Kadedusest ja inspireerivatest inimestest

Meie riigis tehakse päris palju halba ja negatiivse alatooniga nalja meie endi olemuse üle, a´la “eestlase lemmiksöök on ikka teine eestlane jne”. Samuti tuuakse välja eestlaste kadedat meelt, rohi naabri aias pidavat ikka rohelisem olema jne. Kadedus võib olla halb, aga teisalt on kadedus ka motiveeriv, paneb liigutama ja rohkem pingutama ja püüdma! See, et kellelgi teisel läheb hästi, keegi teine oskab midagi paremini või saab hakkama millegagi, mis näib esmapilgul võimatuna, siis see paneb ennastki rohkem liigutama. Miks muidu kleebitakse enda seintele pilte treenitud kehadest või kaunitest tubadest! Ikka selleks, et need kogu aeg silma all oleks ning motivatsiooni annaks hetkedel, mil endal sellest puudu jääb või varem seatud eesmärk häguseks muutub.

Kindlasti on väikesel kadedusel roll ka ühiskonna arengul, ma arvan, et ammu-ammu enne meid nähes Juuli saagist lokkavat ja puhast põldu, pani see ka Maalit pisut rohkem pingutama – korralikumalt väetama, hoolikamalt rohima jne. Eks ikka selleks, et temagi põld sama palju saaki kannaks ning silmale ilus vaadata oleks! Kui leiutati auto, siis keegi teine tahtis, et see oleks kiirem, parem ja võimsam. Ja tänu sellele sõidan mina täna Volvoga:)

Kuna minul pole kunagi erilisi andeid avaldunud – ei osanud ma hästi laulda, tantsida, asju parandada ega soenguid teha – suutsin ma enda ümber koondada tugivõrgustiku oskajatest inimestest – alati oli sõbranna, kes tegi soengu, alati oli sõbranna, kes pildistas ja sõbranna, kes oskas arvuteid parandada. Mina ise võtsin ja nautisin suuresti sellist “hädalise” rolli, et miks siis ise mäkerdada, proovida, kui teised juba oskavad ja seda hästi. Nüüdseks saan ma igapäevatoimetustega juba enam-vähem iseseisvalt hakkama, nt aja panekuga juuksuri või hambaarsti juurde, kuid siiski jään suuresti alla tublidele Eesti naistele. Minu tutvusringkonnas on naisi, kes nähes, et aias kasvavat puud on ilmtingimata kohe tarvis kärpida, haaravad mootorsae ning teevad asja ära, selle asemel et töölt koju tulevat meest oodata. Mina nt ostsin 1päev Kevadlaadalt lilleampli ja siis jäin südamerahuga ootama, millal Ardi selle üles paneb:P

Hoolimata sellest, et ma hea meelega jätan Ardile kõik mulle keerulisena tunduvad tööd, pingutan ma nüüd, täiskasvanuna, tunduvalt rohkem, et osata kõiksuguseid erinevaid asju. Mul on hullult hea meel, et on andekaid inimesi, kes oskavad väga hästi süüa teha ja nad jagavad oma retsepte, et vähem andekad saaks ka õppida. Ma rõõmustan iga päev selle üle, et on inimesi kes oskavad oma käekestega väga ilusaid asju meisterdada ja nad lahkelt ja abivalmilt jagavad oma oskusi.

Ka tööalaselt on ikka kõige parem õppida professionaalidelt, kui ma Külla tööle läksin, siis esiti tundsin ma ka pisikest kadudust ja aukartust juba seal töötavate spetsialistide suhtes – nad kõik on nii targad, nii kogenud ning enamik õppinud/töötanud oma erialal ka välisriikides. Ühest küljest tegi see kadedaks ja tekkis selline “uju või upu” moment. Mina otsustasin ujuda, ma pingutasin ma nii väga, et olla nendega samal tasemel, võrdväärne, õigustada enda olemasolu sealses kollektiivis ning sinna kuuluda. Tänu sellele ma õppisin nii palju. Ilmselt kui ma oleks läinud sinna suhtumisega, et mina olen kõige targem ja teadjam ja ma võin vabalt siin vana rasva peal liugu lasta, oleks minu edasiminek olnud nullilähedane.

Ja nüüd, mil ma loen lugematul hulgal laste ja perede teemalist kirjandust ning vestlen neist asjust õige palju, kadestan ma neid, kelle lapsed juba õige noorelt räägivad vitamiinirikastest toitudest ja on üldse igati armsad, asjalikud ja targad, või neid, kes suudavad super hästi ühildada töö- ja pereeulu. Vahel ma loen kellegi artiklit ja satun täielikku ahvivaimustusse, et on olemas nii lahedaid ja tublisid inimesi. Ja see paneb ka mind iga päev pingutama, et olla parem.

Ma arvan ja loodan, et selliseid päriselt kadedaid inimesi, kes reaalselt pihku itsitaks kui kellelgi halvasti läheb, on väga vähe. Igasugused hädaolukorrad ning õnnetused on kordi ja kordi tõestanud, et eestlased oskavad vajadusel väga hästi kokku hoida. Pigem vaadatakse ikka, et “oh kui lahe, ma tahan ka nii” ja selle nimel pingutatakse ja nähakse rohkem vaeva.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s