Kassipostitus

Meie esiklapsest, Liisust, olen ma kirjutanud kokku maad ja ilmad ning jaganud temast sadu pilte.. Ometi kirjutasin ma jaanuarikuus postituse veel ühest meie pere kassist – Atsist, kellest rohkem juttu pole üldsegi olnud!

Lühidalt oli lugu siis selline, et kuna mina jäin jaanuaris dekreeti, vaba aega oli, et kasse siin karjatada ja ruumi ka, siis otsustasime, et tahame ühele kiisule pakkuda hoiukodu! Heameelega võtaks päriseks endale veel ühe kassi, aga tol hetkel meil ei olnud ju õrna aimugi, mismoodi hakkab välja nägema elu vastsündinuga, kuidas Liisu temaga üldse lepib jne, seega turvalisem tee tundus olevat pakkuda kassile ajutist kodus. Andsin enda soovist Turvakodule teada, peale mida pidime ootama ikka mõned nädalad, et leida üks kass, kellele hädasti ja kiiremas korras hoiukodu on vaja.

Meid oli Vaja Atsile! Tartust, Aardlast leitud, suuur – ligi 8 kg kaaluv – musta-valge kirju kass. Ühel külmal talvepäeval käisime tal Tartus järel ja tõime endale koju. Kasside omavaheline läbisaamine kulges täpselt nii nagu me ette olime arvanud, hoolimata sellest, et Liisu kaalub u 2 kg ja Ats temast u 4x rohkem siis Liisu oma seltsiva ja kartmatu loomuga tahtis Atsiga otsemaid sõbraks saada! Viskas ennast selili maha ja lausa anus, et mängi minuga ometi. Kõikidest üleelamistest traumeeritud Ats aga ei teinud paluvast daamikesest väljagi. Otsis kohemaid endale pimeda toolialuse, kuhu passima jäi. Kassid erinevad teineteisest nagu öö ja päev – Liisu on lõbus, elav, seltsiv ja üks suur marakratt, kõik lilled ta üles kraabib, kõnnib uhkelt laua peal ja arvab, et terve elu keerlebki tema ümber, samas on ta armsaim maamuna peal kui igal võimalikul moel sülle ronib ja kaissu poeb. Ats seevastu ei julenud pikka aega isegi mitte diivanile tulla, vaid valis endale ühe tooli, kus peal ta oli ja magas ja see oli ka kõik. Iial ei pidanud kartma, et ta laua peale toitu läheks varastama või midagi ümber ajaks või ära kaotaks, Liisu nt on korduvalt mu autovõtmed mänguhoos ära “peitnud”. Pai teha lubas, sülle võtta aga mitte. Sedasi see elu siin siis kulges.

Sünnitustähtaeg lähenes, kuid inimest, kes Atsi endale päriseks võtaks ja koju viiks, ei olnud. Siis läks ikka nii nagu alati läheb.. Kuidas Sa viid Varjupaika kassi, kes on juba justkui Sinu oma? Kuidas vaatad tema silmadesse ja ütled talle “hüvasti”? Kuidas elad edasi selle kurva mälupildiga kui kassi maha jätad?

Kuna ma eelmisel kevadel ise ühes varjupaigas üsna aktiivselt käisin kasse paitamas ja koeri jalutamas, siis ma tean, et neil ei ole seal sugugi paha. Kassidel on atraktsioone rohkem kui küll ja nad on söödetud ja hoolitsetud. Ometi olen ma ikka seda meelt, et igal loomaksel peab olema see päris oma perekond, päris oma kodu, kus tema on kõige tähtsam, kõige rohkem rõõmu toov ja armastatuim loomake.

Nõnda siis saigi Atsist meie pere uus liige. Küll mitte päris minu ja Ardi pere, vaid Ats kolis hoopis minu ema ja R juurde, kus teda armastatakse ja hoitakse nii väga! Ja minul on alati, alati neil külas käies nii suur rõõm teda näha! Lisaks sellele sobib ta sinna nagu rusikas silmaauku, nii nagu Liisu meile. Meile meeldib, et Liisu on elav ja rõõmsameelne ja niikaua kuni ta kaissu kerra poeb unustame me heldinult kõik tema koerused. Minu emale kui vanemale inimesele aga sobib, et kass on rahulik, ei lõhu ja ei märatse, vaid tuleb õhtul jalge ette külmi varbaid soojendama 🙂 Nüüd viimaks sai ka paberimajandus korda ja Ats on päriselt minu ema kass:)
Meie esiklaps Liisuke!
armin19
Atsike uues kodus!
sass

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s