Külalised

Ma arvan, et ma üldjoontes olen üsna madala sotsiaalsusega inimene ja mulle meeldib väga palju aega olla omaette, oma kodus oma pisikese perega ning seetõttu mulle omal ajal Raatuse ühikas elamine ei sobinudki, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis sellest, et kui ma ette tean, et mulle tulevad külalised, siis meeldib mulle väga neid võõrustada ja nunnutada:)

Nii oli ka sel nädalavahetusel kahe toreda noormehega. Tegu oli siis Küla vabatahtlikega, kellest ühega on mul olnud rõõm koos töötada juba üle aasta ning teisega mõned kuud. Mõlemad on pärit Saksamaalt ning tulnud Eestisse vabatahtlikeks peale gümnaasiumi lõppu. Olen ka paaril varasemal korral õhanud, kuidas ma neid vabatahtlike austan ja imetlen ja teen seda ikka veel.

Eile õhtul ka Ardiga arutasime, et kuidas saab küll nii olla, et nii noored ja tublid inimesed, kelle ees on terve maailm lahti, otsustavad tulla siia, pisikesse Eestisse hoolitsema erivajadustega inimeste eest ning teevad seda täitsa vabatahtlikult. Peale selle, ma olen näinud ma arvan umbes 15 vabatahtliku erinevatest riikidest ja enamik neist on ikka ääretult tublid! Peab ju ütlema, et selline töö, hoolitseda puudelise noore eest, ei ole teps mitte kerge, ei vaimselt ega füüsiliselt.. ja nad mitte lihtsalt ei tee seda nagu tuima tööd, vaid nad teevad seda nii suure pühendumuse ja hoolega, andes endast nii palju rohkem kui neilt oodatakse.

Ma mõistaksin seda veel, kui nad näiteks sooviksid ülikoolis edasi õppida eripedagoogikat, aga ei, nende unistus on saada hoopis filoloogideks, hambaarstideks jms. Eile õhtul nendega vesteldes uurisime ka, et mis põhjustel nad langetavad sellised otsused, tulla siia, tegema pingelist tööd ja mitte minna Austraaliasse teenima suuremat raha ja elama hoopis lõbusamat elu? Nemad vastasid, et nende jaoks on Eesti hoopis eksootuline riik, kus keegi nende perest/ sõpradest ei ole käinud, vastupidiselt Austraaliale, mis ääretult popp on. Ja vabatahtlik töö eelkõige seetõttu, et noored on pärit sellistest peredest, kus vabatahtlik töö on olnud kogu aeg osa elust: kes on töötanud vanuritega, kes kiriku juures noortega, kes supiköögis jne. Kõik saab alguse perekonnast.

Igastahes minu kaks Saksa sõpra ei olnud Otepääle veel jõudnud ning mina pakkusin suurima heameelega neile ööbimiseks enda kodu ja läksin täitsa õhevile, et saan neile ekskursiooni teha. Tahtsin neile näidata kõiki toredaid kohti, mis Otepää ümbruses on: Kuutsemägi, Väike-Munamägi, Pühajärv, Sõjatamm, Tehvandi suusahüppetorn ning staadion etc. Loomulikult ka Harimäe torn, mis oli nii suur feil, sest muud me sealt ei näinud kui ainult udu:

Üldse oli ilm selline udune ja hall ja maailm nii must-valge, et pooled kohad mumst kaotasid oma võlu. Aga mis Sa teed, ilma vastu ju kuidagi ei saa. Tore oli ikka:)

Selleks, et meie armsate vabatahtlike igapäevatööst ja kohustustest paremat aimu saada, vaadake seda videot siin 🙂 pean lisama, et siin videos on ta alles neli kuud eestis olnud ja räägib nii kenasti. PRaeguseks on tema vabatahtliku-aasta möödas, ta on ametlik töötaja ning sooritanud eesti keele B2 eksami. Väärib ju austust:)
http://etv.err.ee/index.php?05684627&video=10262#.UwDtZvl_t8s