Armastus ja töö on inimlikkuse nurgakivid. – S. Freud

Kunagi polnud Andres oma tööst niisugust lõbu tundnud, kui tundis selle esimese põllukraavi kaevamisel ja esimeste kivide korjamisel omalt põllult, ja vaevalt tunneb ta seda tulevikuski. Selles oli nagu mingisugune esimese armastuse õnnevärin ja joovastus, millest aimu ainult sellel, kes seda ise millalgi tundnud. (A.H.Tammsaare)

Käisin reedel üle umbes pooleteise kuu töö juures. Nii hea tunne oli sinna minna ja seal olla. Esimene inimene keda Külla jõudes nägin oli minu kõige lemmikum vabatahtlik, (kes tegelt enda vabatahtliku-aasta juba ära on teinud ning nüüd ametlikult töötab) kes mind kohe ka enda majja lõunale kauples. Ja seal nende juures lõunal olles avastasin, et see vist ongi see kõige toredam asi, millest puudust tunda: pikk mõnus lõuna, kus ise mitte midagi tegema ei pea kui lihtsalt istuma ja sööma head, sooja, südamega valmistatud sööki ja samal ajal maailmatuma toredate inimestega juttu ajama, kella vaatamata, kiirustamata.

Peale hea seltskonna ja suurepärase söögi, oli minu eesmärgiks viia seal olles läbi ka mõned intervjuud enda lõputöö tarbeks. Intervjueerisin erivajadusega noori, kes kas hetkel töötavad avatud tööturul või on neil seal töötamise kogemus. Ja kui meie, “tavainimesed” võime aeg-ajalt vinguda, kuidas ei taha, ei viitsi töötada. Kõik on nõme ja halb, siis nemad väärtustavad võimalust tegemaks seda, meie jaoks igapäevast ja rutiinset, tihti ka tüütut, tegevust, sadu kordi rohkem.

Näiteks:
Miks on töötamine Sinu jaoks oluline?
– Töötamine arendab mind, annab juurde tarkust ja julgust. Töötamine õpetab elus hakkama saamist.

Mis tegi töö leidmise raskeks?
-See, et ühiskond on nõme. Arvatakse, et meiesugustest peab eemale hoidma.

Miks on töötamine Sinu jaoks oluline?
-Mida ta annab.. vaata me käisime kunagi mingil konverentsil, kus ka puuetega inimesed rääkisid. Üks mees rääkis, kuidas ta jäi ratastooli ja arvas, et tema elu on läbi. Siis ta hakkas kalu kasvatama ja see tõi talle tulu. Tulu minu jaoks ei olegi oluline. Näiteks minul on töökaaslastega hea koos olla. Saab suhelda ja naja saab ka.. ja hea on olla oluline ja vajalik.

Mis tegi töö leidmise raskeks?
– Ma arvasin, et ma ei saaks hakkama.

Mis on need asjad, mis Sulle enda töö juures kõige rohkem meeldivad?
– Kõik meeldib, mis on ette nähtud, seda peab tegema. Mulle meeldib, kui on puhas ja korras.. ja kui külalised tulevad ja ütlevad, et väga puhas koolimaja, siis on nii hea tunne.

Missuguseid omadusi on tööl käimiseks vaja?
-Tuleb kuulata inimesi ja rääkida oma asjadest, et ei tekiks arusaamatusi.

Missuguseid omadusi on tööl käimiseks vaja?
– Sul on vaja omadusi, et inimestega osata suhelda. sul on vaja teadmisi, et osata inimseltskonnas käituda. sul on vaja kannatust, et olla rõõmus. sul peab olema pisut haridust, see on oluline teatud töödel. Raamatupidamist mina näiteks ei saa.. seda ma ei tahaks ka, maksku kasvõi miljon.. numbrid tapavad mind. Sul peab olema ka kannatust teatud situatsioonides mitte närvi minna ega ka hüsteeriasse.
Töö baasil kõige olulisem on neutraalsus, sa võtad kõiki niinagu nad on. Ei võta teistmoodi seda, et mõnel puudub näpp või jalg.. ei tee sellest asja, et tema saab rohkem vaba aega või puhata.. sa tead, et inimesel on tervislik häire, millest see on tingitud.

Mis motiveerib Sind tööl käima?
-Kohusetunne. Hea on välja saada, närve puhata, teise seltskonda saada. Olla oodatud ja vajalik.
Raha mind ei huvita, see pole minu jaoks kunagi oluline olnud. Mida vähem raha, seda lihtsam elu.

Ja nii on, et töö eest saadavast tasust hoopis olulisem on kuskile kuuluda, olla oodatud, vajalik ja oluline. Tunda end inimesena, kes saab talle antud ülesannetega hakkama, hästi. Saada kiitust ja tunnustust. Tunda end targa, pädeva ja asjalikuna. Olla oluline.

Suured inimesed ei saa kunagi mitte millestki aru ja lapsed peavad neile tüdimuseni ikka ja jälle kõike selgitama. -Väike prints

Veebruar võib olla see kuu, mis on igavesti meie jaoks palju erilisem kui 1kõik mis muu kuu. Sest nüüd, veebruaris peaks ju sündima laps. Minu ja Ardi laps!Muidugi võib ta vabalt tahta, et hoopis märts oleks see ilus ja eriline kuu ja seda keelata me talle kuidagi ei saa. Seda me kuidagi teada ei saa, kas pojake otsustab sündida nüüd, veebruari lõpus või hoopis märtsi alguses. Kindel on aga see, et tema sündimise päev jõuab aina lähemale ja igirasedaks keegi ei jää ja varsti, varsti ongi ta koos meiega. Sellega seoses on peas igasuguseid erinevaid mõtteid, näiteks:

– Kuidas mõjub paarissuhtele laps? Vinguda minul ja Ardil tegelikult midagi ei ole, sest meil on olnud enda ühine muinasjutt, ühine elu, juba tänase seisuga täpselt 7 aastat 4 kuud ja 6 päeva. See on ikka rohkem kui piisavalt pikk aeg selleks, et nautida kahekesi olemist ja pere jätk on siinkohal enam kui loogiline. Ikka aga mõtlen, et kuidas siis kõik olema saab, kui oleme kolmekesi? Kuidas jaguneb aeg ja tähelepanu partneri ja lapse vahel? Muidugi ma unistan sellest, kuidas me kolmekesi piparkooke küpsetame, rannas mängime, pikniku peame, pannkooke sööme jmt, aga samas armastan ma ka nii väga seda, kui kogu Ardi tähelepanu on ainuüksi minul! Nüüd pean seda aga jagama hakkama ühe väikese inimesega!

Ardi teadis rääkida, et oluline on ikka hoida partnerit kõige tähtsamal kohal, ja siis alles laps. See teoorias võib nii olla, aga ma millegipärast arvan, et elus on ikka nii, et laps on alati tähtsam ja siis alles on partner. Ma ei tea.. eks see näha ole, kuidas ja missuguseks need suhted meie peres kujunevad.

– Kuidas kohaneb laps Kassiga. Räägitakse igasuguseid õudusjutte sellest, kuidas kassid lastel silmad peast välja kraabivad ja muid õudusi teevad. Minu jaoks need jutud on kahjuks natuke üle paisutatud või on mulle lihtsalt sattunud äärmiselt intelligentsed kassid. Liisu on neist veel teravaim eksemplar. Nii palju kui ta on tittesid näinud, et paista ta suurt huvi nende vastu tundvat ja küüntega ei kraabi ta meid endeidki. Ma tõesti usun, et tal on nii palju nutti, et ta saab aru, et haiget teha ei tohi. Vaatamata sellele toredusele ja tarkusele on tal 1 rumal komme: magada kaela peal. Igal öösel ronib ta meile kaissu ning talle just meeldib ennast rullida rindkere peal ja vahepeal viskub mulle sallina (ma isegi ei liialda) kaela. Tundub äärmiselt ebamugav sedasi magada, aga tema isiklikult on täiesti rahul. Seda ma kardan natuke, et ta ka lapsele sedasi näkku ronib. Laps ju on aga väike! Aga ega siin ka vist muud ei ole, kui edasi elada ja lihtsalt lapse koju tuues hoolikalt silma peal hoida kuidas nende suhted sujuma hakkavad!

– Kuidas kohaneb minu autistlik iseloom lapsega. Minu elu ja kõik juhtuv peab olema minu ümber rangelt struktureeritud. Mul on list, mis on vaja kooli jaoks teha, mul on list, mida on vaja töö jaoks teha, mul on list, mida on vaja kodu jaoks teha, mul on list enda listidest. Näide illustratiivne, aga enam vähem peab paika. Selge on see, et ma pean kogu aeg täpselt teadma, mis kuna, kus, kuidas juhtub. Ja kui tuleb minu plaanidesse mõni kõrvalekalle.. siis okouu, stress ja ärevus ja puhas paanika. Ja hoolimata sellest, et tulem võib olla sama või veelgi parem kui ma algselt planeerisin, siis tuleb see suuuure närvikuluga. Mul on alati vaja aega asjadeks, kohanemiseks, ümber-organiseerimiseks ja ma siiralt kadestan neid, kes on võimelised end sõrme-nipsuga ümber organiseerima. Sama selge on ka see, et lapsed on natuke egoistlikud väikesed inimesed, kes ei hooli sellest, kuidas ja mida sina oled planeerinud. Võib ju vabalt olla nii, et mina olen planeerinud ilmatuma pika ilusa jalutuskäigu ja kõige kaugemas punktis kodust otsustab tema, et tal on mingi probleem, mida saab lahendada ainult kodus .. Täiega veab, et Ardi on normaalne ja rahulik inimene, kes suudab igas olukorras rahulikuks ja tasakaalukaks jääda.

– Siis kõik need muud jutud, et kuidas ma aru saan, kas tal on külm? Kuidas ma aru saan, et tal on palav? Kas tal ikka kindlasti on kõht täis ja ma teda ei näljuta? Nii edasi.. nii edasi.. Kõik ütlevad, et kui laps sünnib, siis Sa kohe saad aru sellistest asjadest, aga mis siis, kui mina olen miski eriline eksemplar ja ei jaga midagi ?

Kindlasti tekib neid mõtteid ja tundeid ja hirme aja jooksul juurde, aga olgu need praeguseks kõik!

Tere, ilus veebruar

Vahepealsel ajal on juhtunud sellised toredad asjad nagu:

– Olen edukalt sooritanud praktika! Edukalt eelkõige minu enda jaoks, sest Tallinna Ülikool saab võimaluse see heaks kiita või maha laita alles märtsis või mais, praktika kaitsmisel. Oleneb, kummale ma jõuan, arvestades kuna väike inimene sündida otsustab. Mina aga olen kooli arvamusest alati pidanud olulisemaks kasutegurit minu enese jaoks ning selle praktika puhul ma tundsin, et ma tõesti õppisin ja kogesin palju ja sain hulka targemaks.

Otsus teha tavakoolis praktika sündis eelkõige sellest, et tavakool on mulle logistiliselt kõige lähemal ja arvestades minu suurt rasedust siis lähedus=mugavus. Ei pidanud igal hommikul sõitma maha pikki maid ja kulutama sellele sõitmisele palju aega. Teisalt aga andsin endale ka aru, et mul puudub igasugune kogemus tavakooliga, sest ma olen igal võimalusel läinud erikoolidesse või kinnipidamisasutustesse praktikat sooritama, sest need kohad lihtsalt on mulle tundunud palju-palju huvitavamad. Kuna ma aga kevadel peaks lõpetama, siis oleks igati viisakas teada ka, mida ja kuidas tugispetsialistid tavakoolis teevad ja toimetavad. Ja oi, kuidas ma eksisin oma arvamusega, et tavakoolis on igav.. Üldse ei ole igav! Ma poleks eales uskunud, et lastel on nii palju nii suuri probleeme ja muresid, millega nad päevast-päeva maadlema peavad ja mille lahendamisel nad väga väga abi vajavad.

Head meelt tegi see, et kuigi olen kuulnud kahtlase väärtusega jutte, et osades koolides räägitaks lastele, et “kui Sa lähed sotsiaalpedagoogi/ psühholoogi juurde, siis Sa oled loll” ning lapsed ei julgegi tugispetsialistide abi kasutada, siis minu praktikakohas küll lapsed pöördusid julgelt enda muredega sotsiaalpedagoogi juurde. Õnneks! Ja said abi! Õnneks!

Samuti külastasin mitmeid erinevaid ainetunde erinevates kooliastmetes ning ka LÕK ja TÕK õppekavadel olevate laste tunde, viibisin tunnirahuklassis, õpiabis ning pikapäevas. Samuti õnnestus mul endal läbi viia paar tegevust erinevates vanuses laste ja noortega ning anda ka mõned tunnid. Ja kui minagi olen aeg-ajalt arvanud, et õpetajad peaksid tegema midagi teistmoodi, olema inimlikud, püüdma rohkem ning lapsi mõistma, siis sain ma väga väärtusliku kogemuse selle näol, et õpetaja töö on lihtsalt nii raske! Kui Sul on klassitäis lapsi, kellest igaüks on omamoodi, oma murede, tujude, väärtuste, arvamuste ning olemusega ning Sina pead kõikide nende eripäradega arvestama, samal ajal andma edasi enda ainet, sest tööd on tulemus ja olles ise sealjuures kõigest inimene, siis see on ikka paganama raske! Lisaks veel lapsevanemad, kes ka arvustavad, kritiseerivad ja arvavad midagi ning siis kodus poole ööni tööde kontrollimine ja ette valmistamine .. Mu meelest peaks igal õpetajal olema kodus või koolis 1 päkapikk, kes peale igat tööpäeva teeb pai ja ütleb, et Sa olid täna ikka nii tubli! Igastahes ma nüüd hindand ja väärtustan nende tööd kordades rohkem ja tulevase lapsevanemana annan endast parima, et koostöö kodu ja kooli vahel oleks hea ja pingevaba!

– Küpsetanud nii suurel hulgal muffineid (olks, pooled tegi Ardi – šokolaadi-maasika, mina teine päev tegin kohupiima-maasika) ja neid pärast mööda küla laiali jaganud ja iseeneda eest ära peitnud, sest nii head olid ja muidu ma oleks KÕIK üksi ära söönud!!

– Osalenud Otepää Talveöölaulupeol. Mitte küll enda initsiatiivil, sest ma arvasin, et maru külm on seal olla. Kuna pere aga nõudis, siis panime paksult ja veel paksemalt riidesse, tantsisime eestvedamisel tibutantsu ja oli nii mõnu ja hea. Näha enda tuttavaid laval laulmas, tantsimas ja kõnet pidamas ning ise põsk-põse kõrval laulda ilusaid, südamlikke ja ka naljakaid laule, siis see ongi puhas kogukonnas elamise rõõm. Selline ühte kuulumine, meie tunne. Ja uhkus! Uhkus tublide ja andekate inimeste üle!

– Osalenud Euroopa V Saunamaratonil. Ehin küll end pisut võõraste sulgedega, sest mina isiklikult koos pojaga tõesti ei jooksund paljalt saunast-sauna, küll olin aga ergutustiimis. Ardi võistkond “Garanteeritud kopsupõletik” sai eelmisel aastal kuuenda koha. Sel aastal olid nad võtnud nõuks võita! Seega sõjaplaane hakkasid nad paika panema juba mõned ajad tagasi: vaja oli otsida parim auto, mis ikka igalt poolt läbi läheks, samuti oli vaja otsida parim autojuht, kes millegi ees kartma ei löö, oli vaja leida mingi element, mis oleks kõigil ühtne, et ikka tiimitunne ka oleks jne.

Võistluspäeva hommikul oli kodu täis närvilisi mehi. Arutati veel viimaseid pisiasju ja pandi paika strateegia. 1kõik, kui palju nad ka ei pingutanud, siis esikolmikusse nad ikka ei mahtunud! Õhtul, kui tulemusi teada anti, nutsid poisid napilt verepisaraid ning jätkus arutelu, kus need minutid küll kaotsi läksid. Mumst ikka väga vinge, et üldse 170 võistkonna hulgas esi-viisikusse jäid, aga see neid muidugi oluliselt ei lohutanud. Kindel on aga see, et järgmisel aastal jälle! Taaskord tore, et sellised ägedad üritused enda koduõues toimuvad.

– Kirjutanud baka tööd. Saatsin täna südame värisedes teoreetilise osa ülevaatamiseks. Muidugi pooliku teoreetilise osa, tean ise, et sealt palju puudu ja vaja täiendada, aga tahan kinnitust, et üldse õigel rajal liigun!

– Käinud sünnipäevadel. ÜKs oli isiklikult minu enda korraldatud minu 14 aastaseks saanud südamesõbrale! Eelneval ööl ei saanud ma isegi magada, sest olin nõnda närvis, kas kõik õnnestub, pole ju mina ise olnd iial suurem asi sünnipäevade pidaja, veel vähem organiseerija.. Sünnipäevaks oli broneeritud bowling, tellitud pitsad ja muud head söögid ja kutsutud sõberid. Kõik õnnestus, külalised tulid, kõhud said täis ja Ardi jõudis ka õigeks ajaks töölt koju (tema roll oli olla 1 transportöör!) ning lapsed said kenasti kodudesse tagasi transporditud. Pärast olin väsinud nagu laip.
Teisele sünnipäevale läksin iseteadlikult ja mis muud, toredate inimestega on ikka tore koos olla! :))

– Koristanud. Ja mitte koristanud nii, et siit-sealt võtan tolmu ja pesen, vaid koristanud kaks päeva järjest nii, et puhtaks on küüritud viimanegi nurgatagune, viimanegi põrandalapp mööbli alt, viimanegi riiul! Ja sealhulgas on läbi sorteeritud kõik kapid, kõik riiulid ja Ardi vedas käruga!!! jama ära maale lõkkesse! Igasugused asjad, mida meil enam tarvis ei ole, said endale lõpu kas läbi tule või leidsid endale uued kodud. Seoses uue inimese sünniga tahtsin, et kõik oleks nii puhas kui saab olla ning et ma teaks täpselt, mis on iga riiuli peal ja kasututel asjadel meie kodus kohta ei ole. Nüüd on hea olla, õhku on palju rohkem!

huh!

Ilusat veebruarit kavatsen jätkata:

a) Baka töö kirjutamisega

b) Kino ja teatri aktiivse külastamisega

c)Matkamisega Eesti looduskaunitel radadel kui ilm vähegi lubab. (täna oli rõvedalt libe ja kui ma midagi rasedana kardan, siis see on kukkumine).

d)Kodu kaunistamisega. Ardi pani ära kodus puudu olevad liistud ja mina tahan uusi kardinaid ja kööki ilusaid kaltsuvaipu. Ja vohavaid maitsetaimi (mis mul on juba mulda pandud ja rohelised pead paistavad:)))))))

Ilusat,