii ilus ja värske. 

Lisaks sain endale kingiks imeilusa karbi, kus sees hoida õmblustarbeid, ning ka postkast rõõmustas mind mitme imeilusa kaardiga (L)(L)

Samuti tundub, et Armin on juba eos suutnud endale mitmeid sõpru soetada, sest erinevad onud-tädid ei unustanud kaunil päeval ka teda ära 🙂

Lisaks sellele otsustasime Merksiga teha peikadele ilusa õhtusöögi (kuigi olin varemalt Ardiga kokku leppind, et lähme õue sööma). Valmistasime neile lõhet riisi ja köögiviljadega ning tegime kõrvale mitmeid erinevaid salateid ja kooki ikka ka 🙂 Poisid paistsid päris rõõmsad ning meie lisasime sätitud lauale nende toodud lilled Samuti rõõmutas Ardi mind teatri piletitega, mille üle mul oli niii hea meel. Küünlad on pildilt puudu, sest Liisu tahab oma vurre leegi sisse toppida 🙂

Õhtu edenedes lasime teistel end meie sulgedega ehtida

Ja mängisime nagu ikka: lauamänge!! (L)(L)

Tegu oli äärmiselt toreda päeva ja õhtuga, mis tuletas meelde, kui palju mul on vedanud, et minu ümber on sellised imelised inimesed, kes hoiavad nii mind kui ka minu last. Aitäh!

Tahan olla truu, sest on neid, kes mind usaldavad, tahan olla rikkumata, sest on neid, kes hoolivad, tahan olla tugev, sest on palju, mille nimel kannatada, tahan olla vapper, sest on palju, mida peab julgema teha. Tahan olla sõber kõigile- ka vaenlastele ja üksildastele, tahan anda ja unustada, et andsin midagi, tahan olla alandlik, sest tean, kui nõrk ma olen, tahan vaadata üles ja naerda ja armastada ja tõusta kõrgemale.-H.A.Walter

Täna on aga meie kodu koduks kahele hästi toredale Saksa noormehele. Kuna nad on essat korda elus Otepääl, teeme neile pisut ekskursiooni ning usutavasti tuleb taas tore õhtu 🙂

Talveuni

Viimasel ajal ma olen tundnud end nii kohutavalt väsinuna.. sellel võib olla õige mitu põhjust:

1. Ardi oli haige ja minul on ka kergelt kurk haige ja köha ning üle ma-ei-mäleta-kui-kaua-aega-tagasi oli meie peres päev, kus me kumbki ei teinud mitte midagi. Isegi mitte süüa. Ardi vist korraks viis vanaema linna vms ja pani paar liistu, aga muidu täiesti 0 päev. Isegi jalutamas ei käinud. Seega ma ei tea, kas see väsimus on tingitud ka kergest haige olemisest või hoopis

2. sellest, et kui otseselt mingi kohustus surub, siis tuleb see lihtsalt ära teha ja selleks tuleb jaks ja jõud kuskil nagu iseenesest. Võibolla nüüd aga keha tunneb, et kuna otseselt midagi tegema ei pea, siis peaks kosutama ennast nii palju kui võimalik, sest

3. 38n rase olla on omaette raskus ja koorem ka kehale. Peale selle, võibolla keha on läinud üle säästurežiimile, sest teab, et varsti tuleb läbida üks korralik kehaline maraton, milleks on tarvis jõudu säästa 🙂 või siis

4.pole siin rasedusega midagi pistmist ja asi on hoopis selles, et oleks tarvis kevadet, oleks tarvis d-vitamiini, oleks tarvis päikest!

Olgu kuidas on, see tunne ei meeldi mulle üldse. Selline jõuetu tunne.. Kuna Ardi on komandeeringus, siis otseselt koristama ka ei pea (mitte, et Ardit huvitaks kas ma tema kodus olles koristan või mitte, aga kellegi teise pärast on nagu lihtsam pingutada:P) ning nõud enda järelt pesen vaid suure surmaga ära.. Teisalt olen end iga päev ikkagi sundinud õue minema ja liigutama, sest mul hakkab veel halvem mõttest, et ma päev otsa kodus teleka-arvuti ees istun. Värske õhk ja liikumine on ikka hea ja paneb vere käima, aga see on ka kõik. Vahel võtan mõne kooliasja ette ja tunnen, kuidas ei jaksa ja töö, mille tegemiseks tavaliselt kuluks mõned päevad, venib ja venib nagu tatt. Siis ilmselt on targem loobuda ja teha siis kui tunned, et oleks õige aeg. Mulle see sobib, ja julgen aeg-ajalt venitada, sest tean, et lõppeks teen ma need niikuinii ära, see süsteem ei pruugi aga sobida inimesele, kes lükkabki asjad lõputult homsesse, mida iial ei tulegi:p

Magada saan nüüd nagu karu, sest Ardi pani meile uued, pimendavad kardinad, kuna meie korter oli kogu aeg nii valge ja kevadpäike varsti ju erendab veel rohkem. Arvasime, et lapsega koos lõunaund on lihtsam magada kui tuba on pimedam, ja seda ta nüüd tõesti ka on. Igal hommikul ärgates mõtlen, et veel on öö, kuigi tegelt on kell juba 9-10 🙂

Täpselt sedasi veedan oma päevad:

Homme aga kavatsen ma ennast kokku võtta ja koristada ja küpsetada, sest
a. on Valentinipäev
b. Üks tore inimene tuleb mulle külla
c. Ardi tuleb koju 🙂

Tahtsin nii, nagu igal aastal, valentinipäevaks ise teha ja saata kaarte.. aga mõttest kaugemale ei jõudnudki. Kurb. Aga juhuks, kui ma homme siia ei jõua, siis

ILUSAT VALENTINIPÄEVA, ARMSAD!

Beebiriided

Svea lisas uue postituse nunnudest titeriietest. Kuigi mul neid ei ole just vähe, leidsin ma kohe midagi sellist, milleta edasine elu mõttetu:

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

See komplekt tegelikult eelkõige meeldib mulle selle kirja ja pildi pärast.. sest ma kujutan ette, et just niii mõnusalt hakkab meie poja end oma issiga tundma :´) Tugevate emotsioonide ajel palusin kohe Ardi vennal need Tallinnast mulle tuua. Kui oleksin hetke oodanud, siis ehk oleks tuhin üle läinud ja siis võibolla polekski seda vaja.. aga oh neid rasedahormoone:)

Loomulikult oleks veel vaja siis neid:

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

ja neid ka

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Vaatamata sellele, et poodidest saab imearmsaid asju, saab veel armsamaid teha ka ise. Poja üks vanaema õmbles talle sellise uhke teki:

Ja teine vanaema sellise:

Vähemalt tekkide ja vanaemade poolest on seda last õnnistatud:)

:´)