Lugu minisünnipäevadest ja väikesest matkasellist

Teatavasti peetakse väikelastel sünnipäevi iga kuu, nii kaua kuni nad saavad aastaseks. Pean tunnistama, et esimesel kahel kuul ei suutnud ma kuidagi selle kombega suhestuda.. sest no Armin ju kooki veel ei söö ja meie sööme kooki siis kui selleks on isu, mitte siis kui peab. Lisaks sellele ma vaimustun absoluutselt iga päev kõikidest tema trikkidest, uutest oskustest, erinevatest häälevarjunditest, igast naeratusest, aeg-ajalt nutujorinastki, aga ma ei suuda vaimustuda sellest ühest konkreetsest päevast kuus. Selles mõttes küll, et alati juba 6ndal kuupäeval hakkasin ma enda peas läbi ketrama neid sündmusi, mis kuu/kaks/kolm tagasi juhtusid – mida ma tegin, kus ma olin, mida ma tundsin. St et ma enda sees elasin pidevalt läbi neid tundeid enne tema sündi, tema sünni ajal ja peale sündi, ehk enda sees ma pean suuresti tema sünnipäeva ja enda lapsevanemaks olemist, aga ma justkui ei oska ja ei näe ka vajadust sellest sündmusest teistele mingit konkreetset pidupäeva koos koogikestega välja võluda. Veel! Kui Armin ise kooki sööb ja küünlaid puhub, siis loomulikult saab ta peo ka! Seega olin ma rohkem kui üllatunud kui Armini 1 kuuseks saamisel oli ühtäkki meie kodu täis uhkeid vanaemasid, vanavanaemasid jt pereliikmeid. Ma ei olnud selleks kuidagi üldse ette valmistatud ja nagu ei osanud oodatagi .. Tunnistan, et tundsin end isegi sellepärast natuke halvasti, et minus ei olnud seda rõõmu vaaritada ja valmistada.. et kas ma siis ei olegi hea ema? Mõistusega võttes saan aru, et 1 kuusele imikule peo korraldamine ei ole mitte üks näitaja ja iialgi ei pea ma paremaks sunniviisiliselt, pealesurutult, teha asju, mis ei tule südamest ja hingest. Lisaks sellele tahaks ma hirmsasti väita, et Arminile on parem, kui külalised käivad väikestes doosides ning jälgivad tema arenemist pidevalt ja ei pea kohustuslikus korras just sel kindlal kuupäeval korraga tulema, tõde on aga see, et Arminil on täiesti savi, kas on 1 või mitu inimest, tema tegeleb ikka oma asjadega ja läheb magama kui ära väsib. Pigem on asi minus endas, ehk mina väsin ära kui on palju inimesi korraga ja mina ei saa oma asjadega tegeleda või magama minna kui selleks tuju on 😛

Ennatlikult arvasin, et see 1. kuu on justkui kõigi arvates kõige olulisem ja selle peeti nii suurelt meeles. Ei olnud nii.. teisel kuul kordus täpselt sama stsenaarium. Sellega ma sain oma õppetunni ning lähenesin asjale loovalt – enne Armini kolmandat minisünnipäeva tegin valmis võileivatordi, mida meie pere absoluutselt armastab, kuid samas iga päev ei söö niiet see lisas päevale kohe sellise piduliku meeleolu. Demonstreerisime külalistele kõik Armini uued oskused, rääkisime tema uutest hobidest ja meelelahutusest ja peale seda läksime kodust ära, puhkama.

Nagu näha, siis on Arminil isegi võileivatordist täiesti 1kõik, sama ei saa aga öelda Liisu kohta
Armin 3k ja Rõuge 008
Armin 3k ja Rõuge 014

Puhkama läksime Rõugesse ning selle otsuse sinna minna võttis vastu Ardi, sest peale kutse saamist olin ma selline “ma ei tea, mm ma ei tea.. Armin ei ole ju kuskil mujal maganud.. mis siis saab kui ta võõras kohas öö otsa nutab ja keegi magada ei saa? mm.. ma ei tea.. ma ei tea..niipalju asju on kaasa vaja võtta.. vanker ja.. mm mai tea, mm mai tea ikka, mis siis kui sadama hakkab?”

Huh, taevale tänu, et otsustusvõimetul naisel on otsusekindel mees. Ardi tõestas, et ka väikesele lapsega on võimalik teha spontaanseid otsuseid. Pakkis 1-2-3 autosse vankri, mähkmevarud, pojale riided igaks elujuhtumiks ning meile hambaharjad. Oli valmis u 10 minutiga, samal ajal kui mina ikka soiusin, et ma ei tea 😀 Pean tunnistama, et minu kokkupuude Rõugega piirdub sellega, et ma tean, et seal on Eesti sügavaim järv ning, et seal kuskil on Suur Munamägi, kus ma olen käinud. Kohale jõudes saime aru, et tegu on omaette imearmsa kohaga. Mul oli täpselt selline tunne nagu ma oleks sattunud Bullerbysse – ilusad hooldatud puumajad koos ilusate hoolitsetud aedadega, ilusates hoolitsetud aedades ilusad hoolitsetud lapsed mängimas.. Mõtlesin omaette, et kui paljudest vahvatest seikadest ma olen ilma jäänud tänu oma oskusele kõik väga raskeks ja keeruliseks mõelda. Tänasin Ardit selle mõnusa õhtu eest, sest mida veel tahta peale hea seltskonna, maheda suveõhtu ning taamal koplis kappavate hobuste?
Armin esimest korda Rõuges koos onuga.
Armin 3k ja Rõuge 018
Issiga hobuseid piilumas:
Armin 3k ja Rõuge 038
Lõket kaemas:
Armin 3k ja Rõuge 086
Armin 3k ja Rõuge 021

Armin 3k ja Rõuge 032
Armin 3k ja Rõuge 067

Preili Eigi, see pilt on Sulle!
Armin 3k ja Rõuge 048

Selle ettevõtmisega saime me ühe kogemuse võrra rikkamaks: lapsega reisile! Kutt pidas ennast eeskujulikult üleval ning ilmselt nägi mummulise voodipesuga voodis ilusat und, sest magas vaatamata võõrale kohale hästi. Muidugi on lapsega reisimisel (minu jaoks) mõned piirangud: peab olemas olema koht, kus ta saab kenasti magada ja kus saab pesta. Muidugi ei lähe lapsega kuskile kaks kätt taskus, kaasas peab olema terve autotäis asju: vanker koos vihmakile ja putukavõrguga, terve riidetagavara (juhuks kui mähe lekib, juhuks kui külmaks läheb, juhuks kui toitu välja ajab või kõik asjad kordamööda juhtuvad) ja Ardi, kes toetab ja aitab 🙂

Advertisements

One thought on “Lugu minisünnipäevadest ja väikesest matkasellist

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s