Käisin täna kahe enda kõige lemmikuma mehega Kuutsemäel. Nemad läksid sinna eesmärgiga lumelauaga sõita, sest paljuks seda lund ja talve siin enam on, mina soovisin neist mõned kaunid pildid teha ning sõbrannaga lobiseda. Seal veedetud aeg tuletas mulle meelde kahte asja, mida ma küll varem juba teadsin, kuid mis aeg-ajalt meelest kipuvad minema:
1. Ardi on ideaalne isa-kandidaat. Rahulik, kindel, abivalmis, tasakaalukas. Vaadata, kuidas ta meie väikest sõpra aitas, toetas ja õpetas.. kõige toredam vaatepilt iial. See vastu mina..
2. .. ei kujuta ette, kuidas ma tulevikus pean saama hakkama enda lapse ebaõnnestumistega. Näha, kuidas mulle olulisel väikesel inimesel kohe kõik ei õnnestu, ta kukub või saab haiget.. Sain aru, et minule oli see kordi raskem kui talle endale. Tema tõusis lihtsalt püsti ning proovis uuesti, ebaõnnestumistest välja tegemata. Mina seevastu võitlesin nutumaiguga ning pideva sooviga teda “päästa”, õpetada, targutada, ära koju sooja viia .. Põhimõtteliselt oleks ma võind küüntega mööda seina ronida, see oli mulle niii raske.
Enda peas ma tean, et lapsed peavad kukkuma, lapsed peavad õppima hakkama saama ning iga tagasilöögi korral ei saa ja ei tohigi alla anda. ja mitte mingi hinna eest ei taha ma enda last vati sees kasvatada ja poputada. Teoorias on see kõik okei, aga mul on tunne, et praktikas saab see olema ääretult keeruline ja mul tuleb rohkem tegeleda iseenda, kui lapse kasvatamisega.
Järgmiseks:
Meie poja vanaisa, Ardi isa, ehitas enda esimesele lapselapsele hälli. Kuna minul endal pole iialgi olnud rõõmu omada sooja suhet enda vanaisade-vanaemadega, keda muist ma pole iial kahjuks kohanudki, seda suurem on minu rõõm, et meie lapsel on vanaisa- vanaemad, kes teda nii väga hoiavad!
Häll on siis just valminud Ardi isa kätes, hälli sisu (pehmendused + voodiriided) on minu ema õmmeldud ning ääre peal olev lapitekk on Ardi ema valmistatud.
Süda!
teetassike.wordpress.com 