Challenge exepted: ülikoolisaaga jätk

Pole kaua aega möödas sellest, mil rääkisin oksendamiseni ülikooli lõpetamise raskustest ja rõõmudest vastsündinud lapse kõrvalt. Ja nüüd saab saaga otsast alata: mõned tunnid tagasi kinnitasin SAIS-is, et asun sügisest õppima kasvatusteadusi Tartu Ülikooli magistriõppes. Ega isegi veel hästi ei usu 🙂

Peale Armini sündi uurisin küll magistriõppe võimalusi, kuid samal hetkel langetasin otsuse, et ei. Aasta pärast ehk.. ma ei teagi, miks ma kohemaid sellise otsuse vastu võtsin. Ehk tundus, et on kuidagi vara ja samas ei teadnud ma ka veel hästi, missuguseks kujuneb elu väikese inimesega ning kui palju siis on või üldse ei ole aega teiste tegemiste-toimetuste jaoks.

Sõbrannaga sel teemal vesteldes hakkasin aga aina enam mõtlema, et miks või mida ma ootan? Mis järgmisel aastal parem oleks ja mis siis lihtsamaks muutub. Peale pisukest mõtlemisaega jõudsin järeldusele, et lihtsamaks ei muutu küll mitte midagi, pigem ikka raskemaks.  Nõnda sündiski otsus siiski proovida sel aastal. Osalt oli see äkk-otsus, osalt hoolega läbi mõeldud ja kaalutud otsus. Äkk-otsus sellepärast, et süda ütles, et see on õige. Ja kuna ma rohkem olen südame-ja tunde inimene kui mõistuse inimene, siis nii saigi.  Samas rääkisid selle otsuse kasuks nii mõnedki muud argumendid, näiteks see, et bakalaureuseõppes õppisin ma enamik aega täiskohaga töötamise kõrvalt ja natuke ka lapsega kodus olemise kõrvalt. Minu jaoks oli õppimine kindlasti lihtsam lapsega kodus olles. See oleneb suuresti muidugi ka töökohast, aga minu töö ei olnud selline, et tulen töölt ära, löön ukse enda järel kinni ja nii ongi. Peale koju jõudmist ja õhtusöögi tegemist alustasin tavaliselt ettevalmistusi järgmiseks päevaks, kirjutasin testide kokkuvõtteid ja aeg-ajalt lõin kaasa mõnes projekti kirjutamises või aruandluses..ehk siis tööd jagus rohkem kui küll ja õppimiseks jäid peamiselt nädalavahetused. Aeg-ajalt oli mul Ardist lausa kahju, et kui tema tahtis kohtingule minna, siis ma andsin talle korvi, sest pidin õppima või töötama. Lapse kõrvalt õppimisel on muidugi ka omad konksud, näiteks see, et üks väike inimene dikteerib päeva enda uneaegadega ja õppida saab siis, kui sisuliselt tema lubab (loe: magab!). Ja alguses see valmistaski mulle probleeme, ehk need paar tundi, mil tema põõnas, uimasin ma Fb-s, koristasin, pesin nõusid jne, ja siis tundus, et enam pole mõtet millegagi peale hakatagi. Kuna aga lõputöö nõudis kirjutamist, siis lõpuks sain ma selle kunsti selgeks ja suutsin ennast sedasi distsiplineerida, et nii kui laps silmad sulges, alustasin ma kirjutamist ja pilku enne ei tõstnud, kui poeg enda hällist häält hakkas tegema.

Ehk siis, kaks aastat olen ma lapsega kindlasti kodus ja selle kahe aasta jooksul, ainult lapse kõrvalt, tundub mulle tõenäolisem magistrikraad omandada kui hiljem lapse ja töötamise kõrvalt. Sest ega ma enam nooremaks ju ei jää ja sellist võimalust, et ainult ülikoolis käia ja õpingutele keskenduda, minu elus ilmselgelt ei tule 🙂

Samuti tunnen ma, et vajan lisaks ema olemisele enda ellu ka mõnda muud väljundit. Hetkel olen ma juskui kogu vastutuse enda õnne osas lükanud sujuvalt Ardi kaela. Ehk siis päev otsa ma tegelen lapsega, käime ujumas ja võimlemas, jalutame ja ma teen süüa ja koristan ja vahepeal reaalselt loen tunde selle hetkeni, mil ta koju jõuab. Ja selleks hetkeks kui tema jõuab, olen mina emotsioonidest tulvil ning ajan energiat üle.. mis minul viga energiat üle ajada, meie magame siin poole päevani ja siis teeme omas rütmis oma toimetusekesi, tema seevastu on ärganud kuke ja koidu ajal, teinud päev otsa rasket tööd ja koju jõudes ta tahab puhata. Mina aga olen kärsitu ja tahan midagi teha, kuskile minna jne. Ardi annab enda parima, et meid rõõmsana hoida, aga ilmselgelt on mul vaja mingit oma projekti, mis mulle rakendust annaks ning kus ma saaks enda energiat kulutada:)

Ardil muidugi on ka selles loos oma roll. Kuna õppima asun avatud ülikooli vormis, siis see tähendab, et üks nädalavahetus kuus mind päevasel ajal kodus ei ole ning nad peavad ilma minuta hakkama saama. Otse loomulikult meie peres see probleemiks ei ole. Ardi toetas minu otsust heale mehele kohaselt 100%. Ütles lausa, et on mu üle nii uhke:´) Kuigi egas see pole mõni uhkuse ega edvistamise koht, pigem on see väljund ennast teostada ja täiendada.

Muidugi võiks vabalt veel otsida endale mõne hobi või heegeldada veel tuhat vaipa (mida ma oleksingi teinud kui sisse poleks saanud), aga point on selles, et mulle meeldib õppida. Mina kuulun nende õnnelike hulka, kes teavad, mis neid huvitab ja mida nad elus teha tahavad.. Kuigi ma veel 100% täpselt ei tea, kas peale lapsehoolduspuhkuse lõppu naasen ma enda vanale ametile või mitte, siis kindel on see, et ma tean veel nii mitut kohta, kus ma enda elu jooksul tahan töötada. Mulle väga, väga meeldis töötada erivajadustega inimestega, kuid neid sihtgruppe, kuhu ma tahan enda panuse anda, on veel. Ja kindel on see, et 1kõik, kus ma töötan, ma tahan olla pädev. Näiteks kui ma viin enda auto remonti siis ükskõik kui tore see remondimees inimesena on, ma eeldan, et tal on teatavad oskused ja teadmised kuidas minu auto korda teha. Samamoodi kui ma tulevikus viin lapse lasteaeda või kooli, siis ma ootan, et personal on pädev, et neil on teadmised ja oskused lastega tegelemaks ja ma võin ta sinna südamerahus jätta, ilma kahtlusteta. Ka mina ise, töötajana, tahan vastata mulle esitatud nõudmistele ja ootustele.

Ma absoluutselt ei välista võimalust, et ma olen hammustanud liiga suure tüki. Võibolla tulevad Arminil nt hambad sellise valuga, et me kõik oleme ööd ja päevad magamata ja õppimisest võib ainult und näha. Võibolla, et nii kui laps jalad alla saab ei jaksa ma muud kui ainult tal sabas joosta ja muul ajal jalad seinale visata..kõik võib olla. Mina aga näen hetkel kaht varianti: esimene vairant on proovida, sest pooleli jätta saab alati. Teine variant on asjad juba ette katki mõelda ja uskuda, et iial ma ei saa, ei jõua ja ei oska.

Mina otsustasin proovida!

Praegusel hetkel, sel nädalal, on mul käsil veel üks challenge: elu kahe lapsega! Raporteerin sellest ka kui eluga välja tulen 😛

 

Advertisements

2 thoughts on “Challenge exepted: ülikoolisaaga jätk

  1. Oh kui tubli Sa oled, ma hoian pöialt Teie perele. Ja tead ju isegi, kui Sinu kõrval on keegi, kes toetab, on kõik palju lihtsam! 🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s