Enamasti põhjustavad noortel emadel magamata öid lapsed. Meil sellist probleemi ei ole, Armin jääb hiljemalt 22.00 ööunne ning magab jutti vähemalt kella viieni. Aeg-ajalt ärkab ta esimeseks söömiseks alles siis, kui Ardi juba tööle läheb. Peale söömist magab ta edasi umbes 9-10-11ni. Seega tema poolest võiks ma magada nagu nott. Öösiti magamast takistavad mind aga mu enda mõtted – lõputöö sai ju köidetud ning jõudis kenasti ka retsensendini, kuid see tuleb veel ju ka ära kaitsta:) Ja juba see mõte minus tekitab ebameeldivat ärevust ning ei lase uinuda. Loomulikult aga ei sunni see mind päevasel ajal probleemiga tegelema. Päevasel ajal on hoopistükis toredam sõbrannaga ümber Pühajärve mega kilomeetreid (1päev 21 km) maha jalutada, vanaema eest kala-auto (jep, maaelu rõõmud) peal käia ning talle kilode viisi räimekesi viia, siis tema koera paitada ja kontidega kostitada, Ardi maal puid riita laduda või enda maal niisama võilillede sees pikutada ja lasta päikesel pai teha ja samal ajal tutvustada seda suurt ja toredat maailma Arminile – tema nägu nähes suuri puid on lihtsalt imetabane, selline “oo, ohooo, mis siin nüüd on” emotsioon 🙂 Ühesõnaga päevasel ajal ma lihtsalt ei viitsi, ei taha, ei oska ja ei jõua sellega tegeleda. Öösiti aga hakkab see mind hirmsasti kummitama. Seda ilmselt suuresti seetõttu, et ma lihtsalt ei ole selline õnneseen, kes läheb ja räägib, tehes seda soravalt, õige tempoga ning puterdamata. Olen selliseid andekaid inimesi näinud küll ja küll, kes vahepeale viskavad spontaanselt mõne naljagi ja keda lausa lust kuulata. Mina olen aga kõike muud, ma nimelt räägin ülikiiresti, puterdades ja kokutades, tehes seda kõike samaaegselt:) Kolm aastat tagasi kaitsesin ma enda diplomitööd, vahepeal olen õige mitmetel konverentsidel pidanud rääkima oma tööst, eelmisel suvel juhtisin Küla oma laulupidu ning sügisel andsin tudengitele loengutki. Seega kogemust natuke nagu oleks, aga mina pean alati kõik etteasted viimse detailini ette valmistama, siis veel mõttes vastama kõikidele miljonitele küsimustele, mida keegi äkki küsida suvatseb, et taeva pärast mitte häbisse jääda. Ja kogu seda kupatust pean ma esialgu harjutama peegli ees, siis Liisu ees ja kui enam vähem ok on, siis veel sada korda Ardile esinema.. Arvestades, mis aeg kõik selleks kulub, oleks nagu viimane aeg sellega pihta hakata:)
Peale selliste murede on viimasel ajal mulle hirmsasti peavalu valmistanud ka kõik tehnika, mida mul on rõõm omada. Kõige pealt hakkas taas streikima mu telefon. Ta on juba 2 korda sama asjaga garantiis käinud ning nüüd läheb kohe uuesti, sest ta ei täida oma põhifunktsiooni – ma ei saa helistada! Ega kõnesid vastu võtta! Sest ma ei KUULE. See on omaette paras nali, vahepeal kuulen mitu nädalat kõiki kõnesid laitmatult, siis kuulen poolikult, justkui oleks leviauk, ja siis ei kuule kolm päeva järjest mitte ühtegi 🙂 Õudsalt närvi ajab, eriti kui on vaja ülikiirelt edastada ülitähtsat informatsiooni. Nt 1päev oli mul tarvis Ardile kohe helistada ja öelda, et kahe sekundiga, mil ma Armini palja pepsiga meie voodi peale panin, et ise riideid vahetada, otsustas ta sinna pissida 🙂 Korralikult ikka! No ja kui ma ei saa seda Ardile kohe öelda, vaid pean hakkama smsi trükkima, siis on pool emotsiooni juba kadunud. .. Lisaks telefonile lakkas töötamast ka mu arvuti (ühest küljest taevale tänu, et ta siiamaani sellega kannatas ja siis kokku ei jooksnud mil mul lõputöö poolik oli – toda stressi küll poleks enam välja kannatanud), lihtsalt jooksis kokku ja kõik. Selge oli, et tuleb tühjaks teha ning omast arust ma enne tõstsin kõik pildid ja olulised failid mälupulkadele.. aga kui arvutil oli windows ära vahetatud ja ma sinna kraami tagasi hakkasin laadima, selgus kurb tõsiasi – osad pildid olid jäädavalt kadunud! Õnneks leidsin ka Ardi arvutist üht-teist ning mõned pildid on ka blogis olemas, aga kurb ikka. See päädis sellega, et ma kohemaid tellisin 255 pilti paberkandjale, muist veel kolmes eksemplaris, et vanavanematele ikka ka:) Pildid sain täna kätte ja neid on kohe ilus vaadata küll 🙂
Veel oleme vahepeal käinud Arminiga võimlemas. Vaatamata hirmus kuumale ilmale pidas poiss kenasti vastu. Naeratas füsioterapeudile oma ilusamat naeratust ning lasi kõigel südamerahus sündida. Järgmisel korral lähme palli peale võimlema:) Murekohaks otsustus hoopis autoga sõitmine, nimelt on auto kogu aeg kuum nagu saun! Õudne lihtsalt, aga ma üldse ei julge konditsioneeri kasutada, sest mul jääb endal sellest kohe kurk haigeks. Ilma aga ka sõita ei saa, sest muidu on lihtalt nii nii kuum, seega ma olen veits mures, et pojake sedasi haigeks ei jää.
Lisaks sellele rõõmustasin ma täna pisarateni. Tõesti täitsa pisarateni. Nimelt saime me täna pulmakutse ja veel kiriklikule laulatusele! Ma olen lihtsalt õnnelik! Ja nii nii väga ootan juba.. õnneks ei pea kaua ootama, täpselt 1 kuu ja 1 päev veel!
Vahepeal oli veel 1 väga oluline sündmus – tervelt ühe aasta on meie peres elanud kiisu Liisu. Kuigi ta päevasel ajal korraldab ikka aeg-ajalt kenakesti pahandust, nt ronib mööda kardinaid, ajab laudade pealt maha kõik asjad, millest tal vähegi jõud üle käib, kraabib lillepottides ja aitab meil aeg-ajalt prügi sorteerida jne, siis öösel kaissu ronides on ta maailma armsaim ja vaguraim kiisu. Loomulikult ma panen kõik tema pättused selle arvele, et ta lihtsalt valmistab meid ette tulevikuks – ühel kenal päeval, mil Armini oma jalakesed tatsuvad, tuleb ju samuti kõik hoolega üle vaadata ning vähegi ohtlikud ja ebameeldivusi põhjustavad asjad ära peita. Liisu on aga siiski meie täieõiguslik ning täiskohaga peretütar.
Liisu esimest päeva meie kodus:
Kõiki teisi kasse armastame muidugi ka:
Nõndaks! Ardi läks sõbrakeste poole jalkat vaatama, pojake magab ning ma lakin nüüd küüned ära ja siis vist hakkan ikka seda kaitsekõnet ka kirjutama. Varsti on kõik möödas!
teetassike.wordpress.com 