Lõpupidu

Täna oli see kaunis päev, mil saime ametlikult kätte enda lõputunnistused. Juba hommik algas ilusti – läksin sõbranna juurde “juuksurisse” ja sain kimbu lilli ja hästi hea raamatu:) Kodus läks muidugi hirmus kiireks ja ka sõit möödus õige närviliselt ja oht oli suur, et jään iseenda aktusele hiljaks! See oleks üsna nadi lugu olnud, sest ma olin juba kolmas, kel oli au uhkelt enda tunnistus kätte saada.

Aktul oli ilus. Juba hümni ajal võttis silma märjaks ja kõnede ajal võttis ka. Mis sinna ikka parata kui emotsioone sees nii palju on. Oli ilus, oli rõõm ja samas oli ka suur kurbus, kurbus nende pärast, keda tänasel kaunil päeval meie kõrval ei olnud. Kolm aastat koos olla, koos õppida, koos muretseda ja koos õhtuti ühikatoas nalja heita, see ikka liidab inimesed ühte ja nii väga oleks tahtnud, et nad kõik oleks seal koos meiega olnud.

Tänastest kõnedest jäi mulle eriti meelde tähelepanek, et meie erialal saab töötada ainult siis, kui on olemas oskus leida igas inimeses üles tema kullatera. Igas inimeses on see peidus, mõne inimese puhul paistab see kaugele välja, kuid mõne inimese puhul peab natuke rohkem pingutama, et seda leida ja näha, aga alati, alati on see seal olemas. See tuleb leida ja seda tuleb toetada, aidata lasta sel särada.

Kuna aktus toimus Rakveres, ütlesin kõikidele lähedastele, sh emale ja vendadele, et neil pole küll mõtet selle mõne minuti pärast nii pikka maad maha sõita! Seda enam, et meile panti peale veto: kuna saal on väike, tohtis igal lõpetajal viibida saalis maksimaalselt kaks lähedast, teised pidid vaatama “otseülekannet” koridori paigutatud telerist. Kuna minu kaks lähedast olid Ardi ja Armin, siis pole ju koridoris ootamise pärast mõtet mitut sada kilomeetrit maha sõita, kooki ja kohvi saab ju kodus ka teha. Seega pidin pikali kukkuma nähes, et kohale olid tulnud minu töökaaslased :´) See oli minu jaoks uskumatult suur tunnustus ja au, et nemad enda tähtsate tööde ja tegemiste kõrvalt olid võtnud selle aja ja tulnud.. Kohemaid hakkasin südames taga nutma enda tööd ja töökohta!

Mina ja Ardi .. sellel teekonnal minu suurim sõber ja toetaja. Ilma temata ma ilmselt ei oleks sellega hakkama saanud, sest tema oli see, kes õhtuti, peale tööd, lapsega tundide viisi jalutas, kes lapse nädalavahetuseti maale kaasa võttis, et ma õppida saaks. Tema oli see, kes minu hädaldamist kuuldes alati leidis lahenduse, kes aitas leida motivatsiooni kui mul endal see kaduma hakkas..Kuskil kunagi jäi silma ütlus, et inimene on nii tugev, kui tugev on tema seljatagune. Nii võib öelda küll:)
Lõpp 021
Ainult meie neli, sotsiaalpedagoogika eriala lõpetanud.. siin oleks pidanud olema nii palju rohkem inimesi, kuid mul oli siiralt hea meel, et meie kursuse lõpukõnes peeti meeles neid kõiki! Raskused liidavad inimesi ühte, koos naerdud naerud ja vahel ka nutetud nutud, jagatud mured ja jagatud rõõmud klammerdavad inimesed südame külge.
Lõpp 016
Minu kallis Kadi. Ma ei tea, kust tulevad nii tublid ja haruldaselt südamlikud ja toredad inimesed, aga tulgu neid veel..
Lõpp 042

Arminiga on selline pull, et pildistamise ajal magas ta vanaema süles õndsat und. Ja no sellise pika reisi peale ei raatsi ju kuidagi äratada teist, seega sellist konkreetset perepilti meil kahjuks ei õnnestunud teha. Kindel on aga see, et temale olen ma ka üksjagu tänu võlgu selle kõige eest 🙂 A aktust ikka käis natuke vaatamas.. Kogu aeg seal istudes ja lapse nutte kuuldes käis mul südamest jutt läbi – kas minu laps nutab? Ilmselt oleksin siis ise kohe püsti hüpanud ja minema tormanud.. 🙂 Õnneks Armin aga ei nutnud üldse, vaid vaatas huviga ringi ja viimaks jäi magama 🙂
Lõpp 010

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s