Kaitstud: Südamed on täidetud armastusega. Juba 8 aastat.

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Reede

Reede õhtul tulevad kaugel töötavad isad koju. Ja KÕIK on õnnelikud.

Raamat: John Fowles “Liblikapüüdja”

“Tal on liblikakoguja hing. See ongi see tohutu elutu alge temas.”

Raamatud on minu elus mänginud hästi tähtsat rolli nii kaua kui ma ennast mäletan. Minu ema luges meile a-la-ti enne magama jäämist raamatut ette ning sellest ilmselt minu suur armastus ja austus nende vastu ka alguse sai. Lugemist toetas ka asjaolu, et meie koju jõudsid ülimoodsad arvuti ja internet alles siis kui ma juba gümnaasiumis käisin. Ehk siis ei olnud võimalust lihtsamaks meelelahutuseks (telekas meil ikka oli ka, aga see mind väga ei köitnud) ja kõige toredam oli läbi raamatute kellegi teise seiklustele kaasa elada. Enda klassis olin ma ilmselt üks vähestest, kes alati kõik kohustusliku kirjanduse läbi luges. Ei saa öelda, et kõik raamatud oleks mulle meeldinud, aga ma ei saanud seda ju enne teada kui raamat läbi. Iial ma ei mõistnud kui keegi ütles, et ta ei viitsi lugeda. Mismõttes ei viitsi? See on ju niii huvitav. Kooli ajal loetud Jack Londoni “Martin Eden” on küll siiani minu üks lemmikraamatutest läbi aegade.

Siis aga tuli internet, ägedad suhtlusportaalid ja siis ülikool ja töö ja väga minimaalselt oli aega, et ise, omal algatusel midagi lugeda. Praegu on aga selline tore aeg elus, kus on aega ja kuna ma “Liblikapüüdjat” pea hommikuni lugesin, siis leian, et see on suuresti soovitamist väärt.

Lugu jutustab sotsiaalselt saamatust mehest, kelle suureks hobiks ja kireks on liblikad. Nõnda ta muudkui kogub neid ja paigutab raamidesse. Ta armub südamepõhjani kunstitudengisse ning viimaks teeb ta teoks ka enda kaua sepitsetud plaani – ta röövib noore ja andeka neiu ning hoiab teda kinni enda maamaja keldris, koheldes küll teda džentelmenina ning kallates üle teda uhkeimate raamatute ja riietega, kuid siiski ei laskmata tal lahkuda. Ta hoiab teda kinni kui enda kollektsiooni kõige kaunimat eksemplari.Raamatu teeb eriti põnevaks (ja ka kurvaks!) see, et välja on toodud nii röövija kui ka röövitava tunded ja mõtted, paralleelselt saab lugeda, kuidas neist kumbki nägi ja tõlgendas kunsti, elu, vabadust ja armastust.

“Siis vahetas ta tooni, võttis välja malelaua, mängisime malet ning ta laskis mul võita. Ise poleks ta küll seda tunnistanud, olen selles kindel. Kumbki meist ei rääkinud suurt midagi, näis, nagu suhtleksime malendite kaudu, minu võidus oli midagi väga sümboolset. Ta nagu oleks tahtnud mind panna midagi tundma.”

“Võiksin teda päev otsa sõimata, tal poleks sellest sooja ega külma. Teda ei huvita mu tunded ega mõistus, mu hing ega isegi mu keha – mitte miski inimlik -, teda huvitab üksnes mu välimus, mu väline kest.”

“See, mida ma kirjutan, ei kõla loomulikuna. See on, nagu püüaksid kaks inimest vestlust üleval hoida. Joonistamisega on täpselt vastupidi, tõmbad joone ja taipad kohe, kas see on hea või halb. “

“Ma ei tea isegi, miks ma seda ütlesin. Tegelikult teadsin, et ma ei suuda ealeski teda minna lasta. Ent ometi polnud see lihtsalt jultunud vale. Ma mõtlesin sageli ja tõemeeli, et ta lahkub minu juurest kokku lepitud ajal, sest lubadus on lubadus ja nii edasi. Samas aga mõistsin, et ma ei suuda tal minna lasta. “

“Ihaga on asi lihtne, jätkas ta. Selles jõuab otsekohe kokku leppele. Kas mõlemad tahavad voodisse minna või üks kahest ei taha. Aga armastusega on hoopis teine lugu. Naised, keda ma olen armastanud, on mulle alati öelnud, et ma olen isekas. See sunnibki neid mind armastama. Ja siis rängalt pettuma.”

“Inimesed ei reeda end mitte sellega, mida nad räägivad, vaid sellega, kuidas nad seda ütlevad.”

 

Beebipostitus: Näputoit

Õige mitmel korral olen maininud, et plaanin Arminile hakata andma lisatoitu näputoidu põhimõtete järgi. Mõni aeg tagasi soetasin endale ka Gill Rapley ja Tracey Murketti kirjutatud raamatu “Näputoit”. Kuna Armini poole aasta sünnipäev jõuab järjest lähemale, olen nüüdseks selle raamatu läbi lugenud ning kirjutan siia nii enda kui ka teiste jaoks välja mõned minu jaoks olulisemad punktid.

Näputoidu puhul:

• Beebi istub koos teiste pereliikmetega söögiajal laua ööres ja sööb kaasa, kui ta on selleks valmis.
• Last julgustatakse toitu uurima ja kätte võtma niipea, kui ta selle vastu huvi ilmutab – esialgu pole oluline, kas tal midagi ka süüa õnnestub.
• Toitu pakutakse lapsele selliste tükkidena, mida tal kuju ja suuruse poolest on kerge kätte võtta, mitte püree või kahvliga puruks litsutud massi kujul.
• Kohe algusest peale paneb beebi endale ise toitu suhu – keegi ei sööda teda lusikast.
• Imik otsustab ise, kui palju ta sööb
• Beebi saab edasi rinnapiima või rinnapiimaasendajat, alati, kui soovib ning otsustab ise, millal on valmis piimakordi vähendama.

Miks alustada tahke toidu pakkumist kuue kuu vanuselt?

Sest varem on imikul raske midagi peale piima seedida. Nooremale lapsele pole tahke toidu pakkumine hea sest, tahke toit ei sisalda sama ohtralt toitaineid ja kaloreid kui RP / RPA. Pisikesel lapsel on väike magu ja tervislikult kasvamiseks on tal tarvis konsentreeritud ja kergestiseeduvat kalorite ja toitainete allikat.

Samuti on siinjuures oluline, et kuue kuu vanuselt enamik lapsi alles hakkab ainuüksi piimast koosnevast menüüst välja kasvama. Enamikul lõpuni kantud lastest on olemas piisav tagavara, nt rauda, nii saavad nad suhteliselt kaua probleemideta hakkama – ainete puudus ei teki üleöö. Kuid u  kuue kuu vanuselt tuleks neile hakata tahket toitu tutvustama, et nad saaksid erinevate toitude söömiseks vajalikke oskusi arendada ja jõuaksid uute maitsetega harjuda, et olla edaspidi, kui enam ei ole peamiseks energiaallikaks rinnapiim, valmis muud toitu sööma.

Ei pea tundma survet lapse piimakoguseid tahke toidu nimel vähendama. Kuue kuni üheksakuuse lapse puhul peaks PR/PRA kogus enam-vähem samaks jääma, sellel kui tahke toidu kogus suureneb. Alles u üheksa kuu vanuse lapse piimakogust võib tasapisi vähendama hakata, kui tahke toit hakkab oluliseks muutuma.

Näputoidu head küljed:

• Loomulik – Imikud on programmeeritud katsetama ja uurima – nii nad õpivad. Mis tahes objektide (sh toidu) uurimiseks kasutab imik käsi ja suud. Näputoidul olevad beebid saavad toitu oma soovi kohaselt tundma õppida ja vaistlikult süüa siis, kui nad on selleks valmis.
• Toidu tundmaõppimine – Lapsed, kel lastakse ise endale toitu suhu panna, õpivad tundma toitude väljanägemist, lõhna, maitset ja tekstuuri, samuti maitsete kombinatsioone.
• Turvaliselt sööma õppimine – Võimalus toitu enne suhupanekut uurida õpetab imikule mitmeid olulisi asju, näiteks, mida saab mäluda ja mida mitte. Imikul aitab toidutüki käes hoidmine ja suhu panemine ära tunda, kui lihtne või raske on erineva suurusega tükke mäluda ja keelega suus ringi liigutada. Kui laps saab varakult õppida, kuidas erineva tekstuuriga toidutükkidega toimida, on tal ka tõenäoliselt väiksem võimalus lämbumisohtu sattuda.
• Ümbritseva maailma tundma õppimine – Imik ei mängi kunagi niisama – ta õpib! Näiteks õpib ta, kuidas pehmeid asju ilma puruks pigistamata või libedaid asju maha pillamata käes hoida. Ja kui midagi kukubki, siis õpib ta raskusjõu kohta. Kuna näputoidu puhul on kaasatud kõik meeled (nägemine, kompimine, haistmine, maitsmine ja kuulmine) siis avastavad lapsed asjade omavahelisi seoseid ja saavad maailmast parema ettekujutuse.
• Võimekuse kasv – Sõrmede kasutamisel toidu suhu panemisel treenib imik silmade ja käe koordinatsiooni; paraneb käeline osavus, millest võib hiljem abi olla kirjutamis- ja joonistamisoskusel. Toidu mälumine (selle asemel, et püreed neelata) arendab näolihaseid, mida läheb tarvis kõnelemiseks.
• Enesekindluse kasv – Kui lasta lapsel asju ise teha, ei anna see talle ainult võimalust õppimiseks, vaid toetab ka tema enesekindluse ja otsustusvõime kasvu. Kui beebi midagi pihku võtab ja suhu paneb, saab ta peaaegu kohe autasu mõne huvitava maitse või tekstuuri kujul – tema paneb head asjad maailmas juhtuma!
• Kogu pere laua ääres koos – Näputoiduimikud kaastakse algusest peale pere ühistesse söömaaegadesse, mis toetavad ka sõnavara ja sotsiaalsete oskuste arengut. Selle asemel, et sööta last lusikast mõnel muul ajal või sel ajal, kui oma toit jahtub, saab üheskoos einestada.
• Söögitegemine ei ole keeruline – Kui vanemate menüü on tervislik, saab toitu lihtsalt imiku vajadustega kohandada.

Näputoidu halvad küljed:

Sodi! – Natuke sodi käib asja juurde. Aga varem või hiljem peab imik sööma õppima ning tekib ikka mõningane korralagedus. Paljudel imikutel on sodiperiood lühike, kuna nad õpivad kiirest ning muutuvad toidu suhu panemisel aina vilunumaks.  Sinu lapse jaoks on toit alguses üks lelu ning lelusid maha visates õpib ta gravitatsioonijõust, vahekaugustest ja omaenda tugevusest. Rõõmuga avastavad nad, et toitu saab lödiks pigistada ja laiali määrida jne 😛

Minu, ja ma arvan et ka paljude teiste emade reaktsioon näputoidust kuuldes oli: ega ta ei lämbu?

Kui laps saab ise määrata, mis toit talle suhu läheb ning ta istub sirge seljaga! (ei mingit söömist lamamistoolis ega turvahällis) siis pole lämbumisoht näputoidu puhul tõenäolisem kui lusikast toitmise puhul. Lämbumisohu hirm tuleb sellest, et nähakse last läkastamas. Läkastamine on öökiv liigutus, mis lükkab allaneelamiseks liiga suure toidupala hingamistee juurest kõrvale. Täiskasvanu läkastamisrefleks vallandub keelepära lähedal – et see juhtuks, tuleb sõrmed kurku toppida. Kuuekuusel lapsel aga vallandub läkastamisrefleks keelel märksa eespool kui täiskasvanul ning tekkepõhjuseks olev toidupala asub hingamisteest märksa kaugemal. Seega, kui kuue- seitsmekuune imik hakkab toidu tõttu läkastama, ei tähenda see seda, et toit asus hingamistoru vahetus läheduses.

Läkastamisrefleks on olulisim osa sellest, kuidas imik õpib toitu turvaliselt käsitlema. Kui beebil on läkastamisrefleks juba korduvalt tekkinud, sest ta pani endale liiga palju toitu suhu või lükkas toidu liiga kaugele taha, siis õpib ta, et nii ei maksa teha.

Siiski on siinjuures oluline üle korrata, et mitte iialgi ei jäeta last üksinda sööma! Ja esmaabi peab väikese inimesega koos elades olema ka nii- ehk naa selge nagu seebivesi!

Kuidas alustada?

Mitmed imikule tahke toidu teemalised raamatud soovitavad beebi toitmiseks koostada kindla ajakava – alustada tuleb ühest maitsest ning väga väikestest kogustest ning tasapisi koguseid ja maitseid suurendada. Näputoidu puhul ei ole range ajakava vajalik, esiteks seetõttu, et maitsete tutvustamisega tehakse algust siis kui laps on juba 6 kuune. Selleks ajaks on tema sisikond vastupidavam ning kui peres allergiaid ei esine, ei esine neid tõenäoliselt ka lapsel. Näputoidu meetodi puhul pakutakse lapsele süüa samal ajal kui ka teistele pereliikmetele, olgu selleks siis hommiku-, lõuna-, õhtusöök või vahepala. Oluline on, et sel ajal laps ei oleks näljane, sest tahke toiduga tutvumise esimeste nädalate jooksul pole “söögiaegadel” näljaga mitte mingit seost – laps ei adu, et ta saab kõhu täis. See on mängimise, õppimise ja koosolemise aeg.

Imiku huvi tahke toidu vastu võib olla väga ebaühtlane. Võib juhtuda, et ta tahab kolm päeva järjest kõikidel söögiaegadel laua ääres süüa, neljal järgmisel päeval aga ei ilmuta ta tahke toidu vastu mingit huvi. Selline loomupärane kulgemine “kaks sammu edasi, üks samm tagasi” erineb suuresti rangetest ajakavadest. Ent kui lasta imikul endal söömisprotsessi üle otsustada, hakkab ta järjest rohkem sööma. Sel moel saab ta keha vajalikku piima edasi ning beebi kohaneb muutustega just talle sobivas tempos.

Nõuandeid alustamiseks:

• Tahket toitu paku beebile siis kui ta ei ole näljane – peamiseks toiduallikaks on endiselt piimast koosnevad toidukorrad.
• Hoia põhirõhk mängulisusel ja katsetamisel
• Lase imikul igal võimalikul juhul endaga koos süüa, olgu söögiaegadel või vahepala võttes
• Kanna hoolt, et laps istuks kas kõrges söögitoolis või süles sirge seljaga.

Kõige olulisemaks põhimõtteks on pakkuda selliseid toite, mida imikul on lihtne ja turvaline kätte võtta ja suu juurde tõsta. Kuuekuused imikud võtavad asju pihku kogu labakäe abil; pisemate asjade pöidla ja nimetissõrme vahele võtmiseks läheb harilikult veel mõni kuu aega. Samuti on selles eas imikul tarvis, et tükk ulatuks peost välja, sest peost toidu kätte saamiseks ei oska ta sõrmi tahtlikult rusikast lahti lasta ning kuna imiku liigutused pole eriti täpsed saab ta tõenäolisemalt paremini kätte pikemad jupid:) Vähemalt 5 cm pikkusteks juppideks või pulkadeks tükeldatud toit võimaldab poolt pulka nagu käepidet peos hoida ja teist poolt otsa süüa.

Peagi õpid, missuguste toidutükkidega laps hakkama saab. Ideaalse kujuga esimesi toite on spargelkapsas, brokoliõisikul on käepide juba küljes, aga ka igat sorti puu-ja köögivilju ning liha saab lõigata pulgakujulisteks tükkideks. Alustuseks paku lapsele 3-4 erinevat toidupala, nt porgand, spargelkapsas ja tükk liha. Tekib kiusatus piirduda vaid ühe palaga, sest ta ju niikuinii ei söö, kuid üks pala on igav 🙂 Lisaks sellele annab valik võimaluse lapsel endal otsustada, mida ja kui palju ta sööb. Samas ei tasu ka teise äärmusesse laskuda ega liiga palju toitu pakkuda, sest liiga suured kogused võivad lapse segadusse ajada. Pigem alustada väiksematest kogustest ning hiljem juurde pakkuda. Jälgi kuidas Sinu beebi tahkele toidule reageerib ning vaata kuidas ta esialgu toime tuleb.

Üldjuhul on söök imikule sobiv kui võtad aluseks looduslikud koostisosad, pakud võimalikult palju värsket köögivilja ega lisa kuumtöötlemisel soola ega suhkrut.

Mida ei sobi imikule pakkuda:

Lämbumisohu tõttu peaks vältima pähkleid, luuviljalisi puuvilju ja marju (nt kirssidest peaks enne kivid välja võtma) ning pisikesed ümmargused viljad, nt kirsstomatid, viinamarjad, peaks enne pooleks lõikama. Lisaks sellele on imikutele halb sool, sest väikesed neerud pole soolaga tegelemiseks küllalt tugevad ning ülemäärane soola tarvitamine võib põhjustada raskeid haigusi. Mitmete valmiseinete ja töödeldud toitude soolasisaldus on imiku jaoks liiga suur – nt sojakaste, soolased poepirukad, krõpsud, suitsutatud liha ja kala jne.

Lisaks soolale ei maksa üle pingutada ka suhkruga, see ei sisala ühtki olulist toitainet ning annab vaid tühje kaloreid (ja kui paki peal on kirjas sukroos, dekstroos, fruktoos, glükoosi- või maisisiirup siis neidki võiks vältida) ning rikub hambaid juba enne seda kui need jõuavad lõikuda. Kui pakud imikule alustuseks looduslikult väikese suhkrusisaldusega toitu, hoiab see hiljem ära igatsuse suhkrurikaste maiustuste järele. Pole vaja eesmärgiks võtta, et menüü oleks täiesti suhkruvaba – vahel harva mõni kook või magustoit on okei, kuid vältida tuleks kihisevaid jooke ning komme.

Lisaks sellele tuleks võimalikult palju vältida kõiki lisaaineid, kustlikke säilitusaineid ja magusaineid, E-nrkombinatsioone ja naatriumglutamaati. Mida vähem koostisaineid pakil kirjas on, seda parem. Kui võimalik, siis toit võiks olla valmistatud võimalikult värsketest ja puhastest koostisosadest.

Varem hoiatati, et imikul ei peaks munavalget andma. Nüüd, mil mis tahes tahket toitu ei soovitata anda alla kuue kuu vanustele lastele, ei peeta seda hoiatust enam vajalikuks. Küll aga tuleks muna (ka rebu) põhjalikult läbi kuumutada, sest munad võivad sisaldada rasket kõhunakkust põhjustavat salmonellabakterit. Mesi on parem jätta selleks ajaks, kui beebi on vähemalt aastane, sest mesi on osutunud võimalikuks botulismiallikaks. Toored kliid ja kliitooted võivad väikelastel seedetrakti ärritada ning segada tähtsate toitainete, nt raua või kaltsiumi, imendumist.

Kuigi imikule pole tarvis mingeid muid jooke peale RP/ RPA, siis kindlasti peaks vältima

• kohvi, teed ja koolajooke, sest need kõik sisaldavad kofeiini ning on stimuleeriva toimega.  Tee takistab ka raua imendumist.
• Magustatud või kihisevad joogid ja lahjendamata puuviljamahlad, neis on palju suhkrut ning nad kipuvad olema väga happelised.
• Loomset päritolu piim, seda ei tohiks pakkuda joogiks alla aastastele lastele, aga alates 6 elukuust võib kasutada toidu valmistamiseks.

Nõuandeid tahke toidu pakkumiseks:

• Pese lapse käed puhtaks, enne kui ta hakkab toiduga tegelema
• Paku pulgakujulisi toidupalasid, mille pikkus on vähemalt 5 cm – pool kinni hoidmiseks ja pool nosimiseks
• Lase imikul otsustada, mida ta endale suhu paneb. Paiguta toit nii, et ta selle kergesti kätte saaks (laud vs söögitooli kandik)
• Kontrolli, et toit pole tuline
• Valmista ette rohkem toidupalasid, et laps saaks soovi korral juurde
• Alustuseks paku imikule väike valik toidupalasid
• Eesmärk ei ole taldriku tühjaks söömine
• Ära solvu kui ta Sinu tehtud toitu ei söö
• Ole alati juures kui laps sööb või toiduga mängib
• Püüa niipalju kui võimalik süüa sama toitu, mida sööb imik ja teha seda temaga koos
• Anna lapsele rohkesti aega, et ta saaks toitu uurida ja otsustada, mida sellega teha
• Räägi lapsele toidust, mida ta parasjagu uurib
• Pane vastu kiusatusele aidata imikul rohkem süüa
• Luba beebil võimalikult palju toitu käsitseda, nii aitad tal käteosavust arendada
• Rõõmusta koos lapsega, kui ta avastusi teeb, aga pea meeles, et imiku õppimisprotsessi pole vaja kiitmise või tõrelemisega suunata.

Selleks, et mitte ainult raamatutarkustele tugineda, liitusin ka FB grupiga Baby-Led Weaning, kus pärisinimesed siit samast Eestimaalt enda päriskogemusi jagavad. Lisaks selle usun ja usaldan ma üsna suurel määral meditsiini ning seega arutlesin selle toitumisviisi üle ka Armini perearstiga, aga ega ta mulle midagi väga suurt öelda ei osanud. Ei osanud heaks kiita ega maha laita, sest igapäevaselt pidi nii palju uut infi peale tulema, et lihtsalt ei jaksa kõike läbi töötada ja seisukohta võtta.

Teiste kogemustest aga veel enam mõjutavad isiklikud kogemused. Kuigi ma olin seda meelt, et ma Arminile enne 6-kuuseks saamist üldse midagi ei anna, siis siiski-siiski ostsin talle u nädal tagasi HIPP-i Head Ööd pudru, seda pakkudes selgus, et see on ju tõeline kaos:) Sest ta tõepoolest tahtis sinna kaussi käsi- ja viimaks nägupidi ronida ning seda putru katsuda. See tõestas minu jaoks veelkord, et lastel on loomulik vajadus kõike uurida läbi enda käte ja ei ole ju normaalne, et põhimõtteliselt peaks lapsel söögi ajal käsi kinni hoidma (ma ei kujuta tõesti ette, et näputoiduga saaks rohkem sodi tekkida kui tekkis vedela toiduga).

(Liisu päriselt ka passis terve selle söömaaja mu õlal :))

Samas ei julge ma väita ega lubada, et nähes Arminit korduvalt läkastamas vms, ei torma ma toitu püreestama. Seega kõik mõtted, poolt- ja vastuargumendid on absoluutselt tere tulnud:)

Liisi vs Armin

Täna on hea päev. Täna öösel kell 4.28 sündis meie pisike sõbranna hüüdnimega Liisi. Vanemate lahkel loal kihutasime haiglasse pisikest imet kaema. Oli ikka ime küll … Armin tundus väikese inimese kõrval täpselt nii suur, et teda oleks küll lausa patt enam beebiks või titaks nimetada. Ikka suur ja jutukas meesterahvas.

Väike Liisi sündis samas haiglas kus Armin. Põlva haiglas. Ka ämmaemandad olid meil samad. Seega on mul täna eriliselt heldinud ja rõõmus tunne. Haiglas võttis silma nii märjaks. Ühest küljest tulid nii erksalt kõik Armini sünniga seotud mälestused meelde. Teisalt olin nii rõõmus värskete lapsevanemate üle. 

Lapsevanemate lahkel loal pilt meie imekaunitest lastest:)

Soolaleib

Jaagu ja Merilini :´)

Mina ja lapsed. Enne ja nüüd.

Ma arvan, et ma olen alati olnud laste suhtes täitsa tolerantne. Näiteks poes röökivat titte nähes ei mõelnud ma iial, et appi-appi, koristage see õudne jõmm siit minema või noorele perele külla minnes ei ahhetanud, et issake, päriselt vedelevad need nõud teil siin kraanikausis? Ikka sain aru, et lapsed aeg ajalt nutavad ning noorel perel on teha hulga muid asju kui puhtust peensusteni taga ajada. 

Aga kohe kindlasti ei olnud ma ka eriline lastelemb. Teate küll neid inimesi, kes kokkusaamistel vabatahtlikult organiseerivad pisikestele inimestele tegevusi, mängivad ja tegelevad nendega ja kõiki võõraid beebisid õhtud otsa mutsutavad. Mulle meeldisid beebid küll täitsa hästi, aga pigem ikka kaugelt vaadates ja ma ei suutnud vaimustuda sellest, et keegi mind täis ilastab või veel hullem, täis oksendab. Pisut suuremate lastega meeldis mulle rääkida küll, sest nende maailm on mumst hiiglama põnev, aga ka seda meeldis mulle pigem teha väikestes doosides ning pidi olema väga harv juhus, et ma ise ennast kellelgi vabatahtlikult lapsehoidjaks pakuks. Ei saa salata, et mulle meeldis üksi minna enda puhtasse ja vaiksesse koju. Lapsed teatavasti ei ole kuigi vaiksed ja puhtusest nad just ka suuremat ei hooli. 

Terve raseduse aja lugesin endale hoolega sõnu peale, et nüüd, emana, ei muutuks ma selliseks, kes seltskonnas tekitab piinlikke momente sellega, et kõikidele tuttavatele paaridele lapsi külge hakkaks pookima ning seletama tõsiasja, et elu ilma lapseta pole mittemidagi väärt. Sellega on nüüd läinud täitsa nii ja naa. Üldjoontes võin ma ikka vabalt rääkida muudel teemadel ka! (ehk natuke pean ikka saama lapsest ka pajata) ja ma ei pane äsja käima hakanud inimesi vastama küsimustele “a millal teil siis lapsed tulevad” ja ma annan endale täiesti aru, et mitmed inimesed ei taha (veel) lapsi, aga samas kui minu sõbranna, kahe lapse ema, ütles, et ta kolmandat last enam ei taha, siis selmet aktsepteerida tema hoolega läbi mõeldud ja kaalutud otsust leidsin mina kohemaid argumendid, miks see kolmas beebsu peres ikka nii tore oleks:P

Selge on ka see, et nüüd, emana, on mul lisaks teadmistele nt mähkmetest ja muudest tarbeesemetest ka teadmised (või hoopis tunne) sellest, kui palju rõõmu toob laps ainuüksi enda olemasoluga. Ja kui suur mure on mure oma lapse pärast. Kui võimetu ja saamatuna saab end tunda kui temal on halb. Varem ma kujutasin seda ette. Tegelikult seda ei ole võimalik ette kujutada, ei ole võimalik aru saada tundest, mis valdab kui oma laps südamest naerab. Või kui ta paneb enda väikese pea õlale ja ohkab tasakesi..Nüüd ma mõistan! Seda rõõmu ja seda valu.

Nüüd ma mõistan ka seda, et ei ole alati kõik must-valge ega üheselt võetav, et nähes mõnda kontekstist välja rebitud lõiku, ei ole mul alust hukka mõista ega kritiseerida, sest ma ei tea kui raskelt on vanemate jaoks need otsused tulnud või kui keeruline päev perekonnal on olnud. Nüüd ma mõistan, et isegi siis kui anda endast absoluutselt kõik, ei pruugi asjad minna soovitud rada ja kõike siin maailmas ei saa kontrollida, käskida ega suunata. Missugused olulised õppetunnid minusuguse kontrollifriigi jaoks.

Ja mis peamine. Varem mul oli lihtsalt hea meel kuuldes kellegi rasedusest või lapse sünnist.. Sest no ikka tore, kui inimestel hästi läheb. Nüüd, nüüd aga tulevad mul suurest õnnest peaaegu pisarad silma, ainuüksi kuuldes, et sõbrad last planeerivad. Ma süda lihtsalt sulab kuuldes, et keegi ootab ja hetkel olen ma napilt südari äärel, sest minu sõbranna saab kohe-kohe emaks! Ma lihtsalt niiii igatsen näha väikest inimest Armini kõrval. Mina ja Ardi ilmselt oleme ainukesed inimesed maailmas, kelle arvates meie pea kuue kuune poeg on: suur! Hästi päris ja hästi olemas on ta olnud meie jaoks alates sellest hetkest, mis testi peal viimaks kahte triipu nägime. Nüüd on ta aga juba nii suur, et vabalt võiks ju juba homne päev tööinimeseks hakata või naise majja tuua … Ja enda suure poja kõrval igatsen ma näha ühte tillukest beebit, et teda natuke mutsutada ;)!

Rõõm

Immatrikuleerimine nr. 02523-2-1.7/P2 22.08.2014

Ülikooliseaduse paragrahvi 13.3 lõike 1 ja Tartu Ülikooli senati 26. aprilli 2013. a määruse nr 5 “Õppekorralduseeskiri” punkti 9 alusel immatrikuleerin alates 01.09.2014 õppe lõpukuupäevaga 31.08.2016 sotsiaal- ja haridusteaduskonna kasvatusteaduste (2535) magistriõppe 2014/2015. a õppekava  1. aasta  tasuta täiskoormusega avatud ülikooli üliõpilaseks

Natuke kurb aga peamiselt ikka rõõmus

Natuke kurb, sest Ardi oli terve eelmise nädala Püssis komandeeringus ja selle nädala on ka.. aga kui välja jätta fakt, et õhtud ja ööd sellepärast nii hirmus-hirmus pikad ja üksildased on, siis on see aeg mulle suuresti meelde tuletanud, et maailmas on peale tema veel nii nii palju toredaid inimesi. Uskumatu lugu, et need inimesed kõik minu elus osalevad 🙂

Väikese inimesega kodus olemise üks suurimaid plusse minu jaoks on see, et on aega. On aega sõpradega kokku saada, on aega kohvikutes käia, on aega raamatuid lugeda ja on aega külalisi vastu võtta, on aega päev otsa süüa teha.. aga kõigest siis suuremal ja vähemal määral järgemööda..

Eelmisel esmaspäeval tulid mulle külla töökaaslased ja tulid teised täpselt nii nagu tuleb Jõuluvana, tõid pojale suurel hulgal kingitusi, alustades mänguasjadest ja lõpetades tema esimeste suurte-poiste aluspükstega 😀 Nii hea tunne oli, et nad tulid ja rääkisid kõigest, mis toimub. Tööjuttudele sekka demonstreerisin muidugi uhke emana Armini albumeid ja titeraamatut ja loomulikult Armin ise demonstreeris uhkelt kõiki oma uusi oskusi!

Teisipäeval käisin Tartus sõbrannaga šoppamas ja muude toredate asjade hulgas ostsin pojale poti, mille ta ka kohemaid sisse õnnistas 🙂 Kolmapäevasel päeval käisime sünnipäeval ja õhtul läksin teise sõbrannaga Jaan Tätte kontserdile. Tuleb tunnistada, et selle kontserdile mineku ees oli mul küll suur hirm – nii kartsin, et nüüd just mina olengi see lapsevanem, kellest ajalehtedes kirjutatakse, et “vaja neil noortel vanematel oma tittedega igale poole ronida ja teiste elamusi rikkuda”. Selles hirmus laotasime oma tekikese maha ühte tagumisse nurka ja olin igati valmis karjuva lapsega metsa jooksma, et mitte teisi segada. Sain aga rahulikult kontserti jälgida ja ma tõesti arvan, et mitte kellelgi pole õigust meie peale näpuga näidata ega halvustavaid kommentaare saata – pool ajast Armin mängis väga kenasti teki peal ja teise poole ajast magas! Hästi mõnus õhtu oli!

Eelmisel nädalal sai aasta vanemaks ka Ardi kallis vennanaine.. ja kuna ta oleks väikestviisi justkui meie pere hea haldjas, siis otsustasime talle reedeks teha meie juures ühe väikese üllatuspeo! Seega terve reedese päeva ma tegin süüa ja küpsetasin. Küpsetasin muide ühe eriliselt hea šokolaadikoogi.. on väga harv juhus, et ma enda tehtud magustoitudega rahule jääks, aga see sai tõesti hea. Ardi muidugi oli eriti rõõmus, sest šokolaadikoogid on tema lemmarid. Õhtul käisin korraks Elvas, kust sain kätte Armini söögitooli, mis tuli otse Soomemaalt Ikeast ja oli täpselt selline nagu ma tahtsin :). Peale seda veetsime toredasti aega ööööni (või pigem varajaste hommikutundideni) ja laupäev oli täielik lebopäev!

Pühapäeva hommikul tõusime vara-vara ja asusime teele Tallinna poole ja saime kokku minu toredate sugulastega. Kohale oli tulnud u 15 täiskasvanud ja lapsi oli kindlasti vähemalt sama palju ja kõige toredam on see, et sealses peres on kasvamas ka üks tore noormees, kes on meie omast kuu aega vanem. Ja no lihtsalt imetabane oli vaadata, kuidas nad sõbrunesid ja “juttu ajasid”. Juttu neil muide jätkus 🙂

Uhked isad uhkete lastega:

Uhked vanaemad:

Tüdrukute uhke mängumaja, mille juures oli isegi pesunöör..kindla peale peab mul 1päev olema ka tütar!

Ja huumoripilt ikka ka, ükski mänguasi pole huvitavam kui muru! Alguses olid mõlemad lapsed kenasti tekikese keskel.. aga mõne hetke möödudes olid nad suutnud end väga kenasti enda soovitud suundadesse transportida:

Eile käisime meie pojaga järgmisel sünnipäeval, kus oli niiiiii palju head kooki ja juttu jätkus seniks, kuni päris magamamineku aeg kätte oli jõudnud 🙂 Armin muide oleks kõik sünnipäevalapsele kingitud lilled endaga koju kaasa võtnud.

Tunnen oma kodumaad: Beresje

Nädala alguses tuli Ardi koju uudisega: nende ettevõttel toimuvad suvepäevad ja oodatud on ka naised, lapsed. Esiti ajas see mõte mind muigama, sest Ardi töötab hästi tillukeses firmas, kus kõik töötajad on omavahel suured sõbrad (muist veel vennadki) ning lävivad ka töövälisel ajal hästi tihedalt. Samas tundsin rõõmu, sest mis siis kui väike või iseenesestmõistetav asi, tore on kui ettevõtja sedasi firma sisekliimasse panustab ja kellel saakski midagi olla ühe vaba, koos perega veedetud, toreda päeva vastu.

Minu töökohas oli kombeks kord kvartalis teha istumine kellegi juures kodus. Nendel pidudel ei arutletud keeruliste juhtumite üle ega mõeldud üleüldse tööst, etendasime hoopis “Jussikese 7 sõpra”, õpetasime välismaa vabatahtlikele Aliast mängides eesti keelt, tegime sauna ja täiesti kindel on see, järgmisel päeval tööle minnes oli kõikidel töömotivatsioon pügala võrra kõrgem:)

Eile hommikul siis aga sõitsime Beresjesse, kus suvepäev(ad) aset pidid leidma. Selline hästi tilluke ja imeilus koht asub Peipsi järve ääres ja pea kõikide seal külas elavate inimeste emakeel on vene keel. Mulle hirmsasti meeldib see kant. Meeldivad sibulad ja kala ja hoolimata sellest, et ma olen ju täiesti sisemaa inimene, meeldib mulle vesi. Veekogude ääres on teine lõhn, veekogude ääres on kergem hingata. Lisaks sellele mul on totaalne kiiks mahajäetud majade, kohtade suhtes. Ja Peipsi ääres on neid hüljatud, poollagunenud maju ääretult palju. Sellest, et kunagi on seal olnud vilgas elu, annavad aimu räämas õunapuude vahele paigutatud kiiged ja lagunenud liivakastid. Nüüd enam ei kostu seal laste naeru ega kilkeid. Kõik on läinud ära…

Kohale jõudes imetlesime natuke vaadet ja pererahvas pakkus meile söögiks värsket kartulit ja sibulakastmes voblat, kõrvale värskelt marineeritud kurki (sellest söögist jutustas perenaine pikemalt, aga ma poolt juttu ei kuulnud, sest olin poisiga ametis) ja joogiks äsja lüpstud lehmapiima või viina:) Kõik maitses hea! Peale pikka söömaaega toodi välja päeva meelelahutajad – skuuter, jett, mootorpaat ja kes neid kiired masinaid kartis, sai sõita ka tavalise aerupaadiga aga kui keegi veel rohkem adrenaliini tahtis, sai mootorpaadi taga kummiga sõita ja enda kätetugevust proovile panna 🙂 No ja just sedasi see päevake mööduski.. ei saa üle ega ümber, et skuutri seljas istudes, silmapiiril ainult vesi, tuli hinge ikka tohutu soov kolida kuskile vee äärde. See on ikka erakordselt vabastav tunne. Meelelahutuseks kõige väiksemale, ehk Arminile, oli üks hästi tilluke kutsikapoiss. :´)

Armin oleks nagu hommikul koos onuga riidesse pannud:

Saage tuttavaks, see on Juta. Tal pidi olema ka kaaslane Juku ja nemad pidid olema nõnda ennast täis, et käivad hommikuti vastu rõdu ust koputamas ja süüa küsimas:)

Armin koos väikese sõbrakesega:

Veerõõmud!

Õhtul tegime veel grilli ja sauna.. aga mul sai kaamera aku tühjaks 🙂 Meie tulime ööseks koju, kuigi koju jõudsime alles päris-päris öösel. Tagasiteel olid kõik poisid vees müramisest nii väsinud ja magasid välja teenitud und!