Veebruar võib olla see kuu, mis on igavesti meie jaoks palju erilisem kui 1kõik mis muu kuu. Sest nüüd, veebruaris peaks ju sündima laps. Minu ja Ardi laps!Muidugi võib ta vabalt tahta, et hoopis märts oleks see ilus ja eriline kuu ja seda keelata me talle kuidagi ei saa. Seda me kuidagi teada ei saa, kas pojake otsustab sündida nüüd, veebruari lõpus või hoopis märtsi alguses. Kindel on aga see, et tema sündimise päev jõuab aina lähemale ja igirasedaks keegi ei jää ja varsti, varsti ongi ta koos meiega. Sellega seoses on peas igasuguseid erinevaid mõtteid, näiteks:
– Kuidas mõjub paarissuhtele laps? Vinguda minul ja Ardil tegelikult midagi ei ole, sest meil on olnud enda ühine muinasjutt, ühine elu, juba tänase seisuga täpselt 7 aastat 4 kuud ja 6 päeva. See on ikka rohkem kui piisavalt pikk aeg selleks, et nautida kahekesi olemist ja pere jätk on siinkohal enam kui loogiline. Ikka aga mõtlen, et kuidas siis kõik olema saab, kui oleme kolmekesi? Kuidas jaguneb aeg ja tähelepanu partneri ja lapse vahel? Muidugi ma unistan sellest, kuidas me kolmekesi piparkooke küpsetame, rannas mängime, pikniku peame, pannkooke sööme jmt, aga samas armastan ma ka nii väga seda, kui kogu Ardi tähelepanu on ainuüksi minul! Nüüd pean seda aga jagama hakkama ühe väikese inimesega!
Ardi teadis rääkida, et oluline on ikka hoida partnerit kõige tähtsamal kohal, ja siis alles laps. See teoorias võib nii olla, aga ma millegipärast arvan, et elus on ikka nii, et laps on alati tähtsam ja siis alles on partner. Ma ei tea.. eks see näha ole, kuidas ja missuguseks need suhted meie peres kujunevad.
– Kuidas kohaneb laps Kassiga. Räägitakse igasuguseid õudusjutte sellest, kuidas kassid lastel silmad peast välja kraabivad ja muid õudusi teevad. Minu jaoks need jutud on kahjuks natuke üle paisutatud või on mulle lihtsalt sattunud äärmiselt intelligentsed kassid. Liisu on neist veel teravaim eksemplar. Nii palju kui ta on tittesid näinud, et paista ta suurt huvi nende vastu tundvat ja küüntega ei kraabi ta meid endeidki. Ma tõesti usun, et tal on nii palju nutti, et ta saab aru, et haiget teha ei tohi. Vaatamata sellele toredusele ja tarkusele on tal 1 rumal komme: magada kaela peal. Igal öösel ronib ta meile kaissu ning talle just meeldib ennast rullida rindkere peal ja vahepeal viskub mulle sallina (ma isegi ei liialda) kaela. Tundub äärmiselt ebamugav sedasi magada, aga tema isiklikult on täiesti rahul. Seda ma kardan natuke, et ta ka lapsele sedasi näkku ronib. Laps ju on aga väike! Aga ega siin ka vist muud ei ole, kui edasi elada ja lihtsalt lapse koju tuues hoolikalt silma peal hoida kuidas nende suhted sujuma hakkavad!
– Kuidas kohaneb minu autistlik iseloom lapsega. Minu elu ja kõik juhtuv peab olema minu ümber rangelt struktureeritud. Mul on list, mis on vaja kooli jaoks teha, mul on list, mida on vaja töö jaoks teha, mul on list, mida on vaja kodu jaoks teha, mul on list enda listidest. Näide illustratiivne, aga enam vähem peab paika. Selge on see, et ma pean kogu aeg täpselt teadma, mis kuna, kus, kuidas juhtub. Ja kui tuleb minu plaanidesse mõni kõrvalekalle.. siis okouu, stress ja ärevus ja puhas paanika. Ja hoolimata sellest, et tulem võib olla sama või veelgi parem kui ma algselt planeerisin, siis tuleb see suuuure närvikuluga. Mul on alati vaja aega asjadeks, kohanemiseks, ümber-organiseerimiseks ja ma siiralt kadestan neid, kes on võimelised end sõrme-nipsuga ümber organiseerima. Sama selge on ka see, et lapsed on natuke egoistlikud väikesed inimesed, kes ei hooli sellest, kuidas ja mida sina oled planeerinud. Võib ju vabalt olla nii, et mina olen planeerinud ilmatuma pika ilusa jalutuskäigu ja kõige kaugemas punktis kodust otsustab tema, et tal on mingi probleem, mida saab lahendada ainult kodus .. Täiega veab, et Ardi on normaalne ja rahulik inimene, kes suudab igas olukorras rahulikuks ja tasakaalukaks jääda.
– Siis kõik need muud jutud, et kuidas ma aru saan, kas tal on külm? Kuidas ma aru saan, et tal on palav? Kas tal ikka kindlasti on kõht täis ja ma teda ei näljuta? Nii edasi.. nii edasi.. Kõik ütlevad, et kui laps sünnib, siis Sa kohe saad aru sellistest asjadest, aga mis siis, kui mina olen miski eriline eksemplar ja ei jaga midagi ?
Kindlasti tekib neid mõtteid ja tundeid ja hirme aja jooksul juurde, aga olgu need praeguseks kõik!
teetassike.wordpress.com 