Armini 1 kuu. Vol 1

Varsti-varsti saab Armin juba 1 kuu vanuseks ning selle ajaga olen teinud mõned tähelepanekud:

a) Sünnitusvalu tõepoolest ununeb. Kui ma tol ööl haiglas mööda koridori tatsusin, siis mõtlesin küll, et ei iial enam. Nüüd aga mõtlen, et mis see siis ka ära ei ole ;)!

b) Rasedus ja lapse saamine on minu arvates selline aeg, kus kõik inimesed sinu ümber tahavad nõu ja jõuga toeks olla. Väga tore on kuulda teiste kogemusi ja nõuandeid, kuid kuna need enamasti kalduvad ühest äärmusest teise, siis tuleb siiski usaldada enda sisetunnet, sest kõik vanemad ja lapsed on erinevad ja see, mis ühe jaoks on vajalik ja asendamatu, see võib teise jaoks olla täiesti ebavajalik. Nt öeldi meile, et vanniiste on eluliselt oluline asi. Meie soetasime ka endale vanniistme, mis aga täiesti kasutuna seisab. Esimest korda proovisime küll, kuid meie jaoks ei olnud see mugav ja hoopis mugavam on ilma. Vastupidiselt aga ütlesid mitmed inimesed, et mähkimisalus on täiesti tarbetu “ema mugavus” ning seda toimingut saab väga edukalt sooritada ka voodi peal. Kuna aga nii mina kui ka Ardi oleme suhtelist pikka kasvu, tundus see voodi peal vahetamine jube koormav olevat ja meie ostsime kleebitava mähkimisaluse, mille panime kummuti peale, kus sees on kõik Armini asjad. Mulle meeldib, kui asjad ei ole pilla-palla laiali, vaid oma kindlatel kohtadel ning mulle meeldib, kui kõik vajaminev on käe jala juures. Nii ei pea ma Armini riideid vahetades või naba puhastades üle toa jooksma, et kuskilt midagi võtta. Meie jaoks toimib sedasi. Samuti kipub Armin pidevalt mähkme vahetamise ajal pissima ja mulle eriti ei meeldiks kui ta seda meie voodisse teeks 😛 aga erinevad vajadused ja meeldimised ja mitte-meeldimised on täiesti okei, seega

c) Pole ilus kritiseerida teiste vanemate kasvatusstiili. Mul ajavad alati hirmsasti harja punaseks kuulujutud stiilis “Lasteaias köögitädi nägi, et see ema/ isa on nii halb/ saamatu/ jobu”.. Üldjoontes on sellised juhtumid koledasti kontekstist välja rebitud ning kuulatud on vaid selektiivselt. Reaalsete ohuolukordade puhul oleks niikuinii kodaniku kohus sellest teavitada vastavaid asutusi, mitte hommikukohvi kõrvale naabritädidele rääkida. Selge on see, et inimesed peavad oluliseks erinevaid asju ja kasvatavad oma lapsi erinevalt. Nt mina kui sotsiaal-inimene kindlasti pean tähtsaks teisi väärtuseid kui minu nõbu, tehnikainimene, ja sellest lähtuvalt kasvatame ka oma lapsi erinevalt. Aga mitte üksteisest paremini või halvemini, vaid lihtsalt erinevalt. Ma siiralt loodan ja tahan uskuda, et iga vanem kasvatab oma lapsi parimate kavatsustega (välja arvatud igasugu ekstreemsed juhtumid), vastavalt enda teadmistele, oskustele ja väärtustele.

d) Enda uskumustele ja otsustele tuleb rahulikult kindlaks jääda. Lapse saamise juures on väga palju teemasid, mis väga lihtsalt õhutavad vaenu ja konflikte. Näiteks vaktsineerimine, mähkmemajandus (korduvkasutatavad vs ühekordsed), ema vs isa suhe lapsega jne. Näiteks käisin mina 1kord pool päeva Rakveres praktikat kaitsmas. Täiesti südamerahuga jätsin Ardile koju piima ja lapse ning hiljem küsiti minult, et kas ma tõesti lihtsalt niisama läksingi ja jätsin lapse koju? Mul vajus suu kohe üllatusest lahti 🙂 Ega ma ju last võõraga ei jätnud, ikka täitsa oma isaga. Ma saan aru, et ema ja lapse vaheline side ja suhe on tähtis, aga täpselt sama tähtis on mumst ka isa ja lapse vaheline suhe. Ei taha Ardi ise, ega ka mina, et ta oleks isa, kes on võimetu enda lapsega hakkama saama kui naist läheduses ei ole 🙂

e) Imetamine on teadus omaette. Kui ma rase olin ja usinalt rasedaraamatuid lugesin, ei saanud ma üldse aru, et miks sellest imetamiselt igal pool niiii palju kirjutatakse, et mis seal ikka keerulist saab olla. Tegelikult on see aga teadus omaette ning ka mina Armin alles hakkame seda kunsti käppa saama.

f) Peale pikka rasedust on tegelikult hästi tore jälle ise enda keha omada. Võin südamerahus ajada käsi kasvõi terve päev üle pea, võin südamerahuga jälle süüa kõike ja ei pea vaagima, kas saan listeeria või mitte (Arminil mingeid allergiaid veel ei ole ilmnenud, isegi mitte šokolaadi vastu). Võin kõiki maailma kasse, ka rääbakaid, kallistada ja musitada, südamerahuga.

g) Teisalt on nüüd tervis ja tervislik elukeskkond tähtsam kui varem. Palju tähtsam. Nt 1päev viskasin Ardile halba nalja ja siis ehmatasin ise ka klombi kurku, et kuidas ma saan nii rumalat juttu rääkida. Mul on laps. Väike inimene, kelle jaoks mina Ardi oleme terve maailma! Ja mis siis saaks, kui meiega midagi juhtuma peaks.. Laps oma olemasoluga paneb vastutama, sest tema jaoks oleme me ju kõik!

h) Meie ümber on nii palju imelisi inimesi. Meil on käinud palju külalisi (aga heas mõttes palju, mitte väsitavalt palju) ja Armin on saanud endale mitmeid uusi sõpru. Pole suuremat rõõmu kui näha, kuidas meie lähedas hoiavad ka meie last. Ja nt sai Armin (ja mina ja Ardi) 1päev kaardi Hispaaniast! Kui õnnelikuks see teeb. Ainuke, mida ma loodan, et suudan ka vastu olla sama hea sõber ja tuua sama palju rõõmu teiste ellu.

Family. Where life begins and love never ends.

Teid tervitab napilt kuune inimene:

Väike inimene suure vanaisa kaisus:´)

naeratusevirve:)