Katsikujutt

Hoolimata sellest, et pojake ikka veel kõhubeebi tähtsaid toimetusi teeb, olen mina viimased päevad pead vaevanud mõtetega katsikutest.

Kuna mind ja Ardit on õnnistatud mitmete toredate sugulaste-sõprade ning töökaaslastega, tahame väga, et nad kõik saaksid tuttavaks ka meie väikese sõbraga. Kuidas oleks aga seda kõige parem organiseerida?

Ma pole kunagi olnud seda tüüpi inimene, kellele meeldiks külaliste tulek stiilis “jou ma olen su maja taga ja hüppan läbi”. Ma ei suuda ennast väga kiiresti ühelt tegevuselt teisele ümber lülituda ning samas ei meeldi mulle olla ka ebaviisakas, st, minu jaoks on oluline, et mul oleks külalise jaoks aega, mitte et ma koon vaipa ja samal ajal piilun ühe silmaga tema poole. Minu jaoks on oluline ette teada, kas ja kuna keegi tuleb.

Kindlasti muutub see veel olulisemaks kui majas on beebi: ma ju ei tea, kuna tema tahab täpselt magada, kuna süüa, kuna me käime õues ja kuidas tal parasjagu tuju on. Seega tundub mulle mõistlik teha ilusad ja viisakad kutsed ning kutsuda sõbrad-sugulased külla ühel kindlal päeval, ühel kindlal kellaajal. Siis saan ma olla selleks täielikult valmistunud ning tagada ka selle, et laud on kaetud ja Ardi on kodus, sest Ardi võib vabalt nt olla metsas või hiljem ka tööl ja ma olen aga kindel, et beebi ja külalise üheaegne lõbustamine tekitaks minus täiesti ebavajalikku stressi. Ma tahan olla kindel, et mul on võimalik endal minna lapsega teise tuppa, juhuks kui ta tahab süüa ning Ardi saab külalistega tegeleda jne. Samuti tundub mulle, et katsikute korraldamine välistaks külaliste tilkumise. Loomulikult kui keegi just meie pakutud päeval ei saa tulla, saab tulla ka hiljem, aga suuremas plaanis oleks siiski tore kui enamik käiks ära ühel-kahel päeval?

Aga siis kuna ?

Kuna minu jaoks on emaroll täiesti uus ja mul veel praegu puudub täpne ettekujutus, mis ja kuidas olema saab, siis enne väikese sõbra teistele tutvustamist on minu jaoks hirmus oluline teda kõige pealt ise tundma õppida. Näha, mis talle meeldib, mis talle ei meeldi. Missugune on tema “mul-on-kõht-tühi” nutt ning missugune “olen-väsinud” nutt. Ma tahan näha, kas ta on rohkem oma isa moodi kuldne magaja, või on ta minu moodi, kellele meeldib hommikuti toimetada .. Nii palju on asju, mida ma tahan teada saada, näha, kogeda, tunda ..

Kui sellele lisada veen vanavanemate hoiatussõnad haiguste kandmisest ning koolitarkused selle kohta, kuidas vastsündinutele ei mõju hästi ei kõvad hääled ega ere valgus ja sellele veel lisada oluline fatk, et mul ei ole ju õrna aimugi, kuidas mina ennast tunnen, kas valutan, olen väsimusse suremas või ekstaasis hoopis, tahaksin ma külaliste vastuvõtmisega oodata vähemalt paar – kolm nädalat. Nii kaua, kuniks tunnen ise ennast hästi ja oleme õppinud tundma enda armsat last.

Ardiga arutades oli minu sooviks see, et haiglasse üldse keegi vaatama ei tule, sest ma ju kõige pealt tahaks ise selle väikese tegelasega olla ja harjuda ja ilmselt puhata ka. Ardi aga arvas, et vanemad ikka võiksid tulla.. tegime siis kompromissi, et vaatame seal, kuidas tunne on ja otsustame seda jooksvalt.

Kui aga teha katsikud, siis ilmselt peame neid tegema 2, sest kui Ardi töökaaslastest 75% kuuluvad meie pere või sõprade hulka, siis minu töökaaslased on hoopis omaette kamp. Keevitajad ja lukksepad vs sots. töötajad ja terapeudid moodustaks kindlasti väga ägeda koosluse, kuid siis ilmselt oleks ka rahvast juba liiii-ga palju! Nt 1 kamp ühel laupäeval ja teine teisel, see tundub mulle täitsa mõistlik.

Praegu ma tunnen, et on täiesti reaalne võimalus, et ma absoluutselt pabistan üle. Võibolla pole mingit kindlat üritust vaja ning elu lapsega läheb edasi täpselt samamoodi nagu varem? Võiboolla?! Kellel vähegi kogemusi/ mõtteid, palun jagage neid ning andke ideid, kuidas oleks see väikese inimese pere- ja sõpruskonda integreerimise protsess kõige mugavam meile, ja eelkõige lapsele endale!