Kunagi nägin ühte ägedat seeriat väikesest poisist ja koerast. Meil tuleb kindla peale ka selline, aint koer on asendatud kassiga. Tundub, et Liisu ja Armin klapivad omavahel väga hästi 🙂
Selliseid pilte oleks tegelt kordi rohkem kui vaid kaamera kogu aeg käe pärast oleks. Ja aeg ajalt, kui lippan kaamerat tooma, siis laseb Liisu juba jalga 🙂
Kirjutama hakkan siis kui bakatöö ära saab.. praegu kulutan kõik oma ressursid sinna, oleks vaid, et sellest piisaks.
Nüüdseks on Armin juba tervelt 1 kuu ja 6 päeva vana, aga mitte pole old aega, et kõik mõtted ja tähelepanekud kirja panna. Aeg kulub ära nt bakatöö kirjutamiseks, mis mul ikka veel väga aeglaselt edeneb. Tavaliselt on sedasi, et kui laps jääb magama ja ma tean, et mul on 2-3 tundi vaba aega, mille jooksul ma saaks nii mõndagi tehtud, mõtlen hoopis, et tõmban kähku põrandad tolmuimejaga üle ja siis kohe hakkan tegema.. kui põrandad on üle tõmmatud, mõtlen, et kähku viskan köögi vaibad välja ja tõmban köögipõranda ka mopiga üle, ja siis vaatan, et oioi, aint pool tundi on aega, et nüüd enam pole mõtet midagi teha. ja nii need päevad kuluvad. Samas, kui juba laine peale saan ja tegema hakkan, siis iseenesest täiesti naudin seda tegemist, sest see teema, millel kirjutan, on minu jaoks oluline ja tähtis ja mul endal on niii huvitav neid intervjuusid analüüsida ja teada saada, kuidas erivajadusega inimesed ise näevad enda võimalusi avatud tööturul – mis on raskused, milles enim abi vajatakse jne.
Aga Arminist siis.. kuigi ametlik arstilkäik, kus teda mõõdetakse-kaalutakse, on alles tuleval neljapäeval, kaalusime-mõõtsime meie ise teda kodus oma vahenditega, et ikka täpselt kuu aja info teada saada 🙂
– Sündides kaalus ta 3, 930kg. Haiglast lahkumise ajaks oli tema kaalukaotus 6,7%, ehk tol hetkel kaalus ta 3,6 kg. Nüüdseks on kilo jagu kosunud ja kaalub 4,6 kg.
– Pikkust sündides oli 54 cm ning kuu aega hiljem on seda juba 59 cm 🙂 Niiet tegemist on pika ja üsna saleda noormehega. Ardile on ta juba sündides silmad ette teinud: tema oli sündides 50 cm pikk ning 1 kuuselt alles 54 cm:)
– Silmavärv oli pojal sündides tumehall (vist on nii kõigil lastel?), kuid nüüdseks on sinna sisse hakanud tekkima pruune tähnikesi. Mul oleks väga hea meel, kui ta päriks Ardi tume-tumepruunid silmad.
Kui lapseke sündides oli nagu väike pamp, kes eriti midagi ei teinud, siis nüüdseks on ta omandanud mitmeid uusi oskuseid, millest peamiseks on:
– Asjade jälgimine. Umbes 3.ndast elunädalast alates jälgib Armin hoolega tema ümber toimuvat. Alguses köitsid tema tähelepanu vaid väga värvilised mänguasjad, kuid nüüdseks jälgib juba kõike. Ta vaatab kenasti silma ning kui tema pea on keeratud vasakule poole, kuid tema paremale poole panna mängima muusika, siis ta kohe keerab ja vaatab selle suunas.
– “Jutustamine”. Alguses panime tähele, et minu ja ARdiga ta ei “rääkinud”, kuid kui panna ta maha peegli ette, siis hakkas ta vadistama “õõÕÕÕÕÄäääÜÜ”. Nüüdseks ütleb ta ka minu ja Ardiga suheldes aeg-ajalt “sõna sekka”, aga mitte iial nii ilmekalt kui peegli ees 🙂 Väga kahju, et Armin pole siiani kohtunud ühegi omavanuse lapsega – nii huvitav oleks näha, kas ja kuidas see sotsialiseerumisprotsess välja näeb.
– Siputamine. Peale sündi pojake suurema aja ikka lebas niisama, kuid nüüdseks siputab ja küünitab ta väga edukalt. Samuti olid käed alguses väga rusikas, kuid nüüd on sõrmed harali ning aeg ajalt püüab ta isegi haarata, nt minu juustest, kaelaketist jne, aga koordinatsioon veab veel alt 😛
– Kõhuli olek. Kõhuli hakkasime me panema teda peale seda kui nabakönt ära kukkus (9 elupäev) ning seeläbi saab ta treenida enda kaelalihaseid ja pea hoidmist, mis ka juba aeg-ajalt väga edukalt välja tulevad.
– Naeratamine. Kuigi ta siiski paistab pigem olevat selline tõsine laps, siis aeg-ajalt, kui talle äääääretult rumalat nägu teha, siis ta ikka naeratab ka 🙂
– Pojake teeb kõva häält ainult siis, kui kõht on tühi ja KOHE ei süüa ei anta (nt et ma saaks enda söögi enne lõpetada.. ei :D). Ühtegi magamata ööd meil ei ole siiani õnneks olnud:)
Ilmselgelt ma rasedana arvasin, et kui mul juba laps on, siis ma enam mitte kunagi poodi minna ja ei saa. Ja Ardi ka ei saa. Seega valmistusime lapse saamiseks nagu sõjaks ja varusime endale koju kõikvõimalikud asjad, mida me arvasime, et vaja võiks minna. Alustades gaaside vastastest kõhuõlidest- ja rohtudest kuni võimlemispallini välja. Esimesel elukuul tegelikult väja läks väga vähe:
Kõige rohkem läks nii minul kui pojal vaja Ardit. Mult ikka küsitakse, et kas ta tõesti kakamähet ka vahetab.. siis jah, jah, jah. Vahetab, vannitab, võimleb, kussutab, riietab ja hoiab! Ardi on kõige parem isa oma pojale ja kõige suurem abiline mulle (L). Lisaks talle läks vaja:
Peamiselt häll magamiseks, mähkmed ja mähkimisalus, turvahäll autoga sõitmiseks, vanker õues olemiseks ning vann pesemiseks. Alguses tahtsin kirjutada, et sellised enesestmõistetavad asjad nagu.. aga siis tuli meelde üks armas lause, mida ma ühest pisut aegunud raamatust lugesin, nimelt “kui sa elad maal, siis pole sul vankrit tingimata vaja, vaid võid lapse ka pesukausis välja magama viia.” 🙂 Me elame küll maal, aga vanker on meil ikka olemas ning selles on kõige magusam uni ning kuna minule meeldib jalutada siis on win-win. Autoga meeldib ka sõita ning vannis sulistada võiks ka lõpmatuseni. Kuigi ma muidu horoskoopide peale eriti ei mõtle, siis 1päev mul tuli meelde, et Armin oma tähtkujult on kala.. vb selle talle niiväga soojas vees sulistada meeldibki 🙂
Lisaks sellele on ennast õigustanud võimlemispall, sest igasuguse jorina vastu aitab see koheselt ning seal peal teda hüpitades jääb ta üsna kähku magama ka 🙂 Alguses tahtsime kiiktooli osta, aga kuna meil on ju ka peretütar Liisu, kes igale poole vahele ja alla enda käpakesi topib, siis leidsime võimlemispalli näol suurepärase alternatiivi. Lisaks sellele olen nüüd mõned korrad kasutanud ka rõngaslina. Õhtuti tavaliselt tuleb Romet meie juurde õppima ning mina üritan köögis süüa teha ja just siis tahab pojake ainult süles olla! Vahepeal kasutasin Rometit odava tööjõuna ning kamandasin teda köögist, et pane nüüd pojale muusikat või pane talle lutt suhu jne, aga see oli nii nõme, sest see pole tema töö. Siis paningi pojakese lina sisse ning sedasi olid mul endal käed vabad ning sain süüa teha. Lisaboonusena jääb Armin seal kohe magama kah 🙂 Miinusena aga see, et ma ei tea, kas ma olen nõrk, ei oska seda päris õigesti kanda või last sinna sisse panna, aga minul väsib õlg sellega väga kiiresti ära. Kui ma muidu mõtlesin, et jube tore on sellega suvel väljas käia, siis hetkel ma seda küll ette ei kujuta, sest umbes poole tunniga on mu õlake täitsa väsinud.
Hoolega jälgib nüüd pojake ka hällikaruselli ning päevasel ajal on vabalt ka tegelusteki peal ja ajab peegliga juttu. Õhtupoole tahab rohkem lähedust ja sülle. Täiesti kasutuna seisab meil vanniiste, samuti pole kordagi kasutanud haiglast hunnikute viisi saadud beebiõlisid, kreeme ja šampoone ning siiani oleme pesnud teda ainult puhta veega (niikaua kuni naba ära tuli, lisasime vannivette ka natuke kaamiumpermanganaati). Kordagi pole kasutust leidnud ka lamamistool ega gaasirohud (ptüi-ptüi-ptüi).
Külalisi on meil käinud kaugemalt ja lähemalt, nooremaid ja vanemaid. Hästi tore on see, et mõnda inimest ei olnud juba mitu kuud, muist pool aastatki näinud, kuid nüüd on kõik, hoolimata vanusest ja vahemaast, leidnud aja ja võimaluse külla tulla ning koos meiega rõõmustada:)
Armin vana-vanaema süles:
Armin oma esimesel elupäeval:
Armin 1 kuusena haigutamas..
..Ja maailma uudistamas
Üks nädala aega tagasi ütles Ardi oma sõbrale, et enam ei kujuta ettegi, mismoodi me varem üldse elasime, kui pojakest veel ei olnud. Enam ei oskaks, ja ei tahaks. Nende sõnadega on ilmselt kõige õigem ka see postitus lõpetada!
:´)
Armin sai eile kuu aega vanaks ning minult küsiti konstantselt, et miks ei ole temast ühtegi pilti facebookis. Ja ega ma midagi väga kosta ei osanudki, ma ei tea miks, aga ma ei ole vajalikuks pidanud temast sinna pilte üles riputada. Esiteks juba seetõttu, et ma annan endale aru, et iga tema naeratus, kulmukortsutus, haigutus ja ka nutujorr on imetlusväärsed, mis vajavad üles pildistamist ja säilitamist. See on aga ainult minu, uhke ema, arvamus. Tegelikult ju ei taha keegi, et tema ajajoonel päevast päeva ühe lapse pildid jookseks.. sest no, kaua Sa ikka seda võõrast last kaed 🙂
Teiseks ma mõtlen, et kui minu lapsepõlvest oleks valimatult pildid kättesaadavad, siis oleks see minu jaoks tõeline košmaar… kõik need soenguäpardused, totakad ilmed, viltune nägu jne. Ma iial ei tahaks, et igaüks saaks neid kaeda. PRaegu ma võin mõelda küll, et ma panen Arminist üles ainult ilusaid ja “nunnusid” pilte, mille üle ta peaks uhke olema, mitte telefoniga klõpsitud udukogusid.. aga kurjam, kust ma tean, et ta 15 aasta pärast ei arva, et need südamekestega sokid on maailma nõmedaimad ning häbeneb nende pärast endal silmad peast. Muuseas.. koolis tehtud uuringutest selgub, et internetis luba küsimata kellegi teise pildi lisamine, seal all kommenteerimine, mõnitamine jmt on laste endi meelest levinuim vägivalla vorm. Vot tak. Ja ma iial ei tahaks, et mina oma mõtlematu tegevusega sellele alust annaks.
Lisaks sellele olen ma aeg-ajalt tuulepea, kes unustab ära, et maailmas ja ka siinsamas Eesti vabariigis tegutseb inimesi, kelle kavatsused ei ole alati kõige siiramad, kelle teguviisid päevavalgust ei kannata. Nimelt oli mul siinsamas blogis 1 pilt paljast pojast vannis, ja mu sõbranna tuletas mulle meelde, et minu blogi on ju avalik ning vabalt võib see pilt sattuda kellegi kätte, kes eelkõige ei näe sellel pildil armsat süütut lapsukest, vaid hoopis midagi muud. Kui ma seda pilti siia lisasin, siis mõtlesin küll, et see on veits kohatu ja hea meelega oleks sinna mingi südamekese tuuninud, aga kuna ma ei oska ja proovida ka ei viitsind, siis mõtlesin, et mis seal ikka, ta on ju tilluke lapsuke alles. Hea meelega ju teeks nägu, et halba pole olemas, aga tegelt seisavad needsamad inimesed meiega koos poejärjekorras ja ostavad koju piima. Nüüdseks on see paljas pilt kustutatud.
Millegipärast on olnud sedasi, et blogisse ma panen hea meelega pilte, sest see tundub mulle hoopis intiimsem keskkond ja ma tean, et siin käivad paljud minu tuttavad ja kursakad jt, keda ma igapäevaselt ei näe, fb on aga kuidagi hoomamatum. Kuigi mul pole ka seal inimesi, kellega ma poleks reaalselt kohtunud, on see sõbralist täienenud aastate jooksul kõvasti.. Kõik erinevad koolid ja töökohad on ju kokku viinud erinevate inimestega, kellega nüüdseks küll kokkupuude puudub ja ma mõtlen, et kui paljusid sealt reaalselt huvitab kellegi lapse või 1kõik, mis pildid, ja miks ma ikka seda jagan, sest tõde on see, et mitte keegi ei näe teda nii nagu mina ja Ardi.
Ardi arvamus on selline, et kui Armin saab nii suureks, et ise nooti jagab ja tahab ennast kuskil presenteerida, siis lasku käia, meie ei peaks seda tema eest tegema. Tema arvamus iseenesest ei üllata mind, sest ta on terves minu tutvusringkonnas kõige vähem sotsiaalmeediat tarbivam inimene. Sest tal lihtsalt pole sellist soont, et kui paneb ennast ilusti riidesse ja sööb ilusas kohas ilusat sööki, siis seda tuleks teistega ka jagada. Tal isegi ei tule pähe selline asi, mis mulle iseenesest sobib, sest ma ei pea iial kahe musi vahelt fb-ga tema tähelepanu pärast võistlema 🙂 Mina ikka aeg-ajalt (kuigi ma arvan ka, et väga vähe) jagan, et mis ja kus ma olen ja ilusaid pilte.
Mida Teie arvate? Kas üldse ja missuguseid pilte lastest internetis jagada ning missugused ohud Teie meelest sellega kaasneda võivad?
Liisuke koogikest maitsmas
Armin oma esimesel sünnipäeval oma emaga.
Just nii rõõmus ongi see lapsevanema elu! ja peretütargi peab issi sülle mahtuma:)
Varsti-varsti saab Armin juba 1 kuu vanuseks ning selle ajaga olen teinud mõned tähelepanekud:
a) Sünnitusvalu tõepoolest ununeb. Kui ma tol ööl haiglas mööda koridori tatsusin, siis mõtlesin küll, et ei iial enam. Nüüd aga mõtlen, et mis see siis ka ära ei ole ;)!
b) Rasedus ja lapse saamine on minu arvates selline aeg, kus kõik inimesed sinu ümber tahavad nõu ja jõuga toeks olla. Väga tore on kuulda teiste kogemusi ja nõuandeid, kuid kuna need enamasti kalduvad ühest äärmusest teise, siis tuleb siiski usaldada enda sisetunnet, sest kõik vanemad ja lapsed on erinevad ja see, mis ühe jaoks on vajalik ja asendamatu, see võib teise jaoks olla täiesti ebavajalik. Nt öeldi meile, et vanniiste on eluliselt oluline asi. Meie soetasime ka endale vanniistme, mis aga täiesti kasutuna seisab. Esimest korda proovisime küll, kuid meie jaoks ei olnud see mugav ja hoopis mugavam on ilma. Vastupidiselt aga ütlesid mitmed inimesed, et mähkimisalus on täiesti tarbetu “ema mugavus” ning seda toimingut saab väga edukalt sooritada ka voodi peal. Kuna aga nii mina kui ka Ardi oleme suhtelist pikka kasvu, tundus see voodi peal vahetamine jube koormav olevat ja meie ostsime kleebitava mähkimisaluse, mille panime kummuti peale, kus sees on kõik Armini asjad. Mulle meeldib, kui asjad ei ole pilla-palla laiali, vaid oma kindlatel kohtadel ning mulle meeldib, kui kõik vajaminev on käe jala juures. Nii ei pea ma Armini riideid vahetades või naba puhastades üle toa jooksma, et kuskilt midagi võtta. Meie jaoks toimib sedasi. Samuti kipub Armin pidevalt mähkme vahetamise ajal pissima ja mulle eriti ei meeldiks kui ta seda meie voodisse teeks 😛 aga erinevad vajadused ja meeldimised ja mitte-meeldimised on täiesti okei, seega
c) Pole ilus kritiseerida teiste vanemate kasvatusstiili. Mul ajavad alati hirmsasti harja punaseks kuulujutud stiilis “Lasteaias köögitädi nägi, et see ema/ isa on nii halb/ saamatu/ jobu”.. Üldjoontes on sellised juhtumid koledasti kontekstist välja rebitud ning kuulatud on vaid selektiivselt. Reaalsete ohuolukordade puhul oleks niikuinii kodaniku kohus sellest teavitada vastavaid asutusi, mitte hommikukohvi kõrvale naabritädidele rääkida. Selge on see, et inimesed peavad oluliseks erinevaid asju ja kasvatavad oma lapsi erinevalt. Nt mina kui sotsiaal-inimene kindlasti pean tähtsaks teisi väärtuseid kui minu nõbu, tehnikainimene, ja sellest lähtuvalt kasvatame ka oma lapsi erinevalt. Aga mitte üksteisest paremini või halvemini, vaid lihtsalt erinevalt. Ma siiralt loodan ja tahan uskuda, et iga vanem kasvatab oma lapsi parimate kavatsustega (välja arvatud igasugu ekstreemsed juhtumid), vastavalt enda teadmistele, oskustele ja väärtustele.
d) Enda uskumustele ja otsustele tuleb rahulikult kindlaks jääda. Lapse saamise juures on väga palju teemasid, mis väga lihtsalt õhutavad vaenu ja konflikte. Näiteks vaktsineerimine, mähkmemajandus (korduvkasutatavad vs ühekordsed), ema vs isa suhe lapsega jne. Näiteks käisin mina 1kord pool päeva Rakveres praktikat kaitsmas. Täiesti südamerahuga jätsin Ardile koju piima ja lapse ning hiljem küsiti minult, et kas ma tõesti lihtsalt niisama läksingi ja jätsin lapse koju? Mul vajus suu kohe üllatusest lahti 🙂 Ega ma ju last võõraga ei jätnud, ikka täitsa oma isaga. Ma saan aru, et ema ja lapse vaheline side ja suhe on tähtis, aga täpselt sama tähtis on mumst ka isa ja lapse vaheline suhe. Ei taha Ardi ise, ega ka mina, et ta oleks isa, kes on võimetu enda lapsega hakkama saama kui naist läheduses ei ole 🙂
e) Imetamine on teadus omaette. Kui ma rase olin ja usinalt rasedaraamatuid lugesin, ei saanud ma üldse aru, et miks sellest imetamiselt igal pool niiii palju kirjutatakse, et mis seal ikka keerulist saab olla. Tegelikult on see aga teadus omaette ning ka mina Armin alles hakkame seda kunsti käppa saama.
f) Peale pikka rasedust on tegelikult hästi tore jälle ise enda keha omada. Võin südamerahus ajada käsi kasvõi terve päev üle pea, võin südamerahuga jälle süüa kõike ja ei pea vaagima, kas saan listeeria või mitte (Arminil mingeid allergiaid veel ei ole ilmnenud, isegi mitte šokolaadi vastu). Võin kõiki maailma kasse, ka rääbakaid, kallistada ja musitada, südamerahuga.
g) Teisalt on nüüd tervis ja tervislik elukeskkond tähtsam kui varem. Palju tähtsam. Nt 1päev viskasin Ardile halba nalja ja siis ehmatasin ise ka klombi kurku, et kuidas ma saan nii rumalat juttu rääkida. Mul on laps. Väike inimene, kelle jaoks mina Ardi oleme terve maailma! Ja mis siis saaks, kui meiega midagi juhtuma peaks.. Laps oma olemasoluga paneb vastutama, sest tema jaoks oleme me ju kõik!
h) Meie ümber on nii palju imelisi inimesi. Meil on käinud palju külalisi (aga heas mõttes palju, mitte väsitavalt palju) ja Armin on saanud endale mitmeid uusi sõpru. Pole suuremat rõõmu kui näha, kuidas meie lähedas hoiavad ka meie last. Ja nt sai Armin (ja mina ja Ardi) 1päev kaardi Hispaaniast! Kui õnnelikuks see teeb. Ainuke, mida ma loodan, et suudan ka vastu olla sama hea sõber ja tuua sama palju rõõmu teiste ellu.
Family. Where life begins and love never ends.
Teid tervitab napilt kuune inimene:
Väike inimene suure vanaisa kaisus:´)
naeratusevirve:)
Minu bakatöö pole mitte kaugeltki seal maal, kus ta selle aja peale võiks juba olla. Samuti on väike poja alles napilt kuu aega vana ja mida mina teen? Mina kasutan tema uneaega mitte bakatöö tegemiseks (nagu võiks ja peaks) vaid hoopis sihin juba ikka kõrgemale ja uurin magistriõppe võimalusi Tartu ja Tallinna ülikoolides.
Tuleb vist aga kurbusega tõdeda, et see projekt peab jääma ootama uut sügist või suurt lotovõitu, et Ardi saaks töölt ära tulla ja lapsega kodus olla sel ajal, mil mina Tallinna vahet sõidan. Iseenesest on see ilmselt hoopis hea, et see projekt hetkel ootele peab jääma, sest peale napilt 20 aastat järjestikust õppimist võiks vahelduseks vaadata ju maailma ka hoopis teise pilguga? Samas peale napilt 20 aastat järjestikust õppimist tundub selle ahelda katkestamine nii raske? ja elu ilma koolita tundub nii tühi? Vähemalt praegu, taamalt vaadates tundub see nii, võibolla mõne aja pärast seda elu elades, kus pole tähtaeg-tähtaja kukil, hakkab see mulle hoopistükis meeldima?
Igastahes kindel on see, et kui minu haridustee peaks hetkel Tallinna Ülikooli lõpetamisega hetkeks katkema, siis jäävad mulle siiski alles koolitusvõimalused 🙂 Õnnnneks minu töökaaslased hoiavad mind järjepidevalt kursis sellega, kus-kuna missugused koolitused ja infopäevad toimuvad.
Eelmisel nädalavahetusel tuli linnast maale ennast Arminile tutvustama ka tema teine onu – minu vend. Külalised ajavad pojale aga a-la-ti une peale:))
Mehed ilmselgelt on minu elus tähtsal kohal:
Süda!
teetassike.wordpress.com 