Suvi!

Jah, need imeilusad suveilmad, valged ja pikad suveõhtud on loodud kõigeks muuks kui arvuti taga olemiseks. Seega ongi blogis tühjus 🙂 Vahepeal oleme:

1. Leidnud endale uue hobi: seenelkäik! Me oleme korjanud nii-nii palju kukeseeni ja söönud seenekastet õhtusöögiks juba liiga tihti! Aga ei saa küll..
2. Maal päikest võtnud ja vilu võtnud ja oma kasvuhoonest oma käega tomateid korjanud ja söönud! Ja muide, mul ei olnud varem aimugi, et poest ostetud munadest tehtud omlett on ju täitsa valge:O? Kuna mul on alati vanaema ja ämm kanu pidanud ja ma pole pidanud mune poest väga ostma, siis ma ei teadnudki. Kodukanade munad on ikka rõõmsad ja kollased, mitte mingid valged… appiappi!
3. Tšillimoosi keetnud, sest kunagi tuleb see kole talv ka ju!
4. Ujunud. Armin basseinis, mina järves.
5. Viljelenud sportlike eluviise, ehk kui Ardi töölt jõuab, siis lippan mina õue jooksma või ratast sõitma. Tunnikese pärast tuleb tema pojaga õue, mina jään vankrit lükkama ja tema lippab jooksma ja ujuma.
6. Teinud natuke remonti. Armini tulevasest toast on ära kakutud tapeet, liistud ning üles võetud põrandki. Olen juba mitu korda seda ette võtmist kahetsemagi hakanud, sest alguses oli tarvis kõik asjad, mis seal toas olid, kuskile ära organiseerida ja enne organiseerimist olid nad laiali elutoas ja koridoris.. milline peavalu. Ja kuigi meil on täitsa keskmise suurusega korter, siis mulle ei meeldi kui kõik kohad on mingit kila-kola täis.. seega muist viisime Ardi maale, muist minu maale, muist voodialla ja muist lõkkesse. Samuti on seda hirmsat tolmu nii palju ja seda hirmsat puurimist. Kuna aga projekt alustatud sai ja kõik materjal (va kardinad ja valgustid) on meil olemas, siis saaga jätkub 🙂
7. Minu telefon lakkas taas töötamast ning ma ei kuule mitte ühtegi kõne:) Ei teagi, mis saab, sest kolm korda ta on juba garantiis käinud ja kuigi garantii oleks pidanud kestma veebruarini, lõpetasid nad selle ära.
8. Päevad pole vennad, ühel hommikul üles tulles avastasin keset elutuba surnud linnu. Sain kohe aru, et midagi head sellest päevast oodata ei maksa ja nii oligi, üks pereliige on raske haigusega haiglas.
9. Tähistasime Ardi isa 45 juubelit. Veetsime toreda päeva Ardi vanemate talus murul pikutades, saunas käies ja head-paremat süües. Armin tutvus enda suguseltsiga ning on otsustanud kutsuda üles inimesi viisakusele, (loe: võõristab) ehk kui keegi teda karmauhh sülle haarab, siis hakkab ta nii nii härdalt nutma ja palub emme-issi juurde tagasi. Kui temaga aga enne natuke vestelda ning ta saab turvaliselt olukorda jälgida, siis läheb meeleldi kõigile sülle.

Sellised lood tänasel ilusal õhtul!

Ardi vanemate talus pikutamas:
Märdil
Kolm põlvkonda mehi:
Ardi isa juubel 010
oma isa süles:
Ardi isa juubel 013Ardi isa juubel 026
Niipalju mänguasju ahntises enda külge/ ette:
Ardi isa juubel 038
Mees teeb tööd:
Ardi isa juubel 041

Ardi isa juubel 043
Poeg enda aastase sugulaseraasukesega:
Armin ja Aria 013
Poeg:
Armin ja Aria 007

Täiega veab, et mul on blogi..

.. sest muidu ma tüütaks kõik enda FB sõbralistis olevad inimesed enda piltidega ära 😛 Igastahes on mul sel nädalal ühe lapse asemel kaks! Minu armas 6 aastane vennapoeg on meie juures suvitamas ja kuna tema elab Tallinna linnas siis ma näen teda õige harva, aga kui näen, siis rõõm on suur 🙂 Aeg-ajalt mul lausa süda valutab sellepärast, et saan temaga nii vähe tegeleda ja olla. Minu meelest peavad ikka igal lapsel olema toredad onud ja tädid, kes igasugu asju õpetavad ja suhkruvatti ja jäätist ostavad:) Kuna ilmad on ka rohkem kui ilusad siis ei tulnud kõne allagi variant kodus passida, et telkut ja arvutit kaeda, käisime hoopis ilusat maailma avastamas! Täiega vedas ka, et endale toredad kambajõmmid leidsime :)) Aitähaitähaitäh!

Pikka juttu polegi. Kuna lastel on üpris suur vanusevahe ja mõlemad on nö “head” lapsed, siis suurt muret nendega ei ole, M on juba nii suur ja asjalik, et keelama teda ei pea, teab ise kõik, mida tohib või ei tohi, eest ära ei põgene ja aitab lahkelt vankrit autosse pressida ja laseb Arminile mussi! Mulle muide hirrmsasti meeldivad sellises vanuses lapsed.. mitte ainult 6 aastased, vaid 2-3-4-5-6-7-8-9-10 jne aastased! Mumst see on lihtsalt nii huvitav, mismoodi maailm sellistes pisikestes peakestes välja näeb ja kuidas nemad kõike näevad ja tõlgendavad! Hirmus vahva! Armin ka muidu väljaspool kodu peab ennast igati hästi üleval, kodus siis vahepeal ikka näitab enda iseloomukest ka :))

Armin enda toreda onuga:
Martten 003
Mummukott enda uue autoga:
Martten 040
Väikesed tegelased:
Martten 063
Teisipäeval kui M saabus, siis oli Romet ka veel kodus (teine praegu võistleb Soomemaal) ning siis mängisime Monopoli ja õppisime matemaatikat:)
Martten 078
Liisu ilmselgelt mängis ka:
Martten 077
Kolmapäeval sõitsime Põlvamaa kauneid kohti avastama ja läksime Taevaskotta. Taevaskoda on 1 minu lemmikkohti maailmas.. ilmselt ka sellepärast, et see M.Külale niivõrd lähedal asub ja vanasti töölt tulles käisin ma üsna tihti seal jalutamas. Seal kohe on selline teistmoodi hingamine..Pidasime pikniku ja jalutasime hirmus palju! Kõik väikesed inimesed olid pärast mõnusalt väsinud 🙂
Martten 082
Martten 088

Täna pakkisime taas kõik kodinad autodesse ja otsustasime sõita Võrumaale, Mõnistesse, Alaveski loomaparki. See on üks selline tore koht, kus perekond peab loomaparki ja sinna saamiseks tuleb ette helistada ja aeg kokku leppida ja siis keegi pereliikmetest teeb ekskursiooni. Meil õnnestus enda “giidiks” saada perepoeg, kes oli muhe ja tutvustas meile loomi ühes nende mineviku ja tulevikuga. Loomapargis on esindatud 17 liiki loomi ning hetkel teeb selle eriti ligitõmbavaks kolm mõmmikut.. See teekond sinna iseenesest oli juba hästi mõnus, Võrumaa käänulised teed, taamal laiuvad viljapõllud.. Eesti on ikka nii ilus!
Martten 103
Ma väga loodan, et Armin hakkab ka suuremaks sirgudes loomadest lugu pidama. Tänase seisuga võib öelda, et tema lemmikuteks olid metssead.. eriti kui nad veel “siga aia vahel” häält teevad 😛
Nägudemaailm:
Martten 107

Martten 108

Martten 109

Martten 110

Loomakesed:
Martten 119

Martten 120

Martten 121

Martten 124

Tagasiteel, lapsed autos magamas, tegime veel peatusi kirikute jm vaatamisväärsuste juures. Püüdsime leida ka ühte mõisahoonet, aga seda meil leida ei õnnestunudki ja viimaks jõudsime väsinutena koju 🙂

Kõik lapsed magavad välja teenitud und ja loodetavasti näevad ilusaid unenägusid..Soovin sama teilegi!

Puhas rõõm!

Puhas rõõm!

Armin käis täna esimest korda ühes minu lemmikkohas maailmas – Taevaskojas! Nähtavasti jagab ta minu vaimustust:)

Challenge exepted: ülikoolisaaga jätk

Pole kaua aega möödas sellest, mil rääkisin oksendamiseni ülikooli lõpetamise raskustest ja rõõmudest vastsündinud lapse kõrvalt. Ja nüüd saab saaga otsast alata: mõned tunnid tagasi kinnitasin SAIS-is, et asun sügisest õppima kasvatusteadusi Tartu Ülikooli magistriõppes. Ega isegi veel hästi ei usu 🙂

Peale Armini sündi uurisin küll magistriõppe võimalusi, kuid samal hetkel langetasin otsuse, et ei. Aasta pärast ehk.. ma ei teagi, miks ma kohemaid sellise otsuse vastu võtsin. Ehk tundus, et on kuidagi vara ja samas ei teadnud ma ka veel hästi, missuguseks kujuneb elu väikese inimesega ning kui palju siis on või üldse ei ole aega teiste tegemiste-toimetuste jaoks.

Sõbrannaga sel teemal vesteldes hakkasin aga aina enam mõtlema, et miks või mida ma ootan? Mis järgmisel aastal parem oleks ja mis siis lihtsamaks muutub. Peale pisukest mõtlemisaega jõudsin järeldusele, et lihtsamaks ei muutu küll mitte midagi, pigem ikka raskemaks.  Nõnda sündiski otsus siiski proovida sel aastal. Osalt oli see äkk-otsus, osalt hoolega läbi mõeldud ja kaalutud otsus. Äkk-otsus sellepärast, et süda ütles, et see on õige. Ja kuna ma rohkem olen südame-ja tunde inimene kui mõistuse inimene, siis nii saigi.  Samas rääkisid selle otsuse kasuks nii mõnedki muud argumendid, näiteks see, et bakalaureuseõppes õppisin ma enamik aega täiskohaga töötamise kõrvalt ja natuke ka lapsega kodus olemise kõrvalt. Minu jaoks oli õppimine kindlasti lihtsam lapsega kodus olles. See oleneb suuresti muidugi ka töökohast, aga minu töö ei olnud selline, et tulen töölt ära, löön ukse enda järel kinni ja nii ongi. Peale koju jõudmist ja õhtusöögi tegemist alustasin tavaliselt ettevalmistusi järgmiseks päevaks, kirjutasin testide kokkuvõtteid ja aeg-ajalt lõin kaasa mõnes projekti kirjutamises või aruandluses..ehk siis tööd jagus rohkem kui küll ja õppimiseks jäid peamiselt nädalavahetused. Aeg-ajalt oli mul Ardist lausa kahju, et kui tema tahtis kohtingule minna, siis ma andsin talle korvi, sest pidin õppima või töötama. Lapse kõrvalt õppimisel on muidugi ka omad konksud, näiteks see, et üks väike inimene dikteerib päeva enda uneaegadega ja õppida saab siis, kui sisuliselt tema lubab (loe: magab!). Ja alguses see valmistaski mulle probleeme, ehk need paar tundi, mil tema põõnas, uimasin ma Fb-s, koristasin, pesin nõusid jne, ja siis tundus, et enam pole mõtet millegagi peale hakatagi. Kuna aga lõputöö nõudis kirjutamist, siis lõpuks sain ma selle kunsti selgeks ja suutsin ennast sedasi distsiplineerida, et nii kui laps silmad sulges, alustasin ma kirjutamist ja pilku enne ei tõstnud, kui poeg enda hällist häält hakkas tegema.

Ehk siis, kaks aastat olen ma lapsega kindlasti kodus ja selle kahe aasta jooksul, ainult lapse kõrvalt, tundub mulle tõenäolisem magistrikraad omandada kui hiljem lapse ja töötamise kõrvalt. Sest ega ma enam nooremaks ju ei jää ja sellist võimalust, et ainult ülikoolis käia ja õpingutele keskenduda, minu elus ilmselgelt ei tule 🙂

Samuti tunnen ma, et vajan lisaks ema olemisele enda ellu ka mõnda muud väljundit. Hetkel olen ma juskui kogu vastutuse enda õnne osas lükanud sujuvalt Ardi kaela. Ehk siis päev otsa ma tegelen lapsega, käime ujumas ja võimlemas, jalutame ja ma teen süüa ja koristan ja vahepeal reaalselt loen tunde selle hetkeni, mil ta koju jõuab. Ja selleks hetkeks kui tema jõuab, olen mina emotsioonidest tulvil ning ajan energiat üle.. mis minul viga energiat üle ajada, meie magame siin poole päevani ja siis teeme omas rütmis oma toimetusekesi, tema seevastu on ärganud kuke ja koidu ajal, teinud päev otsa rasket tööd ja koju jõudes ta tahab puhata. Mina aga olen kärsitu ja tahan midagi teha, kuskile minna jne. Ardi annab enda parima, et meid rõõmsana hoida, aga ilmselgelt on mul vaja mingit oma projekti, mis mulle rakendust annaks ning kus ma saaks enda energiat kulutada:)

Ardil muidugi on ka selles loos oma roll. Kuna õppima asun avatud ülikooli vormis, siis see tähendab, et üks nädalavahetus kuus mind päevasel ajal kodus ei ole ning nad peavad ilma minuta hakkama saama. Otse loomulikult meie peres see probleemiks ei ole. Ardi toetas minu otsust heale mehele kohaselt 100%. Ütles lausa, et on mu üle nii uhke:´) Kuigi egas see pole mõni uhkuse ega edvistamise koht, pigem on see väljund ennast teostada ja täiendada.

Muidugi võiks vabalt veel otsida endale mõne hobi või heegeldada veel tuhat vaipa (mida ma oleksingi teinud kui sisse poleks saanud), aga point on selles, et mulle meeldib õppida. Mina kuulun nende õnnelike hulka, kes teavad, mis neid huvitab ja mida nad elus teha tahavad.. Kuigi ma veel 100% täpselt ei tea, kas peale lapsehoolduspuhkuse lõppu naasen ma enda vanale ametile või mitte, siis kindel on see, et ma tean veel nii mitut kohta, kus ma enda elu jooksul tahan töötada. Mulle väga, väga meeldis töötada erivajadustega inimestega, kuid neid sihtgruppe, kuhu ma tahan enda panuse anda, on veel. Ja kindel on see, et 1kõik, kus ma töötan, ma tahan olla pädev. Näiteks kui ma viin enda auto remonti siis ükskõik kui tore see remondimees inimesena on, ma eeldan, et tal on teatavad oskused ja teadmised kuidas minu auto korda teha. Samamoodi kui ma tulevikus viin lapse lasteaeda või kooli, siis ma ootan, et personal on pädev, et neil on teadmised ja oskused lastega tegelemaks ja ma võin ta sinna südamerahus jätta, ilma kahtlusteta. Ka mina ise, töötajana, tahan vastata mulle esitatud nõudmistele ja ootustele.

Ma absoluutselt ei välista võimalust, et ma olen hammustanud liiga suure tüki. Võibolla tulevad Arminil nt hambad sellise valuga, et me kõik oleme ööd ja päevad magamata ja õppimisest võib ainult und näha. Võibolla, et nii kui laps jalad alla saab ei jaksa ma muud kui ainult tal sabas joosta ja muul ajal jalad seinale visata..kõik võib olla. Mina aga näen hetkel kaht varianti: esimene vairant on proovida, sest pooleli jätta saab alati. Teine variant on asjad juba ette katki mõelda ja uskuda, et iial ma ei saa, ei jõua ja ei oska.

Mina otsustasin proovida!

Praegusel hetkel, sel nädalal, on mul käsil veel üks challenge: elu kahe lapsega! Raporteerin sellest ka kui eluga välja tulen 😛

 

Remontika: algus

Nõndaks! Viimaks on remondilaine meiegi juurde jõudnud! Tegelikult juba talvel, enne Armini sündi, tegi Ardi kodus viimistlustöid jmt ise tähtsalt öeldes, et suvel hakkab päriselt remonti tegema! Ma ausalt öeldes lasin kõik need lubadused kõrvust mööda, sest esiteks ei näe ma selleks mingit karjuvat vajadust ja teiseks, kui inimene töötab ligi 60h nädalas, nädalavahetuseti teeb metsa ja tal on pisike laps, siis kust see aeg veel võetakse? Ilmselt Ardi aga otsustas tõestada, et kes palju teeb, see palju jõuab, ja nii ta mulle tähtsalt lausus: laupäeval läheme shoppama! Ehituspoodidesse!

Tuline jutt, kus mul siis hakkas kiire.. ma ei saa ja ei taha teha midagi niisama. Kõik tuleb hoolikalt läbi mõelda ja kaaluda. Lisaks ei ole mul remondi vallas eriti kogemusi ja teiseks ei ole mul ka väga head silma asju kokku sobitamaks. Seega tuleb mul näha topelt vaeva! Taevale tänu interneti ja andekate inimeste eest, kes kirjutavad ja panevad teistele vaatamiseks ilusaid pilte.. inspiratsiooni kui palju!

Jõudsime kokkuleppele, et alustame remonditöid Armini tulevasest toast, kus praegu on üks õnnetu külalistevoodi ja kus me lihtsalt hoiame asju, mida igapäevaselt või iganädalaselt ei kasuta, näiteks lumelauad, kassi transportpuur, triikimislaud jmt. Sealt edasi tuleb koridor, elutuba ning viimaseks, kõige ressursimahukamaks jääb köök. Praeguste plaanide kohaselt jääb puutumata wc, vannituba, meie magamistuba ja Ardi venna vana tuba, sest neid alles hiljuti remonditi. Kuna nii rahalised kui ka ajalised vahendid on piiratud, siis ilmselt saab sellest olema üks aeganõudev projekt, mis taaskord paneb suuresti proovile minu kärsitu loomuse, sest tahaks ju kõike ja otsekohe!

Otsus alustada remonti Armini toaga, sündis sellest, et noorhärra on kasvanud oi kui suureks ja varsti tuleb häll asendada suure-poisi voodiga. Mõtlesime siis, et ehk voodivahetusega kolibki ta oma tuppa? Näis, kas ja kuidas see meil välja tuleb. Mõned asjad on juba päris kindlalt paigas, näiteks juba ammu enne lapse soo teada saamist ja üldse enne rasedaks jäämist teadsin, et minu laps(ed) hakkavad elama helerohelises toas, mille üks sein peab saama kaetud tahvlivärviga. Samuti peab saama seintele joonistatud loomi, muinasjututegelasi jmt. Domineerivateks toonideks ilmselt saabki heleroheline, valge ja sekka ka tumepruuni.. ma arvan.. aga kindlalt saab seda alles laupäeval öelda, kui kraam tellitud saab. Armini tuba saab sisustatd inpireerituna Montessorist, aga sellest tuleb juba omaette postitus:)

Kõik head mõtted ja soovitused on väga tervitatud, mul on laupäevani aega enda soovid kirja panna, sest siis saab materjal ära tellitud 🙂

Praegu mõtlen umbes sellistes suundades:

Montessori

tuba

P_20140708_162905

P_20140708_162910

Beebipostitus. 4 kuud.

Neli kuud… Mõnes mõttes on neli kuud nii lühike aeg, kõigest natuke pikem kui suvi või talv, ja kui kiiresti suvi küll möödub! Samas kui mõõta nelja kuuga inimese elu, siis on see ikka hiiglama pikk aeg! Neli kuud tagasi, 7 märts, sündis väike Põrnikas, sidudes mind ja Ardit ühtseks perekonnaks ning andes elule hoopis uue eesmärgi – kasvatada üles üks inimene nii, et temast sirguks meeldiv kaaslane enda sõpradele, hea mees enda naisele ja armastav isa oma lastele. Nelja kuu jooksul oleme läbi käinud terve emotsioonide ampluaa – alustades kurbusest ja oskamatusest lõpetades hingematva rõõmustamisega! Armin enda eksistentsiga on meieni toonud ka tunded, mille olemasolust me varem isegi mitte teadlikud ei olnud – tohutu vajadus hoida, kaitsta, armastada!

1kord ütlesin sõbrannale, et ma tunnen, et ma ei ole üldse inimesena muutunud ja mõnes mõttes see nii ongi – mulle meeldivad ja mind huvitavad ikka samad asjad, mis varem. Muidugi, nüüd ma olen kursis mänguasjade ja mähkmehindadega ja mind kummitavad pidevalt lastelaulud “ehitame maja, ehitame maja, kena väikse maja”, aga ikka alati lähen ma tuliselt põlema lugedes mõnd huvitavat artiklit või arutledes kooliprobleemide üle! Sõbranna tõi aga välja selle aspekti, et kui varem olin ainult mina ise ja ma tegin kõik otsused lähtuvalt enda (muidugi ka Ardi) heaolust, vajadustest ja soovidest, siis nüüd on laps kõige tähtsam. Nii see muidugi ka on. Tema on kõige olulisem. Lapse pehmele diktatuurile allumine ei ole alati kerge ja ma ei räägi siin soovist pidutseda või seljakoti pakkimisest, et reisile minna, vaid vahest lihtsalt tahaks söögi lõpuni süüa, blogipostituse lõpuni kirjutada või pesu ära triikida enne kui on tarvis tema juurde tormata. Võtan seda aga kui väljakutset enda ellu pisut spontaansust tuua 😛

Neljandal elukuul hakkas Armin laginal naerma. Täpsemalt juhtus see üleeile, kui panin ta võimlemiseks palli peale (füsioterapeut õpetas) ja tema meelest oli hirmnaljakas seal olla. Ta on varemalt ka sedasi väikese häälega naernud, aga see oli esimene selline laginal naermine, lihtsalt niisama. Olles 3kuud ja 22 päeva vana hakkas ta ka keerama, suure hoolega. Kuigi ta eelistab keerata üle parema õla, siis juhul kui ma sinna mingi takistuse ette panen, keerab ilusti ka üle vasaku õla. Nüüd on muidugi palju tegemist sellega, et kuigi ta oskab seljalt kõhule keerata, ei oska ta tagasi keerata. Seega kui ta ära väsib, siis ma pean pidevalt käima teda tagasi pööramas. Üldjoontes meeldib talle kõhuli nüüd rohkem olla ja õpib usinalt mänguasjade haaramist enda eest. Mina tegin nii, et ladusin talle ette terve loomaaia, sest no mulle tundus, et nii on tal “toredam” ja “huvitavam” nende seast valida, millega ta mängida tahab, aga füsioterapeudi sõnul on hoopis targem panna lapse ette üks! asi ning mida neutraalsemates toonides, seda parem. Nimelt pidi liiga lai valik ja värvikirevus lapse tähelepanu hajutama ja nii ununeb haaramine sootuks. Lisaks sellele otsustas Armin ennast ise lutist ära võõrutada. Alguses oli see ikka meil väike abimees kui tuli teha talle ebameeldivaid toiminguid – nt riidesse panek või vannist välja võtmine, samuti aitas see ka magama jäämisel. Ühel hetkel aga poeg arvas, et tema enam lihtsalt lutti ei taha ja nutuhoos ajab luti toppimine teda hoopis rohkem närvi ja magama jääb ka nüüd ilma selleta.

Jätkuvalt oleme käinud ka ujumas ja võimlemas. Kala on ikka kala, palju rõõmu toob vee pritsimine ja puristamine. Võimlemine ka pojale meeldib, ta lihtsalt naudib kui keegi temaga sedasi 1:1 tegeleb ja kogu tähelepanu talle kuulub.

Neli kuud vanadele lastele hakkavad paljud pered andma ka lisasööki. Mis siin salata, ka Ardi on korduvalt küsinud, et millal juba võib ja nii tahaks näha, mis talle maitseb, mis mitte ja mis nägusid ta üldse teeb. Iseenesest võib see tõesti olla põnev, aga ma millegi ei tunne mingit ruttu selle tähtsa asjaga. Eluaeg tal veel aega süüa ja erinevaid maitseid proovida.. Samuti kui ma alguses olin kindel, et hakkan ise püreesid tegema siis nüüd olen olen leidnud hoopis põneva olevat näputoitmise, kuid kuna ma pole selle põhimõtetega ennast veel täpselt kurssi viinud, siis lükkan ka selle lisasöögi andmist edasi… teadmata ajani!

Kui strateegilistest mõõtudest rääkida, siis Armin on 67 cm pikk ja kaalub 7,8 kg niiet igati suur poiss:). Mõõtmised-kaalumised on teostatud kodus, sest arstivisiit on alles kuu lõpus.

Ja muidugi siis veel see tore, tore igapäevane maailma-avastamine. Teeme Arminiga kassile pai, käime tibusid vaatamas ja näitame talle lilli, loomi ja taimi – piparmündi lõhn ka hirmsasti meeldib talle!P_20140624_210729

P_20140624_211428

P_20140704_180243
Aga kõikidest toredatest asjadest kõige rohkem meeldivad pojale ikkagi puud! Ma ei tea, kas nende suurus ja võim tekitavad temas aukartust või mis, aga igastahes talle nii nii meeldib puid vaadata!

Lõpetuseks võib öelda, et pole midagi armsamat sellest, kuidas neli kuud vanad käekesed võtavad tema kohale kummardudes mu näost kinni ja katsuvad seda, justkui kontrollides, missugune ma ikka olen või kas ma olen ikka päris.

Palju palju õnne Sulle, mu väike kott kulda!

Armin

Pühajärve Ökolaat

Täna toimus Pühajärve ääres Ökolaat ning kuna mul olidki kõik varud otsakorral ning plaan peagi enda sammud ökopoodi seada, sobis see mulle suurepäraselt! Samal ajal toimus ka ümber Pühajärve jooks ning melu oli mõnus! Ökotoodetega kauplejaid oli kohale tulnud lähemalt ja kaugemalt, paljude pakkujate toodetega olen ma ammu Sina-sõber, nt Ökosahver, Tammejuure talu ja Süvahavva Loodustalu. Avastamisrõõmu pakkus laat aga küllaldaselt ning võimaldas end kurssi viia ka teiste Eesti mahetoodangu pakkujatega, nt Vändra Ökopagar, Säga-Aaviku talu, Afrang OÜ jne. Lähtuvalt paljudest pakkujatest oli ka kaubavalik oli üpris lai, osta oli võimalik kõiksuguseid värskeid aiasaadusi, samuti olid esindatud erinevad maiustused, mesi, pagaritooted, mahlad ja moosid, erinevad helbed ja jahud ning ka vinnutatud liha ja kanepitooteid. Lisaks toidukraamile sai osta ka ökoloogilisi pesu- ja puhastusvahendeid ning ökokosmeetikat. Mina saabusin koju sellise kraamiga, kuigi neid mahedaid mandli-rosina küpsiseid oli kaks pakki.. Ühe sõin autos kohe ära, sest need olid lihtsalt nii-nii head! Teise paki viisin naabritele, et nemadki suud magusaks saaks!

P_20140705_144050

Need kaks suuremat potsikut tagareas on šampoon ja palsam. Ma ei ole varem ökošampoone ega palsameid kasutanud ning üritanud ikka üldse ilma šampoonita pead pesta (ja isegi Ardi on teinud tähelepaneku: minu juuksed on muutunud palju paksemaks võrreldes varasemaga) aga aeg-ajalt ikka nagu oleks vaja. Loodan, et need on juustel sama mõnusad nagu on nende lõhn 🙂
Siis on tagareas veel kaks astelpaju mahla, mis nüüdseks on: otsas! Imehead 🙂
Eesreas on kookosekoor.. ma veel täpselt ei tea, milleks seda kasutan, aga see lihtsalt tundus nii mõnus 🙂 Kui kellelgi on toredaid retsepte, kuhu kookosekoor sobib, siis võib lahkelt jagada 🙂
Edasi minu lemmiktoode maailmas: kookosrasv! Seda kasutan ise nii meigieemaldaja, näo- ja juuksemaski kui ka kehakreemina! Samuti olen seda paaril korral lisanud natu-natukene Armini vannivette ja kuigi muudab lapse libedaks nagu kala, siis boonusena muudab ka naha imepehmeks! Lisaks sellele olen seda määrinud Arminile kõrvataha (sest nahake justkui kuivas) mähkmepiirkonnale ja kaenla-alla väikseimagi punetuse korral ja aitab ideaalselt! Igasugune muu haiglast kaasa antud beebikosmeetika: seisab! Kui kellelgi on soovi võin lahkelt ära anda!
Siis on pildil veel need eelmainitud imehead! küpsised ja sapiseep. Sapiseepi ka kulub, sest 1kõik, kas kasutada korduvkasutatavaid või ühekordseid mähkmeid, siis aeg-ajalt ikka juhtub õnnetusi ja sapiseep võtab kõik plekid ideaalselt välja!

Tegelikult oleksin tahtnud osta veel kookosjahu ja enda lemmikut, apelsini-šokolaadi seepi, aga seebid olid selleks ajaks kui mina kohale jõudsin juba otsas. Jahu ei ostnud ma sel lihtsalt põhjusel, et poiss jäi kõhukotti magama ja ma ühe käega toetasin teda ja teises käes oli käekott ja ostetud kraam ja lihtsalt ei olnud kuskile seda enam panna! 🙂

Kassipostitus

Meie esiklapsest, Liisust, olen ma kirjutanud kokku maad ja ilmad ning jaganud temast sadu pilte.. Ometi kirjutasin ma jaanuarikuus postituse veel ühest meie pere kassist – Atsist, kellest rohkem juttu pole üldsegi olnud!

Lühidalt oli lugu siis selline, et kuna mina jäin jaanuaris dekreeti, vaba aega oli, et kasse siin karjatada ja ruumi ka, siis otsustasime, et tahame ühele kiisule pakkuda hoiukodu! Heameelega võtaks päriseks endale veel ühe kassi, aga tol hetkel meil ei olnud ju õrna aimugi, mismoodi hakkab välja nägema elu vastsündinuga, kuidas Liisu temaga üldse lepib jne, seega turvalisem tee tundus olevat pakkuda kassile ajutist kodus. Andsin enda soovist Turvakodule teada, peale mida pidime ootama ikka mõned nädalad, et leida üks kass, kellele hädasti ja kiiremas korras hoiukodu on vaja.

Meid oli Vaja Atsile! Tartust, Aardlast leitud, suuur – ligi 8 kg kaaluv – musta-valge kirju kass. Ühel külmal talvepäeval käisime tal Tartus järel ja tõime endale koju. Kasside omavaheline läbisaamine kulges täpselt nii nagu me ette olime arvanud, hoolimata sellest, et Liisu kaalub u 2 kg ja Ats temast u 4x rohkem siis Liisu oma seltsiva ja kartmatu loomuga tahtis Atsiga otsemaid sõbraks saada! Viskas ennast selili maha ja lausa anus, et mängi minuga ometi. Kõikidest üleelamistest traumeeritud Ats aga ei teinud paluvast daamikesest väljagi. Otsis kohemaid endale pimeda toolialuse, kuhu passima jäi. Kassid erinevad teineteisest nagu öö ja päev – Liisu on lõbus, elav, seltsiv ja üks suur marakratt, kõik lilled ta üles kraabib, kõnnib uhkelt laua peal ja arvab, et terve elu keerlebki tema ümber, samas on ta armsaim maamuna peal kui igal võimalikul moel sülle ronib ja kaissu poeb. Ats seevastu ei julenud pikka aega isegi mitte diivanile tulla, vaid valis endale ühe tooli, kus peal ta oli ja magas ja see oli ka kõik. Iial ei pidanud kartma, et ta laua peale toitu läheks varastama või midagi ümber ajaks või ära kaotaks, Liisu nt on korduvalt mu autovõtmed mänguhoos ära “peitnud”. Pai teha lubas, sülle võtta aga mitte. Sedasi see elu siin siis kulges.

Sünnitustähtaeg lähenes, kuid inimest, kes Atsi endale päriseks võtaks ja koju viiks, ei olnud. Siis läks ikka nii nagu alati läheb.. Kuidas Sa viid Varjupaika kassi, kes on juba justkui Sinu oma? Kuidas vaatad tema silmadesse ja ütled talle “hüvasti”? Kuidas elad edasi selle kurva mälupildiga kui kassi maha jätad?

Kuna ma eelmisel kevadel ise ühes varjupaigas üsna aktiivselt käisin kasse paitamas ja koeri jalutamas, siis ma tean, et neil ei ole seal sugugi paha. Kassidel on atraktsioone rohkem kui küll ja nad on söödetud ja hoolitsetud. Ometi olen ma ikka seda meelt, et igal loomaksel peab olema see päris oma perekond, päris oma kodu, kus tema on kõige tähtsam, kõige rohkem rõõmu toov ja armastatuim loomake.

Nõnda siis saigi Atsist meie pere uus liige. Küll mitte päris minu ja Ardi pere, vaid Ats kolis hoopis minu ema ja R juurde, kus teda armastatakse ja hoitakse nii väga! Ja minul on alati, alati neil külas käies nii suur rõõm teda näha! Lisaks sellele sobib ta sinna nagu rusikas silmaauku, nii nagu Liisu meile. Meile meeldib, et Liisu on elav ja rõõmsameelne ja niikaua kuni ta kaissu kerra poeb unustame me heldinult kõik tema koerused. Minu emale kui vanemale inimesele aga sobib, et kass on rahulik, ei lõhu ja ei märatse, vaid tuleb õhtul jalge ette külmi varbaid soojendama 🙂 Nüüd viimaks sai ka paberimajandus korda ja Ats on päriselt minu ema kass:)
Meie esiklaps Liisuke!
armin19
Atsike uues kodus!
sass