Kui ma laps olin ja tahtsin kähku suureks kasvada, siis ütlesid kõik mulle, et oota-oota, kui suur oled, teeksid kõik, et taas väike olla.
Nüüd ma mõtlen, et miks nad ometi sedasi ütlesid? Miks ma peaksin seda tahtma?
Loomulikult laps olla oli tore. Tore oli trihvaad (kirjapilt??), neljanurka, mädamuna ja kõiki teisi mänge mängida. Tore oli koera kutsikaid enda mänguvankrisse toppida ja ette kujutada, et nad on minu lapsed. Neid mälestusi, kuidas mu vend mulle “aardeid” metsa peitis, aardekaarte joonistas ja mina neid otsisin, jään alati kalliks pidama.
Samas aga mäletan siiani seda vastikut tunnet kuidas pidi heina tegema ja mul kõik kohad sellest sügelema hakkasid. Mäletan neid tunde, mil pidi marju korjama ja aeg kuidagi edasi ei liikunud. Olid kohustused ja olid õigused, aga mida ei olnud, olid valikud. Kui oli suvi siis tuli heina teha, sest loomad tahtsid süüa ning neid ei huvitanud, mida Sina tahad. Kui oli vaja marju korjata siis seda oli vaja teha ja kõik, sest muidu marjad kukuvad maha või söövad linnud need ära. Oli vaja peenraid rohida, sest muidu saaki ei saa ja talvel süüa ei ole. Tagasi vaadates ei olnudki kõik need kohustused ju sugugi halvad, need on õpetanud mulle kohuse- ja vastutustunnet, hoolsust ja andud teadmisi talupidamisest ja taimekasvatusest. Kindlasti suuresti tänu sellele on mul ka suur-suur armastus kõikide maailma loomade ja taimede vastu ja minu igakevadine rõõm on seemnete külvamine ja taimekeste eest hoolitsemine. Eile puistasin juba supi peale enda aknalaual kasvatatud tilli ja no mis saaks olla parem 🙂
AGA kui lapsepõlve kohustustest oli lihtne nii mõndagi õppida, siis kooliaeg – paljude sõnul “muretuim aeg elus”, minu jaoks küll nii muretu ei olnud. Oli õudsaid ja mõttetuid (suhte)draamasid, keerulist eneseleidmist, rumalaid ja veel rumalamaid tegusid ja vigu. Ei olnud (materiaalset) sõltumatust ega vabadust.
Ja kui öeldakse, et need mured olid ju nii väiksed ja nö täiskasvanuelu mured on palju suuremad, siis ma mitte ei saa sellega nõustuda. Mure on ju mure ja 1kõik, kuidas kõrvalt vaataja seda näeb, selle inimese jaoks on see ju kõige hullem asi üldse- olgu selleks kasvõi katkine seelik.
Muidugi on sellest ajast jäänud ilmatuma toredaid mälestusi – oli ägedaid seiklusi ja ägedaid pidusid. AGA iial ma ei vahetaks midagi selle elu vastu praegu. Elu, kus on oma kodu, oma luba, materiaalne sõltumatus ja õigus kõige üle ise otsustada ja valida.
Viimastel päevadel on mul mitu korda olnud silmad märjad suures rõõmust – inimesed minu ümber saavad lapsi, inimesed minu ümber ostavad kodusid, renoveerivad kodusid, inimesed minu ümber kihluvad ja abielluvad! Mis saaks veel rohkem rõõmustada? Kõik need asjad on nii suured, nii tähtsad ja toovad nii palju rõõmu ja ma olen nii õnnelik, et ma kõigest sellest osa saan. Iial, iial ma ei vahetaks seda aega praegu siin millegi vastu!
Paljud inimesed kardavad igal aastal vanemaks saada, minu jaoks aga tundub, et see praegune aeg, 20ndate keskpaik, lõpp ja 30ndad on just kõige lahedam aeg elus. Suured valikud ja otsused on tehtud – läbi katsetuste on leitud õige eriala, õige töökoht – on kogutud teadmisi ja kogemusi, on valitud enda kõrvale inimene, kellega jagada absoluutselt kõike, on laps(ed) ja kõige suurem rõõm nende kasvamisest ja kasvatamises, on vabadus ja on vastutus. Muidugi on vahepeal raske ja on muresid! vahepeal on raske olla korraga tööinimene ja korraga kooliinime, vahel on raske samal ajal püüda lõpetada ülikooli ja samal ajal kasvatada väikest inimest. Näiteks praegu loeks ma parema meelega Spocki teadmisi laste kasvatamisest, selle asemel pean aga kulutama iga vaba hetke karistus- ja vangistusseaduse tundma õppimisele. AGA need kõik on olnud minu hoolega läbi mõeldud ja kaalutletud otsused ja see kõik on pingutamist väärt ja juba see teadmine iseenesest kaotab pool raskusest. Iialgi ma ei vahetaks seda kõike, rõõmu iseenda ja teiste üle, lapsepõlve hirmude ega noorusaja agoonia vastu, kus miski ei olnud kindel, pead vaevasid mured tuleviku pärast, raha ei olnud ja kindlustunnet samuti mitte.
Ja kui nüüd ajas edasi liikuda siis vanasti tundus mulle, et 40 või 50 aastane inimene on juba VANA, siis nüüd ma mõtlen, et pole ühti vana ju. On just elukogemust ja teadmist, pädevust ja oskusi. Ja nt kui vaatan Ardi vanemaid, siis elu on nii lahe – lapsed on kasvatatud suureks ja iseseisvaks, samas on veel endal piisavalt jaksu, et reisida ja puhata, teha tööd ja õppida veel juurdegi, tegeleda enda hobidega ja loomulikult – hellitada enda lapselast!
Pole see vananemine nii jube ju 🙂
teetassike.wordpress.com 