Kaks kuud vol 2

Ma tahtsin seda postitust kirjutada juba ammu. Siis, kui poja sai 2 kuud ja kui oli emadepäev, aga kahjuks ei jõudnud. Olgu aga parem hilja kui mitte kunagi.

Mina ja Ardi oleme koos old napilt 8 aastat. Muidugi selle aja jooksul on palju juhtunud. Me mõlemad oleme palju õppinud, lõpetanud erinevaid koole, töötanud erinevates kohtades. Korralikult tülitsenud ja lahkugi läinud. Peale kohtumist teiste inimestega siiski otsustanud, et teineteisega on ikka kõige parem. Ja nii jäi. Selle aja jooksul olen mina 3 korda olnud ja elanud välismaal, tema mind ootamas. Tema on oma töö tõttu tihti erinevates Eesti otsades või välismaal, mina teda ootamas. Peale kõike seda oli selge, et 1kõik, kas paksus või vedelas, peaasi et koos. Peale pikka kahekesiolemist on justkui loogiliseks sammuks saada laps. Ardi peas sündis see otsus mõne aja võrra varem kui minu. Põhimõtteliselt kohe peale seda, kui ta oli kooli lõpetanud ja saanud kindla töökoha, leidis ta, et täiuslikust õnnest puudu on veel 1 pisike inimene. Mina tahtsin veel õppida, veel töötada!Aga peagi jõudis see tunne ka minuni 🙂

Me ootasime oma last nii kaua. Ja kui ta lõpuks sündis, siis..siis oli nii imelik. Silmi kissitades haiglast väljudes, väike pamp näpu otsas, jõudis kohale, et nüüd see kõik ongi päris. Et meil on väike inimene, kes meist täielikult sõltub, kes meid tingimusteta armastab ja kelle jaoks oleme meie kõik.

Palju ikka räägitakse ja hoiatatakse, et elu vastsündinuga on raske. Minu jaoks aga tema esimene elukuu oli justkui elamine roosamannavahu sees. Muidugi oli palju hirme. Et kuidas teda üldse hoida ja kuidas tema eest hoolitseda nii, et ta katki ei lähe. Kuidas teda riietada nii, et ta haigeks ei jääks või teda hoopis ära ei hautaks? Kuidas ma aru saan, miks ta nutab ja mis siis saab kui ta ei lõpetagi nutmist? Nii palju oli küsimusi, aga vastusteni pidime me vaatamata perekoolidele ja muudele foorumitele ikka ise jõudma.

Tegelikult kõik need hirmud lahenesid armsalt ja naljakalt. Koos armastatud mehega hoolitseda väikese inimese eest. See lihtsalt on nii võrratu, nii armas ja nii eriline tunne. Koos õppida tundma oma last, vaimustuda igast tema grimassist, häälekesest ja liigutusest… Absoluutselt iga tegevus, alustade mähkimisest, on nii tore ja eriline, jalutamine kolmekesi koos.. nii romantiline, nii armas. Kui ma lapsepõlves pidevalt kärutasin kutsikaid-kassipoegi vankris, või ehitasin riiulitest oma “lastele” küll arstikabineti, küll klassiruumi, siis võibolla lapse saamine minu jaoks oligi unistuse, küll alateadliku, täitumine. Siinkohal saavad mu enda sõnad otsa ja ma lihtsalt pean tsiteerima Madikeni, kes on selle tunde sõnadesse pannud paremini kui ma iial oskaks:

mida sa tunned? Kas sa midagi kahetsed ka? Või taga igatsed? Kas sa põed ka nende asjade pärast, millest loobuma pead – noh näiteks süüdimatust pidutsemisest ja tina panemisest ja noh, igaveseks ärakingitud absoluutsest vabadusest? Näiteks kas on vastik koju jääda üksi kui teised pittu lähevad? Kas on vastik, et te ei saa suvel sõpradega sinna väljasõidule tulla?

Siis ma vastan lihtsalt „ei, mitte eriti“, aga oma peas muhelen. Need asjad on lihtsalt võrreldamatud! Igapäevategevusi ei saa võrrelda sisemise õnne ja siira armastusega!

Teine kuu .. on iseenesest täpselt sama vahuline ja mõnus, aga nüüd. nüüd pole enam selliseid hirme. Kui ta alguses oli nii habras, siis nüüd ma võtan ta sülle nagu leivapätsi 😛 Üldse ei karda. Nüüd ma tunnen oma last. Ma saan aru, miks ta nutab ja oskan teda lohutada. Nüüdseks on välja kujunenud kindlad graafikud, käpas on söömine ning pikenenud söömise vahed, mis mu meelest on väga mõnus. Samuti kui ta alguses sõi 1h-1,5h, siis nüüd saab vabalt hakkama 15-20 min 🙂 Peale selle on nüüdseks see kõik minu jaoks rohkem päris. Päris selles suhtes, et ta on nii loomulik osa minust.. nagu ta oleks alati olnud.

Kui ma veel rase olles mõtlesin, et kui Armin saab kuuseks, siis võiks ta Ardiga koju jätta ja minna pittu. Aga siiani.. mul pole selleks mingit soovi 🙂 Muidugi on hea aeg-ajalt olla omaette, aga selleks on mul võimalust olnud rohkem kui küll. Ardi võtab poega pidevalt kaasa kui ta läheb maale või kuskile. Õhtuti on mul vaba voli käia poes (jep, selline glamuurne elu), jooksmas või sõbrannadega kohvikus. Seega siiani.. ma tõesti ei igatse mitte midagi. Muidugi, ma ei saa pakkida kotti ja sõita Itaaliasse virsikuid korjama, aga mul pole mingeid kahetsusi, see kõik on olnud.

Muidugi ma annan endale täielikult aru, et Armin on väga hea laps. Mul pole aimugi, kui palju saab kahekuuse pealt tema iseloomu ennustada, kuid hetkel ütleks ma küll, et ta on Ardi moodi rahulik ja meister magamises. Ta nutab vähe ja magab palju ning see kindlasti tingib ka minu rõõmu ja hea enesetunde. Kui ta nutaks igal õhtul gaasivaludes või oleks öösiti palju üleval, siis oleks mina tunduvalt väsinum ning tunneksin lisaks rõõmule ja rahulolule veel paljusid teisi tundeid, mis on täiesti normaalsed. Samuti on puhas õnn, et Ardi nüüd igal õhtul koju tuleb, mitte ei ela Eesti teises otsas. See teeb ka minu elu tonnides kergemaks, ta on annab mulle vaba aega ja on meie jaoks olemas. Ja selle võrra rõõmsam saan mina olla.

Vaatamata sellele pikale oodile, kui tore on olla ema, ei tunne ma, et ma oleks ennast sellesse kaotanud: ma ikka suhtlen ka nende sõpradega, kellel pole lapsi ja see väga meeldib mulle 🙂 Nii tore on kuulda, kuidas kellelgi tööl läheb, kuidas keegi reisile või kooli läheb:) Ja ma absoluutselt naudin seda kui saan vestelda erinevatel teemadel, mitte ainult lastest. Ardiga saan ju sellest piisavalt rääkida.

Peale selle ma nüüd ei arva, et kõik inimesed peaksid lapsi saama ja see on ainuke viis, kuidas elus üldse õnnelik olla. Ei,ei, ma üldse ei arva nii. Ma tean, et elus on veel nii palju asju, mis pakuvad rõõmu ja rahulolu. Nt oma Itaalia-kodu rõdul istudes ning taamal laiuvaid kiivi istandusi ning lumised mäetippe kaedes, või Norrast hommikul kell 6 koju lennates ning pilvepiirilt päikesetõusu vaadates olin ma tõeliselt õnnelik. Ma tean kui äge on töötada alal, mis paneb silmad särama või kui põnev on õppida ala, mis tõeliselt huvitab. Või hoopis lihtsamalt – minu elu kõige lõbusamad tööpäevad möödusid kindlasti peale pikki pidusid:). Ja siis on veel hulgim selliseid asju, mida mina veel ei ole saanud kogeda, nt päris oma kodu soetamine ja renoveerimine, pulmade planeerimine ..

Ja ma olen tõesti rõõmus, et ma saan läbi teiste inimeste silmade reisida, kolida, pulmaplaane pidada või vallaline olla. Täpselt samuti nagu nemad saavad läbi minu silmade osa lapse kasvatamisest ning nendest muredest ja rõõmudest.

Jah, elu pakub imelisi kogemusi. Jätkuks vaid tarkust neid ära tunda ning neist rõõmu tunda.

Advertisements

One thought on “Kaks kuud vol 2

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s