Armin, 3k 22 päeva

Ja vanaema – vanaisaga 🙂

Teater

Teater on lihtsalt tore! Võib öelda, et kooliajal oli väljasõitude tipp-hetk pigem ikka bussisõit, lobisemine kaaslastega ja maiustuste pugimine. Põnev oli pigem teekond, mitte sihtkoht. Tol hetkel ei osanud vaimustuda näitlejate suurepärasest tööst ega teatri meeldivast õhustikust. Nüüd on aga nii, et ma lihtsalt armastan teatris käia. Mulle nii meeldib juba teatrimajade pisut müstiline ja pidulik õhustik, ma imetlen näitlejate meisterlikkust ja naudin seda, kuidas ma saan osa saada erinevate lugude lahti rullumisest minu ees.

Ma eelistan üldjoontes tõsisema sisu ja eluliste probleemidega tükke, Ardile seevastu ikka meeldivamad lõbusamad näidendid ning seetõttu kujuneski kuidagi nii, et Rakveres koolis olles käisime me alati kursakatega teatris ja vaatasime üldjoontes tõsiseid näidendeid, kuid ARdiga Tartus teatris käies vaatame midagi kergemat ja lõbusamat. Minu vaieldamatuteks lemmikuteks siiani on olnud “Vihmamees” ja “Tappa laulurästast”. Mõlemad lavastused käsitlevad väga raskeid, kuid elulisi probleeme.

“Vihmamees” jutustab loo kahest vennast ning nende teekonnast teineteise leidmiseni. Põhipoint on selles, et üks vendadest on autist, kes suudab küll meelde jätta ülikeerulisi numbrikombinatsioone jne, kuid kellel on raskusi hakkama saamisega igapäevaelus. Lugu on äärmiselt südamlik ning etenduse jooksul naersin südamest ja nutsin südamest. Rääkimata lihtsalt suurepärasest näitlejatööst! See oli lihtsalt imetabane. See etendus kindlasti paelus mind nii väga ka sellepärast, et ma ise autismispektri häiretega inimestega töötasin ja seega kõik näidendis välja toodud probleemid ja raskused olid mulle nii tuttavad.

“Tappa laulurästast” käisime me Sadamateatris vaatamas siis kui ma olin 39n rase 🙂 See on lugu, mis näitab maailma läbi laste silmade – kui oluline on olla aus ja õiglane, kui oluline on laste jaoks vanemlik hool ja kindlustunne ning kui väga igatsevad seda taga lapsed, kellel see puudub. Lisaks sellele käsitletakse näidendis veel rassismist tingitud probleeme. Samuti hästi hästi südamlik etendus, lõpus vist ainult nutsin 😀

Eile aga oli selline tore päev, kus me käisime sõbrannaga vaatamas midagi hoopis-hoopis teistsugust. Nimelt käis Otepää kohvikus “Lumi” külas improteatrigrupp “Impeerium”. Kohe kui ma kuulsin, et nad tulevad siia, teadsin ma, et tahan minna! Sest kuidas ei kasuta sellist võimalust kui teater tuleb koju kätte.. Improteater erineb “tavalisest” teatrist selle poolest, et etendused on improviseeritud, mis tähendab, et kõik juhtub koha peal, teksti ei ole pähe õpitud ja mängitavat lugu välja mõeldud. Näitlejad küsivad publiku käest märksõnu ja nendest inspireeritult hakkavad sündima põnevad stseenid, lõbusad sketšid, kaasahaaravad laulud ja vaimukad karakterid.

Ma olen siin varasemalt öelnud, et minus on umbes 0 paindlikkust ja kohanemisvõimet ja ma lähen kohe endast välja kui kõik ei suju plaanipäraselt. Samuti kirjeldasin ma siin seda lõpukõne errorit, ehk kõik peab olema konkreetselt pähe õpitud, sest ma ei suuda mitte grammi ka ise improviseerida. Seega eile.. ma niiii mitu mitu korda imestasin ja imetlesin, et kuidas ometi need inimesed suudavad niii kiiresti, lambist, kohaneda uute olukordadega ja kuidas nad suudavad seda teha nii, et see on vaatajale hüsteeriliselt naljakas? Tõesti, õhtu lõpuks olid mul põselihased täitsa valusad, sest ma naersin nii palju! Ma tõsiselt imetlen neid inimesi, kes seda teevad, ja tehku veel, sest see on suurpärane!

Nagu eelpool mainitud, on improteatris suur roll publikul.. nii sain ka mina ühes sketšis osa. Nimelt näitlejad kehastusid kaheks vaidlevaks poliitikuks ning mina olin siis naispoliitiku vari ja pidin aeg-ajalt lõpetama tema lauseid. 🙂

Mina siis enda kohmetust ja oskamatust olukorraga toime tulla varjamas naeratuse taha:P

Terve etendus möödus nii, et mõte mitte hetkekski uitama ei läinud. Samuti soovitan soojalt võimaluse korral neid vaatama minna! Tegemist on tõesti väga toreda asjaga:)

Pulmad ja presidendi vastuvõtt

Üleeile sõitsime Ardi tädi pulma! Tegelikult oli pruutpaar abielus juba 9 aastat. Vahepeal olid nad saanud ka kaks imearmsat poega ja elanud toredat elu, kuid nad otsustasid teha ka kirikliku laulatuse ja uue pulmapeo. Minu meelest on see eriti tore kui kaks inimest sedasi otsustavad taas enda truudust ja armastust teineteise vastu kinnitada. Laulatus toimus Koerus, Maarja-Magdaleena kirikus. Minul otse loomulikult oli pill valla kohe kui pruut kiriku uksest sisse astus ja altari poole kõndima hakkas.. nii nii ilus :´) Peale laulatust hakati sõitma peokohta – kultuurimajja, kuid nagu ikka tehti teepeal hulgaliselt vingerpusse ja peatusi – saadeti ära patukott, seoti linte ümber kurepesa, istutati puid ja teostati muid vanu vahvaid traditsioone.

Kultuurimajas läks pidu edasi – löödi tantsu ja klaase kokku, mängiti erinevaid mänge, nt pidi pruut siis pimesi hulga meeste seast (kellel olid parukad peas) selle enda isendi ära tundma jne. Kuna pruutpaari meelest olime meie Ardiga piisavalt noored ja piisavalt armunud, siis anti ka meile pulmas ülesanne – iga kord kui kisati “kibe”, pidime kõige pealt meie suudlema. Mitte lihtsalt suudlema, vaid tegema seda võimalikult raskes ning akrobaatikat nõudvas poosis, ja pruutpaar pidi siis kõik jõu- ja ilunumbrid järele tegema.

Tore oli ka see, et Armini vanaema oli pulmas ja hoidis mingi aja poissi, nii et meie Ardiga saime rahulikult tantsu lüüa. Ma ei mäleta kui ammu see oli, et me oleks saanud koos sedasi olla.. alles ma olin ju maakerasuurune ning mingi valss ei tulnud kõne allagi, ja siis oli ühtäkki kodus pisike beebi, kes kogu tähelepanu endale nõudis. Seega oli hästi hästi hea oma mehega toredalt aega veeta 🙂

Ei saa ju ühtki postitust kirjutada nii, et lapsest ei räägi. Ikka peab ju rääkima. Eesti mehele kohaselt leppis Armin vingumata kõigega, sh autos söötmise ja mähkmevahetamisega. Muudkui kaes aga oma natuke torssis näoga inimesi ja uudistas teisi titasid. Üldjoontes ma arvan, et lapse kasvatamise osas olen ma üsna keskpäraste vaadetega, ma ei taha teda ainult kodus hoida, ainult emme-issiga. Ma ikka tahan, et ta näeks teisi titasid ja teisi inimesi ja uusi kohti. Samas ei taha ma teda pidevalt suurte inimmasside, lärmi ja pikkade sõitudega ülearu väsitada.. ja hetkel ma tunnen, et seda teist on natuke palju saanud. Pulmast koju jõudes, oma mängumatile, oma mängusõprade juurde saades oli laps silmnähtavalt rõõmus. Võib vist öelda, et ta oli lausa õnnelik! Ruttu-ruttu vadrutas ta ära kõik päevasündmused ning naeris nii lõbusalt:) Täna veel käib Armin issiga ühel sünnipäeval ja loodetavasti siis saab ta olla rohkem kodus, enda asjade, tuttavate lõhnade ja mustrite seas.

Mõned pildid ka. Mina ja Merks kirikus pruuti ootamas:

Ardi ja vend:

Meie pisike pereke:

Eile hommikul asusin mina taas Tallinna poole teele. Kõige pealt sõitsin Rakverre ja sealt siirdusime koos sõbrannaga Presidendi vastuvõtule. Mind oli varemalt “hoiatatud”, et see on selline “igav” sündmus, täis passimist ja närveldamist. Minu arvates üldse ei olnud. Kõik oli väga kena, President pidas lühikese kõne, kus ta kutsus meid üles ise looma enda elu, ise võtma vastutust enda otsuste ja tegude eest ning mitte karta ebaõnnestumisi ja kukkumisi. Peale seda pidas kõne õpilaste esindaja, seejärel mängis taustaks bänd ning pakuti süüa ja juua, koogikest ja kohvi. Samal ajal liikus President rahva seas ning õnnitles lõpetajaid. Ja samal ajal tehti koolide kaupa ka pilte. Kogu üritus oli minu arvates kiire, sujuv ja kena. Minu arvates on väga tervitatav see, et kohal oli väga, väga kirju seltskond 🙂 Esindatud olid inimesed erinevast soost, väga erineva vanuse ja ka nahavärviga 🙂 Lisaks sellele oli esindatud ka erivajadusega õppijad, mis minu meelest on veel erakordselt tore. Mulle täiega meeldib see, et haridus on suunatud ja kättesaadav kõikidele inimestele, hoolimata vanusest või tervislikust seisukorrast ja kõigil on võimalus juurde- või ümberõppida.

Lisaks sellele oli mul nii hea tunne aega veeta enda kalli kursaõe ja sõbrannaga. Mulle tundus, et mingi imelise nipiga suutis ta kõik minu peas olevad suured umbsõlmed lahti harutada ja õiged otsad omavahel kokku viia! Peale seda toredat aega koos temaga sai kohe hulga kergem ja parem olla 🙂

Presidendi vastuvõtul mul endal kaamerat kaasas ei olnud, ei olnud isegi mitte telefoni, seega pilte ei ole. Seal küll oli fotograaf ning kindlasti kui tema tehtud pildid kuskile üles laetakse, siis jagan ka:)

Homme juba uued jutud 🙂

Väike karupoeg kanaaias

Ardi vanemate perekonda lisandus täna 40 imearmsat tibupoega! Läksime ka meie kohe uusi ilmakodanikke imetlema .. vähe vist on maailmas olemas nendest armsamaid tegelasi:)

Jaanid

Ennustasin õigesti: vaatamata külmadele ja vihmastele ilmadele, sain jaaniks enda kasvuhoonest tomatit!

Kõiksugu head rohelist kraami sööme ka nüüd söögi alla ja söögi peale:

Mõnus!

Lõpupidu

Täna oli see kaunis päev, mil saime ametlikult kätte enda lõputunnistused. Juba hommik algas ilusti – läksin sõbranna juurde “juuksurisse” ja sain kimbu lilli ja hästi hea raamatu:) Kodus läks muidugi hirmus kiireks ja ka sõit möödus õige närviliselt ja oht oli suur, et jään iseenda aktusele hiljaks! See oleks üsna nadi lugu olnud, sest ma olin juba kolmas, kel oli au uhkelt enda tunnistus kätte saada.

Aktul oli ilus. Juba hümni ajal võttis silma märjaks ja kõnede ajal võttis ka. Mis sinna ikka parata kui emotsioone sees nii palju on. Oli ilus, oli rõõm ja samas oli ka suur kurbus, kurbus nende pärast, keda tänasel kaunil päeval meie kõrval ei olnud. Kolm aastat koos olla, koos õppida, koos muretseda ja koos õhtuti ühikatoas nalja heita, see ikka liidab inimesed ühte ja nii väga oleks tahtnud, et nad kõik oleks seal koos meiega olnud.

Tänastest kõnedest jäi mulle eriti meelde tähelepanek, et meie erialal saab töötada ainult siis, kui on olemas oskus leida igas inimeses üles tema kullatera. Igas inimeses on see peidus, mõne inimese puhul paistab see kaugele välja, kuid mõne inimese puhul peab natuke rohkem pingutama, et seda leida ja näha, aga alati, alati on see seal olemas. See tuleb leida ja seda tuleb toetada, aidata lasta sel särada.

Kuna aktus toimus Rakveres, ütlesin kõikidele lähedastele, sh emale ja vendadele, et neil pole küll mõtet selle mõne minuti pärast nii pikka maad maha sõita! Seda enam, et meile panti peale veto: kuna saal on väike, tohtis igal lõpetajal viibida saalis maksimaalselt kaks lähedast, teised pidid vaatama “otseülekannet” koridori paigutatud telerist. Kuna minu kaks lähedast olid Ardi ja Armin, siis pole ju koridoris ootamise pärast mõtet mitut sada kilomeetrit maha sõita, kooki ja kohvi saab ju kodus ka teha. Seega pidin pikali kukkuma nähes, et kohale olid tulnud minu töökaaslased :´) See oli minu jaoks uskumatult suur tunnustus ja au, et nemad enda tähtsate tööde ja tegemiste kõrvalt olid võtnud selle aja ja tulnud.. Kohemaid hakkasin südames taga nutma enda tööd ja töökohta!

Mina ja Ardi .. sellel teekonnal minu suurim sõber ja toetaja. Ilma temata ma ilmselt ei oleks sellega hakkama saanud, sest tema oli see, kes õhtuti, peale tööd, lapsega tundide viisi jalutas, kes lapse nädalavahetuseti maale kaasa võttis, et ma õppida saaks. Tema oli see, kes minu hädaldamist kuuldes alati leidis lahenduse, kes aitas leida motivatsiooni kui mul endal see kaduma hakkas..Kuskil kunagi jäi silma ütlus, et inimene on nii tugev, kui tugev on tema seljatagune. Nii võib öelda küll:)

Ainult meie neli, sotsiaalpedagoogika eriala lõpetanud.. siin oleks pidanud olema nii palju rohkem inimesi, kuid mul oli siiralt hea meel, et meie kursuse lõpukõnes peeti meeles neid kõiki! Raskused liidavad inimesi ühte, koos naerdud naerud ja vahel ka nutetud nutud, jagatud mured ja jagatud rõõmud klammerdavad inimesed südame külge.

Minu kallis Kadi. Ma ei tea, kust tulevad nii tublid ja haruldaselt südamlikud ja toredad inimesed, aga tulgu neid veel..

Arminiga on selline pull, et pildistamise ajal magas ta vanaema süles õndsat und. Ja no sellise pika reisi peale ei raatsi ju kuidagi äratada teist, seega sellist konkreetset perepilti meil kahjuks ei õnnestunud teha. Kindel on aga see, et temale olen ma ka üksjagu tänu võlgu selle kõige eest 🙂 A aktust ikka käis natuke vaatamas.. Kogu aeg seal istudes ja lapse nutte kuuldes käis mul südamest jutt läbi – kas minu laps nutab? Ilmselt oleksin siis ise kohe püsti hüpanud ja minema tormanud.. 🙂 Õnneks Armin aga ei nutnud üldse, vaid vaatas huviga ringi ja viimaks jäi magama 🙂

Konkreetne beebipostitus. 3 kuud.

Nagu pealkiri juba ütleb, siis neil, kel endal lapsi pole, võib seda postitust lugedes väga igav hakata 🙂

Tegelikult sai Armin juba mitu aega tagasi kolme kuuseks, aga kuna ametlik arstivisiit oli täna, siis hoidsin ka selle postituse tänaseks. Imetabane on see, kui kiiresti väikesed inimesed õpivad ja arenevad ja kuidas nad iga päevaga on suuremad ja asjalikumad. Ardi tuleb igal õhtul koju ja ütleb, et Arminil on jälle “uus” nägu 🙂 Iga päev toob palju rõõmu:

– Näiteks on Armin hakanud jälgima ka liikuivaid objekte. Muidugi, kui Liisu mööda tuba turbokiirusel ringi tuustib, siis seda ei jõua ta jälgida (seda ei jõua minagi), aga nt kui tema mängib mati peal ja mina toas koristan, siis ta kogu aeg jälgib mind, kuidas ja mida ma teen.
– Oluliselt on suurenenud ka füüsiline aktiivsus. Ta püüab pidevalt midagi haarata ja kummalisel kombel jäävad talle eriti hästi näppu sellised peened asjad, nagu minu kaelakett. Põrandal pikutades vehkleb ta enda jalgadega, justkui sõidaks rattaga. Samuti keerab ta ennast väga hästi külgedele, mõlemale poolele, kuid sealt kõhuli on saanud paaril korral, koba peale. Samuti teeb ta vabalt oma mati peale 360 kraadiseid pöördeid ning aeg ajalt mulle tundub, et see matike hakkabki talle väikeseks jääma – tahaks teine justkui rohkem ruumi, et enda mänguasjadega hullata.

Samamoodi on ujumisega, kui ta alguses oli basseinis rohkem lebos, siis nüüd ta ikka ise püüab ujuda ja teeb käte ja jalgadega tööd. Ujumas käimisel on veel üks suur pluss: seal näeb noorhärra teisi titasid (ja mina teisi emasid). Ta reageerib koheselt teise lapse häälele ja eriti aktiivselt teise lapse nutule.

– Samuti koogab Armin iga päevaga aina rohkem. Üldjoontes on seda nii tore kuulata ja me kogu aeg üritame teda meelitada, et ta meiega “räägiks”. 1päev nt käisin temaga Tartus Juku mänguasjapoes ning ta hakkas nii kõva häälega üle poe koogama. Ma püüdsin küll aru saada, missuguseid meelepäraseid asju ta tahaks, et ma koju viiks, kuid mõistatuseks see jäigi. Igastahes tundus, et talle eriliselt meeldis seal olla ja eriliselt meeldis see ka teistele inimestele, sest kõik naeratasid mulle nii kenasti 🙂

– Nüüd on jõudnud kätte ka see aeg kui kõik, mis pihku satub, läheb suhu. Alustades rusikast ning lõpetades mänguasjadega. Hästi tüütu on see, et vanaemad-vanaisad nähes, et laps midagi suhu topib, hakkavad hurjutama, et näe, laps tahab tissi, lapsel on kõht tühi. Ja siis ma pean kordi ja kordi seletama, et see on täiesti normaalne ja laste arengu juurde kuuluv nähtus ja tal ei ole kõht tühi. Samuti võivad juba tema igemekesed ka sügeleda.

-Kõige kõige südantsoojendavam on aga see, et ta naeratab:) Mulle! Suurte silmadega vaatab otsa ja naeratab. Näiteks kui ta lõunaunest ärkab ja ma tema juurde lähen ja ta mind näeb, siis ta naeratab. Kui ta matil mängib ja ma köögist tulen, siis ta naeratab! See on lihtsalt nii tore tunne!

Aeg-ajalt ta ka naerab, häälega. Aga see on u selline katki läinud teleka effekt, et pilt ja hääl ei lähe väga hästi kokku. U nii, et tal on suu kõrvuni ja siis tuleb järele selline peenike “hee-hee” 🙂 Kõige rohkem ajab teda naerma kõditamine ja veel on tema arust hirmus naljakas “Sepapoiste laul”. Samuti meeldivad talle rumalad näod ja igasugused rumalad hääled.. Nii me siis siin kodus muudkui oleme, laulame sepapoisse, kõditame ja teeme rumalaid nägusid ja hääli. Imetabane:)

Pole aga head ilma halvata. LAps kasvab ja suureneb ka tema arusaam maailmaasjadest ja hakkavad tekkima ka esimesed ei-meeldi asjad. Nt oli meil vahepeal vankristreik. Kui varemalt oli sedasi, et panin lapse vankrisse, siis ta jäi põhimõtteliselt kohe sinna magama või vaatas niisama ringi. Ühel päeval hakkas ta lihtsalt täiest kõrist kisama. Ilma mingi nähtava põhjuseta. Lihtsat karjus. Nii, kui lapse sülle võtsin, oli rahu majas, kuid vankrisse tagasi pannes kostus taas hädakisa taevani.. ja nii kordi ja kordi. 1kord tulingi lõppeks nii koju, et laps ühe käe peal ning teisega lükkasin vankrit. Lihtsalt muudmoodi ei olnud võimalik. Sellele müsteeriumile me vist saime aga jälile.. nimelt arvas Ardi, et tal on seal lihtsalt igav. Et kaua Sa seda valget lage seal ikka vaatad.. lasi siis kookonil kaare alla ja voilaa – laps oli õnnelik! Muudkui vaatas ja uudistas. Mul poleks muidu midagi selle vastu, et teda “kabrioletis” kärutada, aga praegune ilm, kus pidevalt vihma tibab, ei soosi seda hästi.

Lisaks sellele on tal konkreetne lutipudeli streik. Kui ma käisin praktikat ja bakatööd kaitsmas, siis andis Ardi talle pudelist pumbatud piima ja tema sõnul mitte mingit probleemi ei olnud. Laps sõi ja oli rahul. Ei olnud ka probleemi, et pärast rinda ei võtaks, kenasti võttis. Täna selgus aga selline kurb tõsiasi, et Armin on liiiga vähe kaalus juurde võtnud ning arst soovitas anda 1x päevas lisaks RPA-d. Proovisin siis kodus, mis ma proovisin, aga laps kategooriliselt keeldub. Alguses mõtlesin, et tal lihtsalt ei ole kõht tühi, kuid hiljem ta lihtsalt kisas, aga pudelit ei võtnud, kõik mis suhu jooksiski, tuli sama targalt välja tagasi.. rinnale saades oli rahu majas. ma loodan, et ta lihtsalt minuga streigib sedasi, sest muidugi, miks ma talle seda pudelit topin kui kõik vajalik mul küljes on? Või ei meeldinud talle selle konkreetse RPA maitse? Ardi igastahes lubas pärast ise proovida.

Kui sellist streikimist võib vabalt tõlgendada huvitava teekonnana enda lapse tundma õppimisel, siis hoopis murelikumaks teevad asjad, mis on konkreetselt seotud tema tervisega. Näiteks madal kaaluiive. Eelmise nädala lõpul hakkas ka muutuma aina vedelamaks tema kaka. Iga ema teab, et kaka näitab väga hästi lapse tervislikku seisukorda.. alguses ma lootsin, et lihtsalt olin söönud midagi, mis talle ei sobinud, aga olukord üldse ei paranenud. Kaka hakkas muutuma hoopis rohelisemaks ja see tegi mind juba väga murelikuks. Googlest leiab rohelise kaka kohta hulgaliselt informatsiooni, seda seostatakse nii vähese järelpiima saamisega kui ka vale toitumisega. Hoolimata sellest, et laps oli ikka rõõmus ja rahulik ning mingeid valusid ei paistnud tal olevat, konsulteerisin arstiga. Tema soovitas nädala aja jooksul anda toidulisandit Linex Baby´t, mis peaks taastama seedetrakti mikrofloora ning kui see ei aita, tuleb teha proovid ja vaadata, mis seda pahandust põhjustab. Hoian nüüd täiega pöidlaid pihus, et sellest abi oleks ja kõik tagasi normi läheks.

Tädid on ikka toredad:

Ja issi on ka tore:

Ja Liisu ka:

Minu südant täiega soojendab mõte sellest, et Armin kasvab koos Liisuga üles. Liisu on talle truu nagu väike sõber kunagi – kui laps nutab lippab ta kähku tema juurde, aeg ajalt magab tema kõrval ning vahest tahab ka pea lapse õlale puhkama panna:) Nüüdseks on mul kadunud igasugused hirmud, et kass talle kuidagi ohtlik võiks olla, st küünistada tal silmad peast välja. Mulle tundub (ja meeldib uskuda), et Liisu on 1 ütlemata tark kass, kes saab aru, et laps on väike ja talle liiga teha ei tohi. Küll ei luba me südamevaluga Liisut meie tuppa magama, sest talle hirmsasti meeldib Armini hälli karusselliga mängida, aga sedasi ajab ta lapse öösel lihtsalt üles.

Tervitades 3 kuused varbakesed,

Rõõm

Kuigi enamik elu toimub internetis, tuleb ikka aeg-ajalt kontrollida ka enda postkasti. Mitte gmaili, vaid seda päris-päris postkasti, kuhu postiljon posti toob. Sealt võib leida eest selliseid toredaid asju:

Kutse pulma:

Kutse presidendi vastuvõtule. Meie pere jaoks äärmiselt ebasobiv kuupäev, kuid kuna ei tea, kas iial veel avaneb võimalus EEsti Vabariigi presiendil kätt suruda, siis tegime väikesed ümberkorraldused nii, et ma ikka sinna minna saaks :´) Nii hea meel on, et ma ei lähe sinna üksi, vaid enda kalli Kadiga! Temaga koos nühkisime me kolm aastat koolipinki ja temaga koos saame me nüüd tehtu üle rõõmu tunda. Jagatud rõõm on ikka kõige suurem rõõm!

Tore on olla:)

Tallinn

Minu vend, tädi ja täditütred kutsuvad meid pidevalt Tallinnasse, kuid mina olen ikka selline, et maa eiii teaa.. nii pikk sõit ja nii väikse lapsega ja väsitav ja tüütu ja sada põhjust veel, miks mitte minna. Nüüd selgus tõsiasi, et selleks, et nii pikk sõit ette võtta on tarvis kahte põhjust:

a) Lõpupidu
b) Pulmapidu

Ehk siis: Ardil oli vaja uut ülikonda! Ilmselgelt müüakse ülikondasid ka Tartus ja võibolla müüakse neid isegi Otepääl, aga siiski tundus see olevat piisavalt hea põhjus, et see pikk tee ette võtta. Muidugi magasime plaanitust kauem ja jäime täiega hiljaks. Väikese inimesega reisides tahtsime teha ikka pause, et ta saaks ennast natuke sirutada, süüa ja mähkmeid vahetada. Tallinnasse jõudsime u poole 2 ajal ning kõige pealt läksime kokku saama Ardi venna ja tema pruudiga, kel juhtumisi on Tallinnas lihtsalt imeilus! kodu! Ahhetasime ja ohhetasime seal siis natuke aega ja sõime head paremat ning edasi suundusime shoppama. Ardi saigi endale täitsa kena Baltmani ülikonna ja puhtjuhuslikult sain mina samast kohast endale ka kleidi. Mul sel aastal kuidagi ei ole sellist lõpetamise-ärevust.. üldse mitte! Ja ma ei olnud kleidi ostmisele isegi mitte mõelnud, kuid kuna üks näppu jäi ja Ardi heaks kiitis, siis ostsin selle ära.

Peale seda läksime Kristiine Keskusesse, sest tahtsin Arminile ka tulevasteks pidustusteks natuke viisakamaid riideid osta.. sain talle imearmsaid triiksärke, pükse ja muuhulgas ka vahvad päikeseprillid, mis on küll veel talle natuke suured, kuid mida ta päris hea meelega peas hoidis:P Tüdrukutele on muidugi ilusaid ja imearmsaid riideid lademetes igas poes, muudkui vaata ja imesta 🙂 Poistele tehakse ka vahvaid asju, aga mulle ikka tundub, et hulga vähem 🙂

Riidemured said lahendatud, aga nii mina kui ka ARdi jäime tänase seisuga paljasjalgseteks, ehk siis puudu on veel kingad. Kell liikus nii kiiresti ja tahtsime enam vähem normaalsel ajal koju jõuda. Seega tuleb homme veel üks shoppamine teha, aga seekord viib tee meid Tartusse! Armin pidas pikale reisile kenasti vastu, mängis turvahällis oma mänguasjadega ning vaatas palju aknast välja ja ajas meiega tähtsat juttu :´) Ardi sai ka mähkmevahetusega autos üks-kaks hakkama, mina hoidsin vaguralt tahaplaanile 😛

Kuna kutt magab nüüd välja teenitud ööund, siis ma ei viitsi praegu hakata tema uusi asju üles pildistama, küll aga näitan Ardi ülikonda. Selle pilt on tehtud proovikabiinis ning selle tegi ARdi vend ja saatis mulle, sest sel hetkel kui nemad ülikonda valisid, söötsin mina autos poega. Siia juurde ostsime veel ilusa sinise triiksärgi ja homme loodetavasi leiame sobivad kingad ka, sest nende pruunide tennistega see kostüüm väga hästi ei passi 😛

Kätetöö

Kui ma veel rase olin, siis olin veendunud, et hakkan väga täpselt ja üksikasjalikult beebiraamatut täitma, sest aeg lihtsalt jookseb käest ja kõik on kiire meelest minema. Kuna ma tahtsin talletada kõik toredad seigad rasedusest, siis ostsime endale beebiraamatu üsna aegsasti.. mida me siis, raseduse ajal, ka täitsime. Siis aga läks nii nagu ikka läheb, sündis laps ja kool oli kukil ja raamatu täitmiseks aega ei jagunud. Muidugi ei kergendanud seda aja leidmist ka Ardi loodud kriteerium – tema peab ka olema kodus! Ilma temata ei tohtinud ma seda teha, sest tema ju tahab ka.. Seega see raamatuke seisis ja seisis. Ööl, mil Armin sai kolme kuuseks, leidsime, et nüüd on küll tagumine aega sellega tegeleda, sest muidu polegi 20 aasta pärast midagi vahvat lugeda ja vaadata!

Kleepisin beebiraamatusse ka sellise toreda asja nagu “Krista lapse soo gallup”. Ehk siis kui ma veel tööl käisin ja lapse sugu teada ei olnud, siis lõunalauas lõbustasid minu töökaaslased ennast soo ära arvamisega. See leheke seisis meil stendi peal oma kuu aega ja igaüks siis kirjutas sinna enda nime, vastavalt kas poisi või tüdruku lahtrisse. Nagu näha, siis enamik arvas, et tuleb poiss.. ja nii oligi!

Siis oli mul alles jäänud leht, kuhu ma hakkasin kuuenda märtsi õhtul/ öösel valusid üles kirjutama.. suvaline leheke, Ardi märkmikust välja rebitud. Need arvutused seal on tema jagu ning “Kodutöö” kirjutasin ma iseendale, et ma ei unustaks seda õppejõule saata:D

Peale selle tegin veel Arminile tema esimese albumi. Mulle muidu meeldivad hoopis rohkem käsitsi valmistatud papist albumid, kuhu saab palju juttu juurde kirjutada:), kuid kuna Otepää vald meile kinkis Armini omanimelise, küll kiletaskutega, albumi, siis esimesed pildid said pandud just sinna. Alustasin albumit minu ja Ardi lapsepõlvepiltidega, seejärel said sinna pildid meist koos ning viimaks Armini 2,5 esimest elukuud. Aega läks selleks palju, sest kirjutasin iga pildi taha ka kuupäeva ning tema täpse vanuse.

Ja viimaks: täna läksime sünnipäevale Dorisele, kelle kõhus elab Armini sugulane ja tulevane sõbranna:)

Ja päris viimaseks: Alati kui ma seda pilti vaatan, tahaks lihtsalt nutta ja naerda korraga, sest kuidas saab sellist nägu teha, mis üheti on nii kurb ja teisalt lihtalt nii armas?