Täna käisin pojaga teist korda Põlvas võimlemas. Kutt oli terve aja heas tujus, naeris ja naeratas oma kõige hurmavamat naeru ja tegi suurima hea meelega kõik harjutused kaasa. Täna kasutati ka võimlemispalli ja oi kui hirmus minul oli seda kõrvalt vaadata. Mul tekkis selline tunne, et juba igaks juhuks viskaks põrandale pikali ja oleks valmis teda püüdma, sest kiindlasti ta kukub! Muidugi tegelikult ta ei kukkunud ning tal oli väga lõbus seal vetruda 🙂 Järgmisest nädalast hakkame ujumas ka käima, näis kuidas see siis läheb 🙂
Igastahes peale trenni läksime külla minu sõbrannale, kelle kodus elab lisaks kolmele kassile ja kolmele koerale ka 8 kuune poisslaps. 3 ja 8 kuusel lapsel on ikka väga suur vahe. Mina kujutasin ette, et nad juba nii enem-vähem võiks koos mängida, aga kus Sa sellega. Suurem kutt oli juba igati iseseisev ning mängis oma suure lapse mänguasjadega, Armin sai mängida aga tema vanade asjadega 🙂 Sellest kodust õhkub juba sellist erilist soojust ja maalähedust ning ka ka seal elava lapse mänguasjad suures osas ei ole plastmassist, vaid hoopis puust. See on mulle väga meelt mööda ning ma tahaksin ka ise seda joont hoida, et plastmassist olevate mänguasjade osakaal ei ületaks puidust mänguasjade oma. Seemnena on meile neid juba natuke kingitud ka ning õnneks on Arminil ka tubli vanaisa, kes talle selliseid asju oma käekestega teha viitsib.
teetassike.wordpress.com 