Sellel nädalal on olnud tavapärasest rohkem toimetusi ja tegemisi, alustades kolmapäevasest kaitsmisest ning lõpetades homse SEB Rattaralliga. Eile käisin Tartus, kus Arminile tehti puusade UH. Protseduur ise võttis aega maksimaalselt 5 minutit, kuid oli lapse jaoks äärmiselt ebameeldiv – karjus teine nagu ratta peal. Õnneks oli tema puusadega kõik okei ja täpselt nii nagu tema vanusel lapsel olema peab.

Temaga seal haiglas olles tulid mulle meelde ebameeldivad mälestused ajast, mil ma ise seal haiglas viibisin. Muidugi, haigla ise oli kuidagi palju “vanemaks” ja väiksemaks jäänud:) Minu jaoks oli haiglas olemine nii raske ja ma mäletan selgelt, kuidas ma õhtuti 4 korruse palatist linnatulesid vaatasin ja nutsin ja ei tahtnud mitte midagi muud siin ilmas kui ainult koju. Hommikuste kraadimiste ajal soojendasin alati kraadiklaasi, et see näitaks norm temperatuuri, mitte alajahtumist ja ma ei julgenud kunagi öelda, et mul kuskilt valutab ning haiglatoidu peitsin koolikotti, et see koju koerale viia ning arstidele näidata, et ma ikka sõin, et olen tervem ja saan rutem haiglast välja. Huh, ebameeldivad mälestused.

Tänane päev oli aga hoopis rõõmsam. Täna toimus Küla laulupidu ja ma olin juba aasta aega teadnud, et ma tahan sinna minna 😛 Eelmisel aastal viisin ma ise seda läbi ning siis oli see minu jaoks kõike muud kui tore pidu, mida nautida. Siis olin ma nii nii närvis ja tegelesin peo nautimise asemel sõnade meeles hoidmisega 🙂 Täna oli aga nii väga hea seal olla! Nägin peaaegu kõiki oma maailmaarmsamaid töökaaslasi ning elanikke. Esines väga palju häid tantsu-ja laulugruppe ja oli igati meeleolukas päev. Arminile paistis ka melu meeldivat, jälgis tantsijaid ja lauljaid issi sülest ning naeratas kõikidele nunnutajatele oma ilusat hambutut naeratust 🙂

Muidugi müüdi ka Külas valmistatud käsitöötooteid ning kuna meie peres leidis eile aset selline tore sündmus nagu kihlumine (mille üle mul oli jälle pisarateni hea meel), siis sain sealt kohe kingiks ühe toreda puust käsitsi valmistatud lauamängu, mida noored saavad pimedatel sügisõhtutel mängida! 🙂
Laulupidu 101

Laulupidu 102

Laulupidu 103

Laulupidu 104

Laulupidu 106

Laulupidu 109

Laulupidu 114

Minu kallid:
Laulupidu 054

Peale Laulupidu käisime veel Palojärve ääres jalutamas ja aeg ajalt olen ma küll täielikus hämmingus, missugused inimesed küll olla võivad. Palojärve ääres on väga mitu RMK lõkkekohta, kus on olemas telkimisplatsid, lõkkekohad, grillid, prügikastid ning lõkke tegemise tarbeks ka puud. Kuidas siis on võimalik, et keegi tuleb selle peale, et põlema panna kiik? Jah, selline suur “ülevõlli” kiik? Missugune inimene ja miks tuleb mõtte peale sinna peale teha lõke, kui absoluutselt kõik tingimused meeldivaks telkimiseks ja ajaveetmiseks on riigi poolt loodud? Palun öelge, missugused inimesed või MIKS nad seda teevad?

Homme aga toimub SEB 33 Rattaralli, kus minu enda isiklik vend sõidab 133 km distantsi ning kuna see läheb läbi meie õue alt, siis läheme ka raja äärde juua viima ja kaasa elama 🙂

Armin ja mänguasjad

Täna käisin pojaga teist korda Põlvas võimlemas. Kutt oli terve aja heas tujus, naeris ja naeratas oma kõige hurmavamat naeru ja tegi suurima hea meelega kõik harjutused kaasa. Täna kasutati ka võimlemispalli ja oi kui hirmus minul oli seda kõrvalt vaadata. Mul tekkis selline tunne, et juba igaks juhuks viskaks põrandale pikali ja oleks valmis teda püüdma, sest kiindlasti ta kukub! Muidugi tegelikult ta ei kukkunud ning tal oli väga lõbus seal vetruda 🙂 Järgmisest nädalast hakkame ujumas ka käima, näis kuidas see siis läheb 🙂

Igastahes peale trenni läksime külla minu sõbrannale, kelle kodus elab lisaks kolmele kassile ja kolmele koerale ka 8 kuune poisslaps. 3 ja 8 kuusel lapsel on ikka väga suur vahe. Mina kujutasin ette, et nad juba nii enem-vähem võiks koos mängida, aga kus Sa sellega. Suurem kutt oli juba igati iseseisev ning mängis oma suure lapse mänguasjadega, Armin sai mängida aga tema vanade asjadega 🙂 Sellest kodust õhkub juba sellist erilist soojust ja maalähedust ning ka ka seal elava lapse mänguasjad suures osas ei ole plastmassist, vaid hoopis puust. See on mulle väga meelt mööda ning ma tahaksin ka ise seda joont hoida, et plastmassist olevate mänguasjade osakaal ei ületaks puidust mänguasjade oma. Seemnena on meile neid juba natuke kingitud ka ning õnneks on Arminil ka tubli vanaisa, kes talle selliseid asju oma käekestega teha viitsib.

Kristel 018

Kristel 016

Kristel 015

Kristel 014

Kristel 019

Kristel 021

Kristel 024

Kristel 028

Kristel 033

1 päev täis emotsioone.

Tänasel kaunil päeval olen ma küll läbi käinud terve enda laia emotsioonide ampluaa. Täna oli see kaunis päev, mil toimus lõputöö kaitsmine. Hommikul olin väga rahulik ja harjutasin veel enda kõnet. Jätsin enda numparid koju tuttu ja hakkasin rahulikult sõitma, Tartus vihastasin nii mis kole, sest minusuguse nõrganärvilise jaoks on puhas piin näha inimesi, kes harrastavad kaskadööri ametit ja selle asemel, et astuda 10 sammu ülekäigurajani, jalutavad niisama autode vahel ringi.

Kohale jõudes asendus rahulik meel, mida olin lootnud säilitada enda ettekande lõpuni, tohutu närvilisuse, paanika ja ärevusega. Jalad värisesid, käed värisesid, hääl värises. Õnneks olin ma esimene ja sain selle tüütu kohustuse kiirelt kaelast ära. Komisjonis oli viis liiget ning terve esimene kursus meid vaatlemas. Komisjoni liikmed küsisid õige mitmeid küsimusi, kuid neile vastamisega ma õnneks hätta ei jäänud. Peale enda ettekannet oli hea rahulik teisi vaadata ja neile pöialt hoida. Samas hakkas nii kurb. Nii kurb, sest meie toredast kursusest päris lõppu jõudsid väga vähesed. Meie kursus koosnes väga erinevatest inimestest, kuid vaatamata sellele oli see väga kokkuhoidev ja hooliv ning ma olin alati arvanud, et me lõpetame kõik koos, õlg õla kõrval. Kurb, et see nii ei läinudki.

Siis ootasime närviliselt tulemusi ning peale tulemuste teada saamist asusin kiiresti koduteele, sest igatsus oli juba nii suur 🙂 Koju jõudes täitus minu süda üleni heldimuse ja armastusega! Minu kaks meest, kes veetsid toreda isa ja poja päeva nii toas mängides kui õues jalutades. Minu kaks meest.

Nüüd ma olen kohutavalt väsinud, aga samas rõõmus, et see kõik on möödas. Esiteks olen ma täna sõitnud u 400 km ja tundnud nii palju erinevaid tundeid. Ei oskagi kohe seda kõike sõnadesse panna.. aga igastahes täna poen ma enda pisikese pere kaissu natuke õnnelikumana kui tavaliselt, sest enda bakalaureusetöö kaitsesin ma tulemusele A, tänu millele ma lõpetan ülikooli cum laude, keskmise hindega 4,81. 20ndal juunil viskan ma selga kleidi ning võtan uhkelt vastu enda lõputunnistuse. Siis on üks peatükk elus ametlikult lõppenud, et ruumi teha järgmistele toredatele väljakutsetele!

Rõõm

Eile öösel Ardi tuli jalkaõhtult koju näpu otsas kingitus. Tegin siis suuri silmi, et mis see on ja kellele see on? Selgus, et Ardi vennanaine oli taaskord Arminile head ja paremat saatnud! Vähe sellest, et pool Armini garderoobist niigi on tema kingitud, võttis ta ka töö ja kooli kõrvalt aega, et oma käekestega meie lapsele tekike kududa ja õmmelda. Lisaks Armini asjadele saatsid nad meile ka enda püütud ja enda suitsetatud kala! Midagi olen ma ilmselt siin elus väga õigesti teinud, et meid sellised inimesed ümbritsevad!

Tänast kuuma ilma naudib Armin juba oma uues uhkes suvekostüümis uue ilusa tekikese peal!
Uus kostüüm 003

Uus kostüüm 013

Killuke igapäevaelu sõnas (ja veits pildis)

Enamasti põhjustavad noortel emadel magamata öid lapsed. Meil sellist probleemi ei ole, Armin jääb hiljemalt 22.00 ööunne ning magab jutti vähemalt kella viieni. Aeg-ajalt ärkab ta esimeseks söömiseks alles siis, kui Ardi juba tööle läheb. Peale söömist magab ta edasi umbes 9-10-11ni. Seega tema poolest võiks ma magada nagu nott. Öösiti magamast takistavad mind aga mu enda mõtted – lõputöö sai ju köidetud ning jõudis kenasti ka retsensendini, kuid see tuleb veel ju ka ära kaitsta:) Ja juba see mõte minus tekitab ebameeldivat ärevust ning ei lase uinuda. Loomulikult aga ei sunni see mind päevasel ajal probleemiga tegelema. Päevasel ajal on hoopistükis toredam sõbrannaga ümber Pühajärve mega kilomeetreid (1päev 21 km) maha jalutada, vanaema eest kala-auto (jep, maaelu rõõmud) peal käia ning talle kilode viisi räimekesi viia, siis tema koera paitada ja kontidega kostitada, Ardi maal puid riita laduda või enda maal niisama võilillede sees pikutada ja lasta päikesel pai teha ja samal ajal tutvustada seda suurt ja toredat maailma Arminile – tema nägu nähes suuri puid on lihtsalt imetabane, selline “oo, ohooo, mis siin nüüd on” emotsioon 🙂 Ühesõnaga päevasel ajal ma lihtsalt ei viitsi, ei taha, ei oska ja ei jõua sellega tegeleda. Öösiti aga hakkab see mind hirmsasti kummitama. Seda ilmselt suuresti seetõttu, et ma lihtsalt ei ole selline õnneseen, kes läheb ja räägib, tehes seda soravalt, õige tempoga ning puterdamata. Olen selliseid andekaid inimesi näinud küll ja küll, kes vahepeale viskavad spontaanselt mõne naljagi ja keda lausa lust kuulata. Mina olen aga kõike muud, ma nimelt räägin ülikiiresti, puterdades ja kokutades, tehes seda kõike samaaegselt:) Kolm aastat tagasi kaitsesin ma enda diplomitööd, vahepeal olen õige mitmetel konverentsidel pidanud rääkima oma tööst, eelmisel suvel juhtisin Küla oma laulupidu ning sügisel andsin tudengitele loengutki. Seega kogemust natuke nagu oleks, aga mina pean alati kõik etteasted viimse detailini ette valmistama, siis veel mõttes vastama kõikidele miljonitele küsimustele, mida keegi äkki küsida suvatseb, et taeva pärast mitte häbisse jääda. Ja kogu seda kupatust pean ma esialgu harjutama peegli ees, siis Liisu ees ja kui enam vähem ok on, siis veel sada korda Ardile esinema.. Arvestades, mis aeg kõik selleks kulub, oleks nagu viimane aeg sellega pihta hakata:)
PILT

Peale selliste murede on viimasel ajal mulle hirmsasti peavalu valmistanud ka kõik tehnika, mida mul on rõõm omada. Kõige pealt hakkas taas streikima mu telefon. Ta on juba 2 korda sama asjaga garantiis käinud ning nüüd läheb kohe uuesti, sest ta ei täida oma põhifunktsiooni – ma ei saa helistada! Ega kõnesid vastu võtta! Sest ma ei KUULE. See on omaette paras nali, vahepeal kuulen mitu nädalat kõiki kõnesid laitmatult, siis kuulen poolikult, justkui oleks leviauk, ja siis ei kuule kolm päeva järjest mitte ühtegi 🙂 Õudsalt närvi ajab, eriti kui on vaja ülikiirelt edastada ülitähtsat informatsiooni. Nt 1päev oli mul tarvis Ardile kohe helistada ja öelda, et kahe sekundiga, mil ma Armini palja pepsiga meie voodi peale panin, et ise riideid vahetada, otsustas ta sinna pissida 🙂 Korralikult ikka! No ja kui ma ei saa seda Ardile kohe öelda, vaid pean hakkama smsi trükkima, siis on pool emotsiooni juba kadunud. .. Lisaks telefonile lakkas töötamast ka mu arvuti (ühest küljest taevale tänu, et ta siiamaani sellega kannatas ja siis kokku ei jooksnud mil mul lõputöö poolik oli – toda stressi küll poleks enam välja kannatanud), lihtsalt jooksis kokku ja kõik. Selge oli, et tuleb tühjaks teha ning omast arust ma enne tõstsin kõik pildid ja olulised failid mälupulkadele.. aga kui arvutil oli windows ära vahetatud ja ma sinna kraami tagasi hakkasin laadima, selgus kurb tõsiasi – osad pildid olid jäädavalt kadunud! Õnneks leidsin ka Ardi arvutist üht-teist ning mõned pildid on ka blogis olemas, aga kurb ikka. See päädis sellega, et ma kohemaid tellisin 255 pilti paberkandjale, muist veel kolmes eksemplaris, et vanavanematele ikka ka:) Pildid sain täna kätte ja neid on kohe ilus vaadata küll 🙂

Veel oleme vahepeal käinud Arminiga võimlemas. Vaatamata hirmus kuumale ilmale pidas poiss kenasti vastu. Naeratas füsioterapeudile oma ilusamat naeratust ning lasi kõigel südamerahus sündida. Järgmisel korral lähme palli peale võimlema:) Murekohaks otsustus hoopis autoga sõitmine, nimelt on auto kogu aeg kuum nagu saun! Õudne lihtsalt, aga ma üldse ei julge konditsioneeri kasutada, sest mul jääb endal sellest kohe kurk haigeks. Ilma aga ka sõita ei saa, sest muidu on lihtalt nii nii kuum, seega ma olen veits mures, et pojake sedasi haigeks ei jää.

Lisaks sellele rõõmustasin ma täna pisarateni. Tõesti täitsa pisarateni. Nimelt saime me täna pulmakutse ja veel kiriklikule laulatusele! Ma olen lihtsalt õnnelik! Ja nii nii väga ootan juba.. õnneks ei pea kaua ootama, täpselt 1 kuu ja 1 päev veel!

Vahepeal oli veel 1 väga oluline sündmus – tervelt ühe aasta on meie peres elanud kiisu Liisu. Kuigi ta päevasel ajal korraldab ikka aeg-ajalt kenakesti pahandust, nt ronib mööda kardinaid, ajab laudade pealt maha kõik asjad, millest tal vähegi jõud üle käib, kraabib lillepottides ja aitab meil aeg-ajalt prügi sorteerida jne, siis öösel kaissu ronides on ta maailma armsaim ja vaguraim kiisu. Loomulikult ma panen kõik tema pättused selle arvele, et ta lihtsalt valmistab meid ette tulevikuks – ühel kenal päeval, mil Armini oma jalakesed tatsuvad, tuleb ju samuti kõik hoolega üle vaadata ning vähegi ohtlikud ja ebameeldivusi põhjustavad asjad ära peita. Liisu on aga siiski meie täieõiguslik ning täiskohaga peretütar.

Liisu esimest päeva meie kodus:
Liisu

kassid

liisu

liisu3

liisu4

marcel

Kõiki teisi kasse armastame muidugi ka:
Kassid

Nõndaks! Ardi läks sõbrakeste poole jalkat vaatama, pojake magab ning ma lakin nüüd küüned ära ja siis vist hakkan ikka seda kaitsekõnet ka kirjutama. Varsti on kõik möödas!

Killuke igapäevaelu

Igal õhtul toimuvad meie kodus sellised lennukisõidud:
Nüüdsed 012
Siis arutleb Ardi selle üle, kas lapsuke ikka temalt ka midagi pärinud on? Leidke teie 10 sarnasust!
Nüüdsed 008
Siis tegeleme kõik ikka peretütrega ka:
MA 2

Nüüdsed 037
Ja viimaks, Armin on õppinud asju haarama. Aeg ajalt teeb ta seda tasa-tasakesi, aga aeg-ajalt rapsib kohe suure hoolega. Nüüdsed 047
Oma mängumati-sõpradega meeldib talle väga lobiseda:)
Nüüdsed 046

“Beebi”kilod

Beebi on jutumärkides seetõttu, et beebi on juba 2,5 kuud vana ning elab rõõmsalt oma elu. Minu ämmaemand ütles väga õigesti – kõik, mis ülearu juurde võtad, võtad endale 🙂 Seega saingi ma lisaks korralikele venitusarmidele endale ka hulga lisakilosid. Venitusarmid mind iseenesest ei häirigi ja mida ma ikka enda pead vaevan asjadega, mida ma muuta ei saa. Küll on aga teine lugu nende kilodega..

Põhimõtteliselt oli minu eesmärk rasedusega mitte rohkem juurde võtta kui 15 kg. Eesmärk ei täitunud ning kilosid kogunes ikka pea 20. Teiseks, enamik naisi räägib, et oi sünnitusega läheb kohe julgelt 10 kg maha. Mina ilmselgelt olen see erand, mis kinnitab reeglit, sest mina kaotasin sünnitusega vaid 4 kg. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, sest laps ise kaalus juba 4 kg.. või võtsin ma siis kohe haiglas taas juurde? (toidud olid seal head küll muidu :P) Võta siis kinni .. Selleks, et olla enda rasedus-eelses kaalus, peaksin kaotama veel 5,2 kg ning et saada enda ideaalkaalu, peaksin kaotama veel 8kg. Veits vastik on seda siia isegi kirja panna, aga samas öeldakse, et eesmärgid on reaalsemad kui need on kirja pandud!

Kuna ma olen alati olnud selline pikake ning enam-vähem peenike, siis pole ma ennast eriti vaevanud oma kaalu pärast muretsemisega. Varem ma pole oluliselt jälginud seda, mida söön, kuigi ma pole kunagi suurem asi magusa sööja olnud, samuti kuna meile mõlemale meeldib süüa valmistada, siis poolfabrikaate me üldjoontes ei tarbi ning jahukastet nt ma üldse teha ei oskagi. Küll aga kasutame me toidu valmistamisel palju vahukoort ning igasugused erinevad pastad on mulle ka väga meeltmööda. Samuti sporti olen ma teinud rohkem lõbu (võrkpall) või hea enesetunde (jooks) pärast, mitte selle, et kaalu langetada.

Nüüd on aga hoopis uued tuuled. Enamik minu vanadest riietest mulle selga ei lähe, või isegi kui ma nad selga venitan, näevad nad väga õudsad välja. Uusi asju ma aga keeldun kategooriliselt ostmast, sest siis ma justkui annaks alla ja lepiks sellega, et olengi paks. (Paks vb ei ole kõige õigem sõna aga sobivamat ei leia ka). Igas raseda raamatus muidu kirjutatakse sellest, et kaal langeb peale sünnitust iseenesest, sest beebiga tegelemine (jalutamine, toitmine jm) on just paras koormus. Minul nähtavasti sedasi ei ole.. Ehk siis tuleb rohkem toitumist jälgida ja rohkem liigutada. Spordiga on nii, et meie veebruarikate grupis on tehtud vahva challenge, et kes kõige rohkem kärutab. Üldiselt jään ma ikka kuskile esikümne hulka ning kõnnin kuus läbi u 200 km. Esikohtadele ma veel ei pretendeeri, sest tublimad jalutavad ikka kõva 15-20 km päevas:) Samuti olen nüüd taas hakanud õhtuti jooksmas käima. Alguses ikka väga kartsin, et kas üldse jaksan või suren peale esimest km maha.. tegelikult tundub aga, et jalad on selle suure kõhu kandmisest tugevamaks saanud ning tänu mittesuitsetamisele on võhm oluliselt parem. Seega tubli tunnikese jaksasin sörkida küll.

Sõbrannad ütlevad küll lohutavalt, et mis Sa põed, et alles nii vähe aega möödas ju ja küll jõuad. Ma ise aga tunnen, et 2,5 kuud on ikka päris pikk aeg ning seda justkui vabanduseks ei saa tuua. Samas ma muidugi ei tea, kuidas teistel on. Mõni kindlasti on peale sünnitust sama heas vormis nagu enne, teisel jälle võtab kauem aega see taastumine. Hmm.. Igastahes see praegune olukord teps mitte mulle ei meeldi 🙂

Kõik nõuanded, soovitused ja tähelepanekud on tere tulnud!:)

Kadedusest ja inspireerivatest inimestest

Meie riigis tehakse päris palju halba ja negatiivse alatooniga nalja meie endi olemuse üle, a´la “eestlase lemmiksöök on ikka teine eestlane jne”. Samuti tuuakse välja eestlaste kadedat meelt, rohi naabri aias pidavat ikka rohelisem olema jne. Kadedus võib olla halb, aga teisalt on kadedus ka motiveeriv, paneb liigutama ja rohkem pingutama ja püüdma! See, et kellelgi teisel läheb hästi, keegi teine oskab midagi paremini või saab hakkama millegagi, mis näib esmapilgul võimatuna, siis see paneb ennastki rohkem liigutama. Miks muidu kleebitakse enda seintele pilte treenitud kehadest või kaunitest tubadest! Ikka selleks, et need kogu aeg silma all oleks ning motivatsiooni annaks hetkedel, mil endal sellest puudu jääb või varem seatud eesmärk häguseks muutub.

Kindlasti on väikesel kadedusel roll ka ühiskonna arengul, ma arvan, et ammu-ammu enne meid nähes Juuli saagist lokkavat ja puhast põldu, pani see ka Maalit pisut rohkem pingutama – korralikumalt väetama, hoolikamalt rohima jne. Eks ikka selleks, et temagi põld sama palju saaki kannaks ning silmale ilus vaadata oleks! Kui leiutati auto, siis keegi teine tahtis, et see oleks kiirem, parem ja võimsam. Ja tänu sellele sõidan mina täna Volvoga:)

Kuna minul pole kunagi erilisi andeid avaldunud – ei osanud ma hästi laulda, tantsida, asju parandada ega soenguid teha – suutsin ma enda ümber koondada tugivõrgustiku oskajatest inimestest – alati oli sõbranna, kes tegi soengu, alati oli sõbranna, kes pildistas ja sõbranna, kes oskas arvuteid parandada. Mina ise võtsin ja nautisin suuresti sellist “hädalise” rolli, et miks siis ise mäkerdada, proovida, kui teised juba oskavad ja seda hästi. Nüüdseks saan ma igapäevatoimetustega juba enam-vähem iseseisvalt hakkama, nt aja panekuga juuksuri või hambaarsti juurde, kuid siiski jään suuresti alla tublidele Eesti naistele. Minu tutvusringkonnas on naisi, kes nähes, et aias kasvavat puud on ilmtingimata kohe tarvis kärpida, haaravad mootorsae ning teevad asja ära, selle asemel et töölt koju tulevat meest oodata. Mina nt ostsin 1päev Kevadlaadalt lilleampli ja siis jäin südamerahuga ootama, millal Ardi selle üles paneb:P

Hoolimata sellest, et ma hea meelega jätan Ardile kõik mulle keerulisena tunduvad tööd, pingutan ma nüüd, täiskasvanuna, tunduvalt rohkem, et osata kõiksuguseid erinevaid asju. Mul on hullult hea meel, et on andekaid inimesi, kes oskavad väga hästi süüa teha ja nad jagavad oma retsepte, et vähem andekad saaks ka õppida. Ma rõõmustan iga päev selle üle, et on inimesi kes oskavad oma käekestega väga ilusaid asju meisterdada ja nad lahkelt ja abivalmilt jagavad oma oskusi.

Ka tööalaselt on ikka kõige parem õppida professionaalidelt, kui ma Külla tööle läksin, siis esiti tundsin ma ka pisikest kadudust ja aukartust juba seal töötavate spetsialistide suhtes – nad kõik on nii targad, nii kogenud ning enamik õppinud/töötanud oma erialal ka välisriikides. Ühest küljest tegi see kadedaks ja tekkis selline “uju või upu” moment. Mina otsustasin ujuda, ma pingutasin ma nii väga, et olla nendega samal tasemel, võrdväärne, õigustada enda olemasolu sealses kollektiivis ning sinna kuuluda. Tänu sellele ma õppisin nii palju. Ilmselt kui ma oleks läinud sinna suhtumisega, et mina olen kõige targem ja teadjam ja ma võin vabalt siin vana rasva peal liugu lasta, oleks minu edasiminek olnud nullilähedane.

Ja nüüd, mil ma loen lugematul hulgal laste ja perede teemalist kirjandust ning vestlen neist asjust õige palju, kadestan ma neid, kelle lapsed juba õige noorelt räägivad vitamiinirikastest toitudest ja on üldse igati armsad, asjalikud ja targad, või neid, kes suudavad super hästi ühildada töö- ja pereeulu. Vahel ma loen kellegi artiklit ja satun täielikku ahvivaimustusse, et on olemas nii lahedaid ja tublisid inimesi. Ja see paneb ka mind iga päev pingutama, et olla parem.

Ma arvan ja loodan, et selliseid päriselt kadedaid inimesi, kes reaalselt pihku itsitaks kui kellelgi halvasti läheb, on väga vähe. Igasugused hädaolukorrad ning õnnetused on kordi ja kordi tõestanud, et eestlased oskavad vajadusel väga hästi kokku hoida. Pigem vaadatakse ikka, et “oh kui lahe, ma tahan ka nii” ja selle nimel pingutatakse ja nähakse rohkem vaeva.

Kaks kuud vol 2

Ma tahtsin seda postitust kirjutada juba ammu. Siis, kui poja sai 2 kuud ja kui oli emadepäev, aga kahjuks ei jõudnud. Olgu aga parem hilja kui mitte kunagi.

Mina ja Ardi oleme koos old napilt 8 aastat. Muidugi selle aja jooksul on palju juhtunud. Me mõlemad oleme palju õppinud, lõpetanud erinevaid koole, töötanud erinevates kohtades. Korralikult tülitsenud ja lahkugi läinud. Peale kohtumist teiste inimestega siiski otsustanud, et teineteisega on ikka kõige parem. Ja nii jäi. Selle aja jooksul olen mina 3 korda olnud ja elanud välismaal, tema mind ootamas. Tema on oma töö tõttu tihti erinevates Eesti otsades või välismaal, mina teda ootamas. Peale kõike seda oli selge, et 1kõik, kas paksus või vedelas, peaasi et koos. Peale pikka kahekesiolemist on justkui loogiliseks sammuks saada laps. Ardi peas sündis see otsus mõne aja võrra varem kui minu. Põhimõtteliselt kohe peale seda, kui ta oli kooli lõpetanud ja saanud kindla töökoha, leidis ta, et täiuslikust õnnest puudu on veel 1 pisike inimene. Mina tahtsin veel õppida, veel töötada!Aga peagi jõudis see tunne ka minuni 🙂

Me ootasime oma last nii kaua. Ja kui ta lõpuks sündis, siis..siis oli nii imelik. Silmi kissitades haiglast väljudes, väike pamp näpu otsas, jõudis kohale, et nüüd see kõik ongi päris. Et meil on väike inimene, kes meist täielikult sõltub, kes meid tingimusteta armastab ja kelle jaoks oleme meie kõik.

Palju ikka räägitakse ja hoiatatakse, et elu vastsündinuga on raske. Minu jaoks aga tema esimene elukuu oli justkui elamine roosamannavahu sees. Muidugi oli palju hirme. Et kuidas teda üldse hoida ja kuidas tema eest hoolitseda nii, et ta katki ei lähe. Kuidas teda riietada nii, et ta haigeks ei jääks või teda hoopis ära ei hautaks? Kuidas ma aru saan, miks ta nutab ja mis siis saab kui ta ei lõpetagi nutmist? Nii palju oli küsimusi, aga vastusteni pidime me vaatamata perekoolidele ja muudele foorumitele ikka ise jõudma.

Tegelikult kõik need hirmud lahenesid armsalt ja naljakalt. Koos armastatud mehega hoolitseda väikese inimese eest. See lihtsalt on nii võrratu, nii armas ja nii eriline tunne. Koos õppida tundma oma last, vaimustuda igast tema grimassist, häälekesest ja liigutusest… Absoluutselt iga tegevus, alustade mähkimisest, on nii tore ja eriline, jalutamine kolmekesi koos.. nii romantiline, nii armas. Kui ma lapsepõlves pidevalt kärutasin kutsikaid-kassipoegi vankris, või ehitasin riiulitest oma “lastele” küll arstikabineti, küll klassiruumi, siis võibolla lapse saamine minu jaoks oligi unistuse, küll alateadliku, täitumine. Siinkohal saavad mu enda sõnad otsa ja ma lihtsalt pean tsiteerima Madikeni, kes on selle tunde sõnadesse pannud paremini kui ma iial oskaks:

mida sa tunned? Kas sa midagi kahetsed ka? Või taga igatsed? Kas sa põed ka nende asjade pärast, millest loobuma pead – noh näiteks süüdimatust pidutsemisest ja tina panemisest ja noh, igaveseks ärakingitud absoluutsest vabadusest? Näiteks kas on vastik koju jääda üksi kui teised pittu lähevad? Kas on vastik, et te ei saa suvel sõpradega sinna väljasõidule tulla?

Siis ma vastan lihtsalt „ei, mitte eriti“, aga oma peas muhelen. Need asjad on lihtsalt võrreldamatud! Igapäevategevusi ei saa võrrelda sisemise õnne ja siira armastusega!

Teine kuu .. on iseenesest täpselt sama vahuline ja mõnus, aga nüüd. nüüd pole enam selliseid hirme. Kui ta alguses oli nii habras, siis nüüd ma võtan ta sülle nagu leivapätsi 😛 Üldse ei karda. Nüüd ma tunnen oma last. Ma saan aru, miks ta nutab ja oskan teda lohutada. Nüüdseks on välja kujunenud kindlad graafikud, käpas on söömine ning pikenenud söömise vahed, mis mu meelest on väga mõnus. Samuti kui ta alguses sõi 1h-1,5h, siis nüüd saab vabalt hakkama 15-20 min 🙂 Peale selle on nüüdseks see kõik minu jaoks rohkem päris. Päris selles suhtes, et ta on nii loomulik osa minust.. nagu ta oleks alati olnud.

Kui ma veel rase olles mõtlesin, et kui Armin saab kuuseks, siis võiks ta Ardiga koju jätta ja minna pittu. Aga siiani.. mul pole selleks mingit soovi 🙂 Muidugi on hea aeg-ajalt olla omaette, aga selleks on mul võimalust olnud rohkem kui küll. Ardi võtab poega pidevalt kaasa kui ta läheb maale või kuskile. Õhtuti on mul vaba voli käia poes (jep, selline glamuurne elu), jooksmas või sõbrannadega kohvikus. Seega siiani.. ma tõesti ei igatse mitte midagi. Muidugi, ma ei saa pakkida kotti ja sõita Itaaliasse virsikuid korjama, aga mul pole mingeid kahetsusi, see kõik on olnud.

Muidugi ma annan endale täielikult aru, et Armin on väga hea laps. Mul pole aimugi, kui palju saab kahekuuse pealt tema iseloomu ennustada, kuid hetkel ütleks ma küll, et ta on Ardi moodi rahulik ja meister magamises. Ta nutab vähe ja magab palju ning see kindlasti tingib ka minu rõõmu ja hea enesetunde. Kui ta nutaks igal õhtul gaasivaludes või oleks öösiti palju üleval, siis oleks mina tunduvalt väsinum ning tunneksin lisaks rõõmule ja rahulolule veel paljusid teisi tundeid, mis on täiesti normaalsed. Samuti on puhas õnn, et Ardi nüüd igal õhtul koju tuleb, mitte ei ela Eesti teises otsas. See teeb ka minu elu tonnides kergemaks, ta on annab mulle vaba aega ja on meie jaoks olemas. Ja selle võrra rõõmsam saan mina olla.

Vaatamata sellele pikale oodile, kui tore on olla ema, ei tunne ma, et ma oleks ennast sellesse kaotanud: ma ikka suhtlen ka nende sõpradega, kellel pole lapsi ja see väga meeldib mulle 🙂 Nii tore on kuulda, kuidas kellelgi tööl läheb, kuidas keegi reisile või kooli läheb:) Ja ma absoluutselt naudin seda kui saan vestelda erinevatel teemadel, mitte ainult lastest. Ardiga saan ju sellest piisavalt rääkida.

Peale selle ma nüüd ei arva, et kõik inimesed peaksid lapsi saama ja see on ainuke viis, kuidas elus üldse õnnelik olla. Ei,ei, ma üldse ei arva nii. Ma tean, et elus on veel nii palju asju, mis pakuvad rõõmu ja rahulolu. Nt oma Itaalia-kodu rõdul istudes ning taamal laiuvaid kiivi istandusi ning lumised mäetippe kaedes, või Norrast hommikul kell 6 koju lennates ning pilvepiirilt päikesetõusu vaadates olin ma tõeliselt õnnelik. Ma tean kui äge on töötada alal, mis paneb silmad särama või kui põnev on õppida ala, mis tõeliselt huvitab. Või hoopis lihtsamalt – minu elu kõige lõbusamad tööpäevad möödusid kindlasti peale pikki pidusid:). Ja siis on veel hulgim selliseid asju, mida mina veel ei ole saanud kogeda, nt päris oma kodu soetamine ja renoveerimine, pulmade planeerimine ..

Ja ma olen tõesti rõõmus, et ma saan läbi teiste inimeste silmade reisida, kolida, pulmaplaane pidada või vallaline olla. Täpselt samuti nagu nemad saavad läbi minu silmade osa lapse kasvatamisest ning nendest muredest ja rõõmudest.

Jah, elu pakub imelisi kogemusi. Jätkuks vaid tarkust neid ära tunda ning neist rõõmu tunda.

Üks kuni mitu asja

Mõneks ajaks olen ühe asjaga ühele poole saanud – täna hommikul käisin Tartus ning lasin ära köita enda lõputöö. Igaks juhuks ei hakanud seda isegi lehitsema, no siis kindlasti oleks ju mõne vea leidnud, vaid panin selle kibekähku teele! Tehtud! Nüüd on mõni hetk aega puhata, enne kui peab hakkama kaitsmiseks valmistuma 🙂 Igastahes see lõpu osa oli juba päris tüütu. Ma tõesti tegin seda igal vabal hetkel ja kõik poolikud ööd. Kuigi ma olen ennast alati kirjaoskajaks inimeseks pidanud, siis neid väikeseid, rumalaid vigu oli nii-nii palju. Ja muudkui loe ja paranda. Ise aga seda tööd kirjutades enam lihtsalt vigu ei näe niiet ma olen kindel, et ka retsensent saab neid kokku lugeda. Seda kiiret aega näitasid väga selgelt ka pesemata nõud kraanikausis. Nimelt on mul selline kiiks, et ma mitte iial enne magama ei lähe, kui kraanikauss on puhas. Mulle lihtsalt meeldib, kui hommikul kööki minnes on kõik puhas ja korras, mitte ei ole pesemata nõud… Alati enne pikemaks ajaks kodust ära minekut koristan ka kõik hoolikalt ära, no et oleks hea tagasi tulla 🙂

Hommikul sai töö ära saadetud ja siis ei osanudki kohe olla 🙂 Kuna vihma sadas ja pojaga õue ei saanud minna, siis koristasin alustuseks terve korteri kenasti ära. Siis mängisin ja võimlesin Arminiga niikauaks kuni ta uuesti magama jäi ja peale seda otsustasin tema riidekapis inventuuri teha. Nüüd on see aeg, mil ma saan ka öelda seda, mida iga ema ütleb: “appi kui kiiresti nad kasvavad”! Tõsi ta on, et pojake on juba nii suur, et enamik riided on talle väikeseks jäänud. Sortisin need siis kahte hunnikusse: ühed annan ära ja teised, mis ma jätan mälestuseks talle. Siis sorteerisin kirstust kappi talle uued riided. Arminile nimelt on armsate inimeste poolt kingitud asju terve kirstu täis, alustades riietest ja mänguasjadest ning lõpetades sööginõudega:) Me vist ise ei peaks nii aasta jagu muud ostma kui mähkmeid 🙂

Siis oli vihm järele jäänud ja saime jalutama minna ja siis ootasime Ardit koju. Ja nüüd pojake magab ja ma nagu ei oskakski midagi peale hakata. Hästi kummaline on, et ei peagi midagi tegema 😀

Vahepeal on olnud veel üks väga oluline ja eriline sündmus minu jaoks – minu esimene emadepäev! ..:)

See ilmselt on selline päev, kus kõik emad tunnevad ennast eriliste ja tähtsatena. Kus nad tunnevad, et nad on elus teinud häid valikuid ja otsuseid. Armin veel ise kaardikesi ei joonista, kuid ega ta veel ei peagi. Ta ju iseenesest maailma kõige suurem kingitus mulle!

Küll aga hoolitses Ardi selle eest, et mul tore päev oleks. Esiteks võttis ta hommikul poja ja läks temaga teise tuppa mängima, niiet ma sain rahulikult kaua magada ja ärkasin pannkoogi ja kohvi lõhna peale. Kuidagi oli Ardi eelmisel päeval meie koju ka smuugeldanud lillekimbu, mis mind ootas:) Sõime rahulikult koos hommikust ning tegime ühe perekondliku jalutuskäigu ning peale seda läks Ardi metsa ning mina tegin seda, mida viimasel ajal ikka: kirjutasin lõputööd!

Hiljem käisime Ardi vanemate juures ja minu ema juures kooki söömas ja siis veel vanaema juures.. Minu jaoks on selles päevas alati peidus olnud miski pidulikkus. Austus emade ja vanaemade vastu. Ja mulle väga meeldib kui selliseid tähtpäevi peetakse ja mäletatakse. Minu meelest on tore, kui mehed sellisel päeval teevad midagi oma naiste, oma laste emade heaks. Muidugi-muidugi, hea peab olema ikka iga päev, mitte 1päev aastas, kuid siiski on see eriline tunne:) Minul vähemalt on 🙂

Üldse mulle hirmsasti meeldib selline tähtpäevade pidamine. Emadepäev, isadepäev, naistepäev, jõulud, lihavõtted jne.. Minu meelest on tore, kui vanu kombeid elus hoitakse ja edasi viiakse ja iga pere kujundab neist omaette püha just endi jaoks, enda pere näoga!

Minu armastus emana oma poja vastu kirjeldab kõige paremini see: Poja jääb ööunne u 22.00, kell 22.30 tahaks ma ta juba üles äratada, sest ta on nii armas ja ma igatsen teda ..

.. 🙂

Üks paigake siin ilmas on,
kus varjul truudus, arm ja õnn;
kõik, mis nii harv siin ilma peal,
on pelgupaiga leidnud seal.
Kas ema südant tunned sa?
Nii õrn, nii kindel, muutmata,
ta sinu rõõmust rõõmu näeb,
su õnnetusest osa saab.
Kui inimeste liikuvat
au, kiitust, sõprust tunda saad,
kui kõik sind põlgavad ja vihkavad,
kui usk ja arm sust langevad,
siis ema süda ilmsiks läheb,
siis veel üks paik sulle üle jääb,
kus nutta julged igal ajal –
truu, kindla ema rinna najal.
Mõnd kallist südant kaotasin,
mis järel nuttes leinasin,
aeg andis teised tagasi:
ei ema südant – iialgi!