Beebipostitus. 4 kuud.

Neli kuud… Mõnes mõttes on neli kuud nii lühike aeg, kõigest natuke pikem kui suvi või talv, ja kui kiiresti suvi küll möödub! Samas kui mõõta nelja kuuga inimese elu, siis on see ikka hiiglama pikk aeg! Neli kuud tagasi, 7 märts, sündis väike Põrnikas, sidudes mind ja Ardit ühtseks perekonnaks ning andes elule hoopis uue eesmärgi – kasvatada üles üks inimene nii, et temast sirguks meeldiv kaaslane enda sõpradele, hea mees enda naisele ja armastav isa oma lastele. Nelja kuu jooksul oleme läbi käinud terve emotsioonide ampluaa – alustades kurbusest ja oskamatusest lõpetades hingematva rõõmustamisega! Armin enda eksistentsiga on meieni toonud ka tunded, mille olemasolust me varem isegi mitte teadlikud ei olnud – tohutu vajadus hoida, kaitsta, armastada!

1kord ütlesin sõbrannale, et ma tunnen, et ma ei ole üldse inimesena muutunud ja mõnes mõttes see nii ongi – mulle meeldivad ja mind huvitavad ikka samad asjad, mis varem. Muidugi, nüüd ma olen kursis mänguasjade ja mähkmehindadega ja mind kummitavad pidevalt lastelaulud “ehitame maja, ehitame maja, kena väikse maja”, aga ikka alati lähen ma tuliselt põlema lugedes mõnd huvitavat artiklit või arutledes kooliprobleemide üle! Sõbranna tõi aga välja selle aspekti, et kui varem olin ainult mina ise ja ma tegin kõik otsused lähtuvalt enda (muidugi ka Ardi) heaolust, vajadustest ja soovidest, siis nüüd on laps kõige tähtsam. Nii see muidugi ka on. Tema on kõige olulisem. Lapse pehmele diktatuurile allumine ei ole alati kerge ja ma ei räägi siin soovist pidutseda või seljakoti pakkimisest, et reisile minna, vaid vahest lihtsalt tahaks söögi lõpuni süüa, blogipostituse lõpuni kirjutada või pesu ära triikida enne kui on tarvis tema juurde tormata. Võtan seda aga kui väljakutset enda ellu pisut spontaansust tuua 😛

Neljandal elukuul hakkas Armin laginal naerma. Täpsemalt juhtus see üleeile, kui panin ta võimlemiseks palli peale (füsioterapeut õpetas) ja tema meelest oli hirmnaljakas seal olla. Ta on varemalt ka sedasi väikese häälega naernud, aga see oli esimene selline laginal naermine, lihtsalt niisama. Olles 3kuud ja 22 päeva vana hakkas ta ka keerama, suure hoolega. Kuigi ta eelistab keerata üle parema õla, siis juhul kui ma sinna mingi takistuse ette panen, keerab ilusti ka üle vasaku õla. Nüüd on muidugi palju tegemist sellega, et kuigi ta oskab seljalt kõhule keerata, ei oska ta tagasi keerata. Seega kui ta ära väsib, siis ma pean pidevalt käima teda tagasi pööramas. Üldjoontes meeldib talle kõhuli nüüd rohkem olla ja õpib usinalt mänguasjade haaramist enda eest. Mina tegin nii, et ladusin talle ette terve loomaaia, sest no mulle tundus, et nii on tal “toredam” ja “huvitavam” nende seast valida, millega ta mängida tahab, aga füsioterapeudi sõnul on hoopis targem panna lapse ette üks! asi ning mida neutraalsemates toonides, seda parem. Nimelt pidi liiga lai valik ja värvikirevus lapse tähelepanu hajutama ja nii ununeb haaramine sootuks. Lisaks sellele otsustas Armin ennast ise lutist ära võõrutada. Alguses oli see ikka meil väike abimees kui tuli teha talle ebameeldivaid toiminguid – nt riidesse panek või vannist välja võtmine, samuti aitas see ka magama jäämisel. Ühel hetkel aga poeg arvas, et tema enam lihtsalt lutti ei taha ja nutuhoos ajab luti toppimine teda hoopis rohkem närvi ja magama jääb ka nüüd ilma selleta.

Jätkuvalt oleme käinud ka ujumas ja võimlemas. Kala on ikka kala, palju rõõmu toob vee pritsimine ja puristamine. Võimlemine ka pojale meeldib, ta lihtsalt naudib kui keegi temaga sedasi 1:1 tegeleb ja kogu tähelepanu talle kuulub.

Neli kuud vanadele lastele hakkavad paljud pered andma ka lisasööki. Mis siin salata, ka Ardi on korduvalt küsinud, et millal juba võib ja nii tahaks näha, mis talle maitseb, mis mitte ja mis nägusid ta üldse teeb. Iseenesest võib see tõesti olla põnev, aga ma millegi ei tunne mingit ruttu selle tähtsa asjaga. Eluaeg tal veel aega süüa ja erinevaid maitseid proovida.. Samuti kui ma alguses olin kindel, et hakkan ise püreesid tegema siis nüüd olen olen leidnud hoopis põneva olevat näputoitmise, kuid kuna ma pole selle põhimõtetega ennast veel täpselt kurssi viinud, siis lükkan ka selle lisasöögi andmist edasi… teadmata ajani!

Kui strateegilistest mõõtudest rääkida, siis Armin on 67 cm pikk ja kaalub 7,8 kg niiet igati suur poiss:). Mõõtmised-kaalumised on teostatud kodus, sest arstivisiit on alles kuu lõpus.

Ja muidugi siis veel see tore, tore igapäevane maailma-avastamine. Teeme Arminiga kassile pai, käime tibusid vaatamas ja näitame talle lilli, loomi ja taimi – piparmündi lõhn ka hirmsasti meeldib talle!P_20140624_210729

P_20140624_211428

P_20140704_180243
Aga kõikidest toredatest asjadest kõige rohkem meeldivad pojale ikkagi puud! Ma ei tea, kas nende suurus ja võim tekitavad temas aukartust või mis, aga igastahes talle nii nii meeldib puid vaadata!

Lõpetuseks võib öelda, et pole midagi armsamat sellest, kuidas neli kuud vanad käekesed võtavad tema kohale kummardudes mu näost kinni ja katsuvad seda, justkui kontrollides, missugune ma ikka olen või kas ma olen ikka päris.

Palju palju õnne Sulle, mu väike kott kulda!

Armin

Advertisements

5 thoughts on “Beebipostitus. 4 kuud.

  1. Hilinenud õnnesoovid- pidid need kõige õnnetoovamad olema 😛 Aga tublisti kasvanud poisiklutt. Olete tublid vanemad. Au ja kiitus teile kallikesed 🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s