Beebi on jutumärkides seetõttu, et beebi on juba 2,5 kuud vana ning elab rõõmsalt oma elu. Minu ämmaemand ütles väga õigesti – kõik, mis ülearu juurde võtad, võtad endale 🙂 Seega saingi ma lisaks korralikele venitusarmidele endale ka hulga lisakilosid. Venitusarmid mind iseenesest ei häirigi ja mida ma ikka enda pead vaevan asjadega, mida ma muuta ei saa. Küll on aga teine lugu nende kilodega..
Põhimõtteliselt oli minu eesmärk rasedusega mitte rohkem juurde võtta kui 15 kg. Eesmärk ei täitunud ning kilosid kogunes ikka pea 20. Teiseks, enamik naisi räägib, et oi sünnitusega läheb kohe julgelt 10 kg maha. Mina ilmselgelt olen see erand, mis kinnitab reeglit, sest mina kaotasin sünnitusega vaid 4 kg. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, sest laps ise kaalus juba 4 kg.. või võtsin ma siis kohe haiglas taas juurde? (toidud olid seal head küll muidu :P) Võta siis kinni .. Selleks, et olla enda rasedus-eelses kaalus, peaksin kaotama veel 5,2 kg ning et saada enda ideaalkaalu, peaksin kaotama veel 8kg. Veits vastik on seda siia isegi kirja panna, aga samas öeldakse, et eesmärgid on reaalsemad kui need on kirja pandud!
Kuna ma olen alati olnud selline pikake ning enam-vähem peenike, siis pole ma ennast eriti vaevanud oma kaalu pärast muretsemisega. Varem ma pole oluliselt jälginud seda, mida söön, kuigi ma pole kunagi suurem asi magusa sööja olnud, samuti kuna meile mõlemale meeldib süüa valmistada, siis poolfabrikaate me üldjoontes ei tarbi ning jahukastet nt ma üldse teha ei oskagi. Küll aga kasutame me toidu valmistamisel palju vahukoort ning igasugused erinevad pastad on mulle ka väga meeltmööda. Samuti sporti olen ma teinud rohkem lõbu (võrkpall) või hea enesetunde (jooks) pärast, mitte selle, et kaalu langetada.
Nüüd on aga hoopis uued tuuled. Enamik minu vanadest riietest mulle selga ei lähe, või isegi kui ma nad selga venitan, näevad nad väga õudsad välja. Uusi asju ma aga keeldun kategooriliselt ostmast, sest siis ma justkui annaks alla ja lepiks sellega, et olengi paks. (Paks vb ei ole kõige õigem sõna aga sobivamat ei leia ka). Igas raseda raamatus muidu kirjutatakse sellest, et kaal langeb peale sünnitust iseenesest, sest beebiga tegelemine (jalutamine, toitmine jm) on just paras koormus. Minul nähtavasti sedasi ei ole.. Ehk siis tuleb rohkem toitumist jälgida ja rohkem liigutada. Spordiga on nii, et meie veebruarikate grupis on tehtud vahva challenge, et kes kõige rohkem kärutab. Üldiselt jään ma ikka kuskile esikümne hulka ning kõnnin kuus läbi u 200 km. Esikohtadele ma veel ei pretendeeri, sest tublimad jalutavad ikka kõva 15-20 km päevas:) Samuti olen nüüd taas hakanud õhtuti jooksmas käima. Alguses ikka väga kartsin, et kas üldse jaksan või suren peale esimest km maha.. tegelikult tundub aga, et jalad on selle suure kõhu kandmisest tugevamaks saanud ning tänu mittesuitsetamisele on võhm oluliselt parem. Seega tubli tunnikese jaksasin sörkida küll.
Sõbrannad ütlevad küll lohutavalt, et mis Sa põed, et alles nii vähe aega möödas ju ja küll jõuad. Ma ise aga tunnen, et 2,5 kuud on ikka päris pikk aeg ning seda justkui vabanduseks ei saa tuua. Samas ma muidugi ei tea, kuidas teistel on. Mõni kindlasti on peale sünnitust sama heas vormis nagu enne, teisel jälle võtab kauem aega see taastumine. Hmm.. Igastahes see praegune olukord teps mitte mulle ei meeldi 🙂
Kõik nõuanded, soovitused ja tähelepanekud on tere tulnud!:)
teetassike.wordpress.com 