Mõneks ajaks olen ühe asjaga ühele poole saanud – täna hommikul käisin Tartus ning lasin ära köita enda lõputöö. Igaks juhuks ei hakanud seda isegi lehitsema, no siis kindlasti oleks ju mõne vea leidnud, vaid panin selle kibekähku teele! Tehtud! Nüüd on mõni hetk aega puhata, enne kui peab hakkama kaitsmiseks valmistuma 🙂 Igastahes see lõpu osa oli juba päris tüütu. Ma tõesti tegin seda igal vabal hetkel ja kõik poolikud ööd. Kuigi ma olen ennast alati kirjaoskajaks inimeseks pidanud, siis neid väikeseid, rumalaid vigu oli nii-nii palju. Ja muudkui loe ja paranda. Ise aga seda tööd kirjutades enam lihtsalt vigu ei näe niiet ma olen kindel, et ka retsensent saab neid kokku lugeda. Seda kiiret aega näitasid väga selgelt ka pesemata nõud kraanikausis. Nimelt on mul selline kiiks, et ma mitte iial enne magama ei lähe, kui kraanikauss on puhas. Mulle lihtsalt meeldib, kui hommikul kööki minnes on kõik puhas ja korras, mitte ei ole pesemata nõud… Alati enne pikemaks ajaks kodust ära minekut koristan ka kõik hoolikalt ära, no et oleks hea tagasi tulla 🙂
Hommikul sai töö ära saadetud ja siis ei osanudki kohe olla 🙂 Kuna vihma sadas ja pojaga õue ei saanud minna, siis koristasin alustuseks terve korteri kenasti ära. Siis mängisin ja võimlesin Arminiga niikauaks kuni ta uuesti magama jäi ja peale seda otsustasin tema riidekapis inventuuri teha. Nüüd on see aeg, mil ma saan ka öelda seda, mida iga ema ütleb: “appi kui kiiresti nad kasvavad”! Tõsi ta on, et pojake on juba nii suur, et enamik riided on talle väikeseks jäänud. Sortisin need siis kahte hunnikusse: ühed annan ära ja teised, mis ma jätan mälestuseks talle. Siis sorteerisin kirstust kappi talle uued riided. Arminile nimelt on armsate inimeste poolt kingitud asju terve kirstu täis, alustades riietest ja mänguasjadest ning lõpetades sööginõudega:) Me vist ise ei peaks nii aasta jagu muud ostma kui mähkmeid 🙂
Siis oli vihm järele jäänud ja saime jalutama minna ja siis ootasime Ardit koju. Ja nüüd pojake magab ja ma nagu ei oskakski midagi peale hakata. Hästi kummaline on, et ei peagi midagi tegema 😀
Vahepeal on olnud veel üks väga oluline ja eriline sündmus minu jaoks – minu esimene emadepäev! ..:)
See ilmselt on selline päev, kus kõik emad tunnevad ennast eriliste ja tähtsatena. Kus nad tunnevad, et nad on elus teinud häid valikuid ja otsuseid. Armin veel ise kaardikesi ei joonista, kuid ega ta veel ei peagi. Ta ju iseenesest maailma kõige suurem kingitus mulle!
Küll aga hoolitses Ardi selle eest, et mul tore päev oleks. Esiteks võttis ta hommikul poja ja läks temaga teise tuppa mängima, niiet ma sain rahulikult kaua magada ja ärkasin pannkoogi ja kohvi lõhna peale. Kuidagi oli Ardi eelmisel päeval meie koju ka smuugeldanud lillekimbu, mis mind ootas:) Sõime rahulikult koos hommikust ning tegime ühe perekondliku jalutuskäigu ning peale seda läks Ardi metsa ning mina tegin seda, mida viimasel ajal ikka: kirjutasin lõputööd!
Hiljem käisime Ardi vanemate juures ja minu ema juures kooki söömas ja siis veel vanaema juures.. Minu jaoks on selles päevas alati peidus olnud miski pidulikkus. Austus emade ja vanaemade vastu. Ja mulle väga meeldib kui selliseid tähtpäevi peetakse ja mäletatakse. Minu meelest on tore, kui mehed sellisel päeval teevad midagi oma naiste, oma laste emade heaks. Muidugi-muidugi, hea peab olema ikka iga päev, mitte 1päev aastas, kuid siiski on see eriline tunne:) Minul vähemalt on 🙂
Üldse mulle hirmsasti meeldib selline tähtpäevade pidamine. Emadepäev, isadepäev, naistepäev, jõulud, lihavõtted jne.. Minu meelest on tore, kui vanu kombeid elus hoitakse ja edasi viiakse ja iga pere kujundab neist omaette püha just endi jaoks, enda pere näoga!
Minu armastus emana oma poja vastu kirjeldab kõige paremini see: Poja jääb ööunne u 22.00, kell 22.30 tahaks ma ta juba üles äratada, sest ta on nii armas ja ma igatsen teda ..
.. 🙂
Üks paigake siin ilmas on,
kus varjul truudus, arm ja õnn;
kõik, mis nii harv siin ilma peal,
on pelgupaiga leidnud seal.
Kas ema südant tunned sa?
Nii õrn, nii kindel, muutmata,
ta sinu rõõmust rõõmu näeb,
su õnnetusest osa saab.
Kui inimeste liikuvat
au, kiitust, sõprust tunda saad,
kui kõik sind põlgavad ja vihkavad,
kui usk ja arm sust langevad,
siis ema süda ilmsiks läheb,
siis veel üks paik sulle üle jääb,
kus nutta julged igal ajal –
truu, kindla ema rinna najal.
Mõnd kallist südant kaotasin,
mis järel nuttes leinasin,
aeg andis teised tagasi:
ei ema südant – iialgi!
teetassike.wordpress.com 