Tere, ilus veebruar

Vahepealsel ajal on juhtunud sellised toredad asjad nagu:

– Olen edukalt sooritanud praktika! Edukalt eelkõige minu enda jaoks, sest Tallinna Ülikool saab võimaluse see heaks kiita või maha laita alles märtsis või mais, praktika kaitsmisel. Oleneb, kummale ma jõuan, arvestades kuna väike inimene sündida otsustab. Mina aga olen kooli arvamusest alati pidanud olulisemaks kasutegurit minu enese jaoks ning selle praktika puhul ma tundsin, et ma tõesti õppisin ja kogesin palju ja sain hulka targemaks.

Otsus teha tavakoolis praktika sündis eelkõige sellest, et tavakool on mulle logistiliselt kõige lähemal ja arvestades minu suurt rasedust siis lähedus=mugavus. Ei pidanud igal hommikul sõitma maha pikki maid ja kulutama sellele sõitmisele palju aega. Teisalt aga andsin endale ka aru, et mul puudub igasugune kogemus tavakooliga, sest ma olen igal võimalusel läinud erikoolidesse või kinnipidamisasutustesse praktikat sooritama, sest need kohad lihtsalt on mulle tundunud palju-palju huvitavamad. Kuna ma aga kevadel peaks lõpetama, siis oleks igati viisakas teada ka, mida ja kuidas tugispetsialistid tavakoolis teevad ja toimetavad. Ja oi, kuidas ma eksisin oma arvamusega, et tavakoolis on igav.. Üldse ei ole igav! Ma poleks eales uskunud, et lastel on nii palju nii suuri probleeme ja muresid, millega nad päevast-päeva maadlema peavad ja mille lahendamisel nad väga väga abi vajavad.

Head meelt tegi see, et kuigi olen kuulnud kahtlase väärtusega jutte, et osades koolides räägitaks lastele, et “kui Sa lähed sotsiaalpedagoogi/ psühholoogi juurde, siis Sa oled loll” ning lapsed ei julgegi tugispetsialistide abi kasutada, siis minu praktikakohas küll lapsed pöördusid julgelt enda muredega sotsiaalpedagoogi juurde. Õnneks! Ja said abi! Õnneks!

Samuti külastasin mitmeid erinevaid ainetunde erinevates kooliastmetes ning ka LÕK ja TÕK õppekavadel olevate laste tunde, viibisin tunnirahuklassis, õpiabis ning pikapäevas. Samuti õnnestus mul endal läbi viia paar tegevust erinevates vanuses laste ja noortega ning anda ka mõned tunnid. Ja kui minagi olen aeg-ajalt arvanud, et õpetajad peaksid tegema midagi teistmoodi, olema inimlikud, püüdma rohkem ning lapsi mõistma, siis sain ma väga väärtusliku kogemuse selle näol, et õpetaja töö on lihtsalt nii raske! Kui Sul on klassitäis lapsi, kellest igaüks on omamoodi, oma murede, tujude, väärtuste, arvamuste ning olemusega ning Sina pead kõikide nende eripäradega arvestama, samal ajal andma edasi enda ainet, sest tööd on tulemus ja olles ise sealjuures kõigest inimene, siis see on ikka paganama raske! Lisaks veel lapsevanemad, kes ka arvustavad, kritiseerivad ja arvavad midagi ning siis kodus poole ööni tööde kontrollimine ja ette valmistamine .. Mu meelest peaks igal õpetajal olema kodus või koolis 1 päkapikk, kes peale igat tööpäeva teeb pai ja ütleb, et Sa olid täna ikka nii tubli! Igastahes ma nüüd hindand ja väärtustan nende tööd kordades rohkem ja tulevase lapsevanemana annan endast parima, et koostöö kodu ja kooli vahel oleks hea ja pingevaba!

– Küpsetanud nii suurel hulgal muffineid (olks, pooled tegi Ardi – šokolaadi-maasika, mina teine päev tegin kohupiima-maasika) ja neid pärast mööda küla laiali jaganud ja iseeneda eest ära peitnud, sest nii head olid ja muidu ma oleks KÕIK üksi ära söönud!!

– Osalenud Otepää Talveöölaulupeol. Mitte küll enda initsiatiivil, sest ma arvasin, et maru külm on seal olla. Kuna pere aga nõudis, siis panime paksult ja veel paksemalt riidesse, tantsisime eestvedamisel tibutantsu ja oli nii mõnu ja hea. Näha enda tuttavaid laval laulmas, tantsimas ja kõnet pidamas ning ise põsk-põse kõrval laulda ilusaid, südamlikke ja ka naljakaid laule, siis see ongi puhas kogukonnas elamise rõõm. Selline ühte kuulumine, meie tunne. Ja uhkus! Uhkus tublide ja andekate inimeste üle!

– Osalenud Euroopa V Saunamaratonil. Ehin küll end pisut võõraste sulgedega, sest mina isiklikult koos pojaga tõesti ei jooksund paljalt saunast-sauna, küll olin aga ergutustiimis. Ardi võistkond “Garanteeritud kopsupõletik” sai eelmisel aastal kuuenda koha. Sel aastal olid nad võtnud nõuks võita! Seega sõjaplaane hakkasid nad paika panema juba mõned ajad tagasi: vaja oli otsida parim auto, mis ikka igalt poolt läbi läheks, samuti oli vaja otsida parim autojuht, kes millegi ees kartma ei löö, oli vaja leida mingi element, mis oleks kõigil ühtne, et ikka tiimitunne ka oleks jne.

Võistluspäeva hommikul oli kodu täis närvilisi mehi. Arutati veel viimaseid pisiasju ja pandi paika strateegia. 1kõik, kui palju nad ka ei pingutanud, siis esikolmikusse nad ikka ei mahtunud! Õhtul, kui tulemusi teada anti, nutsid poisid napilt verepisaraid ning jätkus arutelu, kus need minutid küll kaotsi läksid. Mumst ikka väga vinge, et üldse 170 võistkonna hulgas esi-viisikusse jäid, aga see neid muidugi oluliselt ei lohutanud. Kindel on aga see, et järgmisel aastal jälle! Taaskord tore, et sellised ägedad üritused enda koduõues toimuvad.

– Kirjutanud baka tööd. Saatsin täna südame värisedes teoreetilise osa ülevaatamiseks. Muidugi pooliku teoreetilise osa, tean ise, et sealt palju puudu ja vaja täiendada, aga tahan kinnitust, et üldse õigel rajal liigun!

– Käinud sünnipäevadel. ÜKs oli isiklikult minu enda korraldatud minu 14 aastaseks saanud südamesõbrale! Eelneval ööl ei saanud ma isegi magada, sest olin nõnda närvis, kas kõik õnnestub, pole ju mina ise olnd iial suurem asi sünnipäevade pidaja, veel vähem organiseerija.. Sünnipäevaks oli broneeritud bowling, tellitud pitsad ja muud head söögid ja kutsutud sõberid. Kõik õnnestus, külalised tulid, kõhud said täis ja Ardi jõudis ka õigeks ajaks töölt koju (tema roll oli olla 1 transportöör!) ning lapsed said kenasti kodudesse tagasi transporditud. Pärast olin väsinud nagu laip.
Teisele sünnipäevale läksin iseteadlikult ja mis muud, toredate inimestega on ikka tore koos olla! :))

– Koristanud. Ja mitte koristanud nii, et siit-sealt võtan tolmu ja pesen, vaid koristanud kaks päeva järjest nii, et puhtaks on küüritud viimanegi nurgatagune, viimanegi põrandalapp mööbli alt, viimanegi riiul! Ja sealhulgas on läbi sorteeritud kõik kapid, kõik riiulid ja Ardi vedas käruga!!! jama ära maale lõkkesse! Igasugused asjad, mida meil enam tarvis ei ole, said endale lõpu kas läbi tule või leidsid endale uued kodud. Seoses uue inimese sünniga tahtsin, et kõik oleks nii puhas kui saab olla ning et ma teaks täpselt, mis on iga riiuli peal ja kasututel asjadel meie kodus kohta ei ole. Nüüd on hea olla, õhku on palju rohkem!

huh!

Ilusat veebruarit kavatsen jätkata:

a) Baka töö kirjutamisega

b) Kino ja teatri aktiivse külastamisega

c)Matkamisega Eesti looduskaunitel radadel kui ilm vähegi lubab. (täna oli rõvedalt libe ja kui ma midagi rasedana kardan, siis see on kukkumine).

d)Kodu kaunistamisega. Ardi pani ära kodus puudu olevad liistud ja mina tahan uusi kardinaid ja kööki ilusaid kaltsuvaipu. Ja vohavaid maitsetaimi (mis mul on juba mulda pandud ja rohelised pead paistavad:)))))))

Ilusat,