Talveuni

Viimasel ajal ma olen tundnud end nii kohutavalt väsinuna.. sellel võib olla õige mitu põhjust:

1. Ardi oli haige ja minul on ka kergelt kurk haige ja köha ning üle ma-ei-mäleta-kui-kaua-aega-tagasi oli meie peres päev, kus me kumbki ei teinud mitte midagi. Isegi mitte süüa. Ardi vist korraks viis vanaema linna vms ja pani paar liistu, aga muidu täiesti 0 päev. Isegi jalutamas ei käinud. Seega ma ei tea, kas see väsimus on tingitud ka kergest haige olemisest või hoopis

2. sellest, et kui otseselt mingi kohustus surub, siis tuleb see lihtsalt ära teha ja selleks tuleb jaks ja jõud kuskil nagu iseenesest. Võibolla nüüd aga keha tunneb, et kuna otseselt midagi tegema ei pea, siis peaks kosutama ennast nii palju kui võimalik, sest

3. 38n rase olla on omaette raskus ja koorem ka kehale. Peale selle, võibolla keha on läinud üle säästurežiimile, sest teab, et varsti tuleb läbida üks korralik kehaline maraton, milleks on tarvis jõudu säästa 🙂 või siis

4.pole siin rasedusega midagi pistmist ja asi on hoopis selles, et oleks tarvis kevadet, oleks tarvis d-vitamiini, oleks tarvis päikest!

Olgu kuidas on, see tunne ei meeldi mulle üldse. Selline jõuetu tunne.. Kuna Ardi on komandeeringus, siis otseselt koristama ka ei pea (mitte, et Ardit huvitaks kas ma tema kodus olles koristan või mitte, aga kellegi teise pärast on nagu lihtsam pingutada:P) ning nõud enda järelt pesen vaid suure surmaga ära.. Teisalt olen end iga päev ikkagi sundinud õue minema ja liigutama, sest mul hakkab veel halvem mõttest, et ma päev otsa kodus teleka-arvuti ees istun. Värske õhk ja liikumine on ikka hea ja paneb vere käima, aga see on ka kõik. Vahel võtan mõne kooliasja ette ja tunnen, kuidas ei jaksa ja töö, mille tegemiseks tavaliselt kuluks mõned päevad, venib ja venib nagu tatt. Siis ilmselt on targem loobuda ja teha siis kui tunned, et oleks õige aeg. Mulle see sobib, ja julgen aeg-ajalt venitada, sest tean, et lõppeks teen ma need niikuinii ära, see süsteem ei pruugi aga sobida inimesele, kes lükkabki asjad lõputult homsesse, mida iial ei tulegi:p

Magada saan nüüd nagu karu, sest Ardi pani meile uued, pimendavad kardinad, kuna meie korter oli kogu aeg nii valge ja kevadpäike varsti ju erendab veel rohkem. Arvasime, et lapsega koos lõunaund on lihtsam magada kui tuba on pimedam, ja seda ta nüüd tõesti ka on. Igal hommikul ärgates mõtlen, et veel on öö, kuigi tegelt on kell juba 9-10 🙂

Täpselt sedasi veedan oma päevad:

Homme aga kavatsen ma ennast kokku võtta ja koristada ja küpsetada, sest
a. on Valentinipäev
b. Üks tore inimene tuleb mulle külla
c. Ardi tuleb koju 🙂

Tahtsin nii, nagu igal aastal, valentinipäevaks ise teha ja saata kaarte.. aga mõttest kaugemale ei jõudnudki. Kurb. Aga juhuks, kui ma homme siia ei jõua, siis

ILUSAT VALENTINIPÄEVA, ARMSAD!