Pulmad ja presidendi vastuvõtt

Üleeile sõitsime Ardi tädi pulma! Tegelikult oli pruutpaar abielus juba 9 aastat. Vahepeal olid nad saanud ka kaks imearmsat poega ja elanud toredat elu, kuid nad otsustasid teha ka kirikliku laulatuse ja uue pulmapeo. Minu meelest on see eriti tore kui kaks inimest sedasi otsustavad taas enda truudust ja armastust teineteise vastu kinnitada. Laulatus toimus Koerus, Maarja-Magdaleena kirikus. Minul otse loomulikult oli pill valla kohe kui pruut kiriku uksest sisse astus ja altari poole kõndima hakkas.. nii nii ilus :´) Peale laulatust hakati sõitma peokohta – kultuurimajja, kuid nagu ikka tehti teepeal hulgaliselt vingerpusse ja peatusi – saadeti ära patukott, seoti linte ümber kurepesa, istutati puid ja teostati muid vanu vahvaid traditsioone.

Kultuurimajas läks pidu edasi – löödi tantsu ja klaase kokku, mängiti erinevaid mänge, nt pidi pruut siis pimesi hulga meeste seast (kellel olid parukad peas) selle enda isendi ära tundma jne. Kuna pruutpaari meelest olime meie Ardiga piisavalt noored ja piisavalt armunud, siis anti ka meile pulmas ülesanne – iga kord kui kisati “kibe”, pidime kõige pealt meie suudlema. Mitte lihtsalt suudlema, vaid tegema seda võimalikult raskes ning akrobaatikat nõudvas poosis, ja pruutpaar pidi siis kõik jõu- ja ilunumbrid järele tegema.

Tore oli ka see, et Armini vanaema oli pulmas ja hoidis mingi aja poissi, nii et meie Ardiga saime rahulikult tantsu lüüa. Ma ei mäleta kui ammu see oli, et me oleks saanud koos sedasi olla.. alles ma olin ju maakerasuurune ning mingi valss ei tulnud kõne allagi, ja siis oli ühtäkki kodus pisike beebi, kes kogu tähelepanu endale nõudis. Seega oli hästi hästi hea oma mehega toredalt aega veeta 🙂

Ei saa ju ühtki postitust kirjutada nii, et lapsest ei räägi. Ikka peab ju rääkima. Eesti mehele kohaselt leppis Armin vingumata kõigega, sh autos söötmise ja mähkmevahetamisega. Muudkui kaes aga oma natuke torssis näoga inimesi ja uudistas teisi titasid. Üldjoontes ma arvan, et lapse kasvatamise osas olen ma üsna keskpäraste vaadetega, ma ei taha teda ainult kodus hoida, ainult emme-issiga. Ma ikka tahan, et ta näeks teisi titasid ja teisi inimesi ja uusi kohti. Samas ei taha ma teda pidevalt suurte inimmasside, lärmi ja pikkade sõitudega ülearu väsitada.. ja hetkel ma tunnen, et seda teist on natuke palju saanud. Pulmast koju jõudes, oma mängumatile, oma mängusõprade juurde saades oli laps silmnähtavalt rõõmus. Võib vist öelda, et ta oli lausa õnnelik! Ruttu-ruttu vadrutas ta ära kõik päevasündmused ning naeris nii lõbusalt:) Täna veel käib Armin issiga ühel sünnipäeval ja loodetavasti siis saab ta olla rohkem kodus, enda asjade, tuttavate lõhnade ja mustrite seas.

Mõned pildid ka. Mina ja Merks kirikus pruuti ootamas:
pulm 2

Ardi ja vend:
ardi ja jaak

Meie pisike pereke:
Pulm 1

Eile hommikul asusin mina taas Tallinna poole teele. Kõige pealt sõitsin Rakverre ja sealt siirdusime koos sõbrannaga Presidendi vastuvõtule. Mind oli varemalt “hoiatatud”, et see on selline “igav” sündmus, täis passimist ja närveldamist. Minu arvates üldse ei olnud. Kõik oli väga kena, President pidas lühikese kõne, kus ta kutsus meid üles ise looma enda elu, ise võtma vastutust enda otsuste ja tegude eest ning mitte karta ebaõnnestumisi ja kukkumisi. Peale seda pidas kõne õpilaste esindaja, seejärel mängis taustaks bänd ning pakuti süüa ja juua, koogikest ja kohvi. Samal ajal liikus President rahva seas ning õnnitles lõpetajaid. Ja samal ajal tehti koolide kaupa ka pilte. Kogu üritus oli minu arvates kiire, sujuv ja kena. Minu arvates on väga tervitatav see, et kohal oli väga, väga kirju seltskond 🙂 Esindatud olid inimesed erinevast soost, väga erineva vanuse ja ka nahavärviga 🙂 Lisaks sellele oli esindatud ka erivajadusega õppijad, mis minu meelest on veel erakordselt tore. Mulle täiega meeldib see, et haridus on suunatud ja kättesaadav kõikidele inimestele, hoolimata vanusest või tervislikust seisukorrast ja kõigil on võimalus juurde- või ümberõppida.

Lisaks sellele oli mul nii hea tunne aega veeta enda kalli kursaõe ja sõbrannaga. Mulle tundus, et mingi imelise nipiga suutis ta kõik minu peas olevad suured umbsõlmed lahti harutada ja õiged otsad omavahel kokku viia! Peale seda toredat aega koos temaga sai kohe hulga kergem ja parem olla 🙂

Presidendi vastuvõtul mul endal kaamerat kaasas ei olnud, ei olnud isegi mitte telefoni, seega pilte ei ole. Seal küll oli fotograaf ning kindlasti kui tema tehtud pildid kuskile üles laetakse, siis jagan ka:)

Homme juba uued jutud 🙂

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s