24ndal veebruaril tähistasime meie oma väikese perega Eesti Vabariigi sünnipäeva. Mina ja Ardi – me mõlemad oleme uhked oma kodumaa üle ja armastame Eestit. Muidugi on mul hea meel, et ma varasemalt olen natuke mujal riikides töötanud ja elanud ja mind teeb ka natuke kadedaks, et minu kallis kursaõde Kadi teeb hetkel enda praktikat Hispaanias ning minul edaspidi tuleb kõik oma käimised väga hoolikalt planeerida. Ma arvan, et kõik need ära käimised ja olemised on mind inimesena arendanud ja ma olen tähele pannud asju, mis mulle mujal meeldivad ja ei meeldi, näiteks:
Norra heaoluühiskonnas elades meeldisid mulle mitmed asjad, näiteks see, et poemüüja on inimene ja poed ei ole avatud 8-23, nagu meil, vaid hoopis 11-20, laupäeviti 11-17 ning pühapäeviti ja pühade ajal on need üldse kinni. Ma ei saa sellest aru, miks meil peavad inimesed kassades passima poole ööni, lihtsalt selleks, et keegi saaks endale veel pudeli õlut või paki piima osta? Samuti on Norras väga palju pühi. Pühade ajal on poed kinni ja inimesed elavad ikka edasi.. nad lihtsalt arvestavad sellega ja ostavad asjad varem valmis. Sestap ei saa ma aeg-ajalt aru, miks meil peab kõik nii mugav olema..Jah, muidugi ma tahaks ka seda, et paljude elualade esindajad saaksid suuremat palka, et elada inimväärsemat elu, just sellised ausad ametid, nagu poemüüjad, koristajad, hooldajad jne. Samas on ka Norras omad probleemid, näiteks kui töötuabirahad ja sotsiaaltoetused on nii suured, et reaalne vajadus tööle minna puudub, siis inimesed hakkavad seda ära kasutama, mis omakorda toodab laiskust ja lohakust ning koormab riiki.. aga eks rohi naabri aias tundub ikka rohelisem olema 🙂
Miks ma üldse seda kirjutan? Sest sattusin lugema 7 põhjust, miks mitte sünnitada lapsi Eesti riiki. Ja ausalt, pidin enda silmad kuklasse ehmatama, et kas päriselt ka inimesed mõtlevad ja veel enam, kas tõesti inimesed tunnevad nii ?
Ilmselgelt pole mul veel olnud võitlusi lasteaiakoha pärast ja minu töökohta pole kaotatud ja ma ei ole ise istunud nende probleemide otsas ja mõnda asja ma võin mõista või lugeda geograafilisteks eripäradeks, kuid kindlasti ei saa ma nende kõikidega nõustuda.
1. Poolteist aastat saan ma korralikku toetust, siis vaadaku ise, kuidas hakkama saan. Ah jaa, ma saaksin ju tööle tagasi minna. Ah ei, selleks ajaks kui ma tagasi lähen, on mulle leitud asendaja ja mulle antakse vaikselt mõista, et võiksin ise lahkumispaberid anda.
Poolteist aastat kodus olla oma lapsega ja selle eest saada täit palka, on minu meelest ääretult suur privilleeg, mida pole väga paljudes meist hulga rikkamates riikides. Mumst on see ikka puhas rõõm. + veel enne seda saada dekreedirahad ning ei tasu unustada ka riigi ja valla toetusi. Miks nendele headele asjadele tähelepanu ei pöörata? Lisaks sellele ma usun, et kuskil kellelgi võib juhtuda nii, et töökoht kaotatakse, kuid arvan, et see on ikka pigem erand kui reegel. Vähemalt seadused soosivad noorte emade tööle naasmist ning usun ja loodan, et sellist slikerdamist jääb ka aina vähemaks.
2. “Kas sul lapsi on?” küsitakse tööintervjuul. Pole küll vist päris nende asi, aga kui ma vastan, et on, saan kohe linnukese kirja selle tulba taha, kus seisab: “Lapsed, järelikult on kogu aeg midagi häda, ületunde teha ei saa, laps on haige — ära võta teda tööle!”
Taaskord usun, et kuskil võib nii olla, kuid kindlasti taas pigem erand kui reegel. Kõik töökohad, kus mina olen töötanud, on olnud äärmiselt lapsesõbralikud. Muidugi ma mõistan, et paljudes töökohtades ei saa lapsi tööle kaasa võtta, kuid ma ei usu, et hea töötaja jäetakse palkamata sellep et tal on kodus laps.Mul ikka pigem jäävad silma sellised positiivsed näited, kuidas ettevõtted ise loovad lastetubasid, et oma töötajaid toetada jne.
3. Ma pole veel kohanud ka korralikku Eesti meest, keda oma laste isaks tahaksin. Seni on kõik tundunud väga lillelised suhted, kuni mehel lihtsalt kõrini saab. Mitmed mu sõbrannad, ka mu ema ja õde on lastega maha jäetud. Kas räägiksime lähemalt sellest, kui TORE on Eestis üksikema olla? Üksikema on nagu sõimusõna meil juba, tähistamaks naist, keda ei tahtnud üks mees, ei peaks seega tahta enam ka keegi teine, lisaks sellele ei otsi ta ju kindlasti enam endale meest, vaid oma lastele isa.
Minu süda tõesti tunneb kaasa kõikidele üksikemadele ja ma olen täiesti kindel, et see on nii vaimselt kui materiaalselt ääääretult raske. Aga no mida juttu, et ei ole normaalset meest Eestis? Kahe käega vaidlen vastu ja mitte aint sellep, et mul endal üks selline eksemplar kodus elab, vaid ka sellep, et mul on õige mitu-mitu meest tutvusringkonnas, kes on oma lastele head ja eeskujulikud isad. Ja leidub ka materjali, kellest tulevikus saab häid isasid:P
4. Tahad normaalset lasteaiakohta? Pane oma laps järjekorda juba siis, kui esimest korda hommikul iiveldust tunned ja arvad, et võid äkki rase olla. Muidu looda aga, et ta sinna koha saab, kus perel kõige mugavam oleks.
jah, siinkohal olen nõus, et Tallinnas, Tartus ja vb veel mõnes suuremas linnas võib selliseid raskusi ette tulla. Siinkohal taas 1 maal elamise rõõm 🙂
5. Eestis suhtutakse lastesse vaenulikult. Nendega ei tohiks justkui kusagil käia. Iga mõne aja tagant ilmub artikkel teemal, kuidas küll keegi julges lastega kinno, teatrisse, avalikule üritusele, poodi, ühistransporti, loomaaeda, restorani minna… Tõepoolest, milline jultumus, lapsed istugu täisealiseks saamiseni oma toas ja imestame siis koos, miks noored enam kultuursed pole.
Ma nüüd ei oska seda kommenteerida, kuna ma ise VEEL ei ole pidevalt lapsega kuskil käinud.. aga ma kaldun arvama, et päris nii õudne see olukord ka ei ole või kui on, siis ma ilmselt olen ahviarmastusest oma lapse vastu pime kõikide negatiivsete pilkude, kommentaaride suhtes, mis on kuidagi suunatud minu lapsele 😀
6. Meie koolisüsteem ajab mind lihtsalt nutma. 7aastane peab sama kaua ühe koha peal olema ja keskenduma kui abiturient? Kehalises kasvatuses hinnatakse pikki ja lühikesi, pakse ja peenikesi täpselt sama mõõdupuu järgi? Kunstiõpetuses peavad kõik ühtmoodi joonistama, sest kes kõverama puu joonistab, sellel enam lootust viit saada pole. Loomingulisuseks antakse lapsele vabad käed täpselt… õigus jah, mitte kunagi.
Keda Eesti haridussüsteem nii väga häirib siis see peaks olema tänulik, et Eestis levib hulgaliselt ka alternatiivpedagoogikat viljelevaid koole ning võib vabalt valida sealt enda ja enda lapse jaoks sobivaima. Seega võimalusi on mitmeid, peab lihtsalt uurima.
7. Ma peaksin iga kuu valima, kas ma ostan lastetoetuse eest lapsele uued jalanõud või maksan tema trenni. Ah õigus, lapsetoetus ei kataks ju kumbagi kulu, isegi kui jalanõud oleksid soodushinnaga!
Ei oska kohe midagi öelda selle peale.
Nagu ma ütlesin.. mulle meeldib mõelda, et klaas on pigem pooltäis kui pooltühi. Ja ma mõtlen, et siiski on veel mitmeid hüvesid, mis on jäetud tähelepanuta: näiteks minul küll on ülikooli lõpetamine nii lähedal, et suuri ümberkorraldusi polnud vaja teha. Lihtsalt mõned kokkulepped mõnede õppejõududega ning kordagi ei öeldud mulle ära, vaid tuldi vastu. Lisaks sellele tean, et lapse-emad saavad teha just nii palju kui jaksavad ning teistele kehtestatud ranged reeglid neile ei kehti. Samuti on mul tutvusringkonnas õige mitu tubli naiseksemplari, kes on väieste laste kõrvalt koole lõpetanud ja mõne mahuga töödki teinud, kuid siinkohal on tõesti oluline, et tugivõrgustik oleks tugev.
Võib ka täiesti olla, kui mu laps on mõne aja vana, kirun ma ennast maapõhja ja tõesti ei taha rohkem ühtegi last, sest elu ühes nendega on maailmatuma raske, kuid seniks hoian meele rõõmsa 🙂
Muidugi, ma ei välista üldse võimalust, et me siit mitte iial ära ei koli. Isegi kui kolime, siis kindel on see, et Eestit armastame me ikka. Siin oleme me kasvanud ja siin on meid (üli)koolitatud. See on meie kodu ja siin on meie juured.. ja kuidas see ütlus oligi.. et kui tahad kuskile minna, pead teadma, kust Sa tuled:)
teetassike.wordpress.com 
Kahjuks on siin siiski tõtt ka, ega siin maakohaski tuleb mõni aasta ette ikkagi juba laps lasteaeda kirja panna, ~7 aastat tagasi augustis läksid ja septembrist oli koht, enam nii ei ole. Ja võõra valla lapsi üldse ei tunnistata. Ja kui elad võõras linnas üürikorteris, siis ei saa sa end ka ümber kuhugi kirjutada, et laps lasteaeda saaks, läbi tehtud. Töökohtadega võin öelda, et olen kokkupuutunud sellise suhtumisega et teil on laps/lapsed. Andsin hetkelgi lubaduse, et kui laps haige siis mees on temaga kodus, mitte mina, et tööle saada, mis siis et minu palk on palju väiksem. Mul on heameel kuulda et on ka lastesõbralikke kohti. Praegu ma võin ka lapse tööle kaasa võtta sest ta ei sega seal kedagi ja olen nö. omas kabinetis, lihtsalt tal on seal igav, samas ei ole ka ülemused lastevastased, toredad on. Aga töökoht ise on selline, kus ei saa lubada töölist kes pidevalt lasteaialapsega kodus istub. Esimene aasta aias ka, need lapsed on ju niiiiiii palju haiged. Oleme hakkama saanud! Aga julgen väita et tööotsimisel siiski loeb see kas oled lastega või ilma, ja lapsed eeliseks just ei ole, just pisemad.
Seda lasteraha teemat ma üldse ei aruta, see on nii aktuaalne et loeb söögi alla ja peale. Eks ta veidi narr ole jah, aga tõesti, me ei saa ju saada 3 aastat täispalka, joodikpered aind selle nimel sünnitavadki siis ju? Meie ise oleme süüdi, miks ei saaks rohkem lubadagi isegi. Lapsed teeme ikka endale, mitte riigile, selles on tõde.
Ka seda olen kohanud, et wtf sa oma lastega siia ronid! Tänapäev. Ja vaata kuidas jäävad veel lasteta tuttavad äkitselt kaugeks 😉 Ja mitte et Sina neid tõrjuks vms.
Meie maailmas on kõike! Kõike esineb.
Õhh, täitsa vihastasin lugedes! See rohi-on-mujal-täiega-rohelisem-põhjamaade-pudrumäed suhtumine lokkab peamiselt minumeelest nende seas, kes ei olegi mujal elanud. Sellist vaesust nagu ma Ameerikas elades nägin pole Eestis näiteks üldse olemaski. Väikeste laste kõrvalt tööl käia pole kuskil mujal kergem. Kõigist muudest pudrumägedest rääkimata. Ma elan Haapsalus ja ei ole mingeid probleeme lasteaia ja lastega üritus käimistega. Eesti ei ole Tallinn ju. Oma valik ju.
Viimane on eriti absurdne. Ma ei saa aru miks mina maksumaksjana peaksin kellegi teise laste huviringid kinni maksma. “Riik” hoolitsegu ikka ühiste hüvede ja “vallavaeste” eest ehk siis nende eest kes ise ei saa või ei suuda, mitte lampi minu laste eest. Kui ma saan ja suudan ise õppida, töötada, elatist teenida ja see on mu enda valik mis alal ja mil määral. Ma pole kordagi tulnud selle peale, et minu laste kulud peaks keegi teine kandma. Need suht suured toetused ja dekreedirahad olid mulle niigi suur üllatus, kuna ma enne ei teadnud seda 😀 Rasedusega seoses ei ole mitte mingeid kulutusi pidanud tegema, isegi esimene visiit oli prii, isegi hambaarst oli prii, nüüd kõik lapse asjad saavad nende toetuste eest ostetud ja ma lebotan raha eest kodus kuude viisi ja siis veel lapsega hulka aega. Rääkisin sõbrannaga Prantsusmaalt kes oli väga üllatunud nende asjade üle.
Aa, ja huviringid on ka tasuta Haapsalus, valik lai, koolitoit ka tasuta. Ja ma ei võta seda mingi elementaarse eelduse, vaid privileegina.
Jaa. Minu meelest on ka Eestis ikka väga paljud asjad nii hästi organiseeritud võrreldes teiste riikidega. Ja ma usun, et võib juhtuda selliseid õudsaid asju, et töökoht kaotatakse vms., aga sellisel puhul on ju võimalus pöörduda töövaidluskomisjoni. Mu kindel arvamus on, et riik seadustega soodustab väga suurel määral järelkasvu olemasolu ning soodustab ka noorte emade nii töö- kui kooliellu pöördumist. Ja veel, olen kuulnud, et ka kunstlik viljastamine maksab mujal riikides hingehinda, kuid eestis enamik kulusid kompenseeritakse ning seda saab teha üsna minimaalse omaosaluse eest.
näiteks mulle on seadusega koolis edasi käimine ikka väga iisiks tehtud. ei ole neid eap nõudeid ega mitte midagi ja see kehtib lapse päris kõrge vanuseni!
no just! Neid positiivseid asju on nii palju ju. Ma ei tea, miks neid ei nähta ja siis arvatakse, et Eesti mehed on jobud, kes kassisaba alla ka ei kõlba 😀
Aa, seda Eesti mees on sitt mees teemat ma unustasin kommenteerida. Mul selle peale see, mis sul viimase, et… ei oska isegi midagi öelda. Minu mees on peaaegu arusaamatult hea, väga väga hea mees. Minu sõbrannade mehed on head mehed ja isad. L sõbrad on väga head isad ja oma naistele head mehed. Vähemalt mitte halvemad mehed, kui sõbrannad neile naised vastu. Kõigil on puudujääke ja kõik eksivad, kõik situvad aeg-ajalt kallitele hinge.. Ja lahku läinud paare, kus on ebaõiglust olnud, seal läheb kive naiste ja meeste kapsaaeda võrdselt. INIMESED eksivad, mitte “mehed”. Oma lapsi armastavad ja nende eest hoolitsevad küll kõik edasi. Eks see oleneb sellest kellega sa suhtled, milliste inimeste ringkonda üldse satud vb.. Ja meie tuttavad on enamus põrgukaua aastaid koos ka olnud enne lapse saamist, enamus üldse alles planeerivad. Ma olen oma sõbra pead süles hoidnud kui ta nutab, sest naine arvas heaks tema lapsega teise riiki parema elu peale ja uue mehe juurde kolida ja elu ilma oma lapseta murdis sõbra AD ja psühhiaatriahaiglani maha. Elu ei ole ideaalne, mis teha, aga mulle teeb vahel nalja kuidas naised selle meeste süüks panevad. Kõik need “iga naine väärib meest, kes teda nii ja naa kohtleks.” ja “naine vajab meest nagu kala jalgratast” jne pildikesed 😀