Nagu kunagi mainisin, kinkis Ardi mulle sõbrapäevaks teatripiletid. Etendus toimus täna Sadamateatris ning vaadatavaks tükiks oli “Tappa laulurästast”.
Vanemuise mängukava tutvustab etendust sedasi: “Lavastus põhineb Harper Lee romaanil, mis 1960. aastal võitis Pulitzeri preemia. Selles lavaloos on kolm last ja kaks täiskasvanut. Lapsed – Nirksilm, Dill ja Jem – tegelevad oma lapsemaailma mõtestamise ning igapäevaste mängudega. Mängumaailma turvalisusse löövad aga mõra täiskasvanute maailma suhtumised ja probleemid, mis lastele tunduvad arusaamatud ja ebaõiglased. Kindlasti on selles loos nii mõndagi, mis tuletab meile meelde, et kõik me olime kunagi väiksed ja uskusime, et maailm ongi selline nagu paistab. Kas poleks jälle aeg seda häbenemata meenutada?”
Minule.. minule meeldis see tükk nii väga, et mul on raske selle kirjeldamiseks leida sõnu. Ühest küljest itsitasin Ardi käisesse laste lapsikuste ja armsuse üle nii mitmel korral. Teisest küljest nutsin kaks korda, sest nii kahju oli. Kolmandaks pani nii sügavalt mõtlema elu ja selle olulisuse üle. Laste üle. Vastutuse üle. Kuidas meid ja meie tegusid näevad lapsed läbi oma silmade. Kuidas on oluline olla “sirge südamega”. õiglane ja aus. Hoolimata muust! Hoolimata sellest, et hoopis mugavam võib olla arvata ja teha seda, mida teevad kõik teised! Et ka 80 aasta möödudes on põhiasjad ikka samad: valetamine ja tapmine on patt. Aga inimesed on muidu ilusad ja head.
Ilmselt seda lavastust läheksin vaatama veel teiselgi korral. Nii meeldis. Ja nii kahju on, et aju ei suutnud salvestada kõiki neid häid ja tabavaid ütlusi, mis olid minu arvates niii õiged, rõhutades headust ja inimlikkust.
Soovitan nii soojalt.
Ja osades mängivad: Liina Olmaru, Hannes Kaljujärv, Andres Mähar, Liisa Pulk, Maria Soomets
Pojale, 39+3, ilmselt meeldis ka 🙂
teetassike.wordpress.com 