Elust perekonnana

Tellisin internetist mõni aeg tagasi armsad kiisupiltidega sirmid autosse. Andsin need Ardile ja palusin, et ta need üles paneks.. ta vaatas mind kohkunult ja teatas äkitsi: “Appi, ma olengi isa ju”. Ma vaatasin teda sama kohkunult vastu ja muigasin, kas tõesti ei jõudnud see teadmine temani nabanööri läbi lõigates või sadu kordi vankrit lükates või mähkmeid vahetades? Selle teadmiseni jõudmiseks oli tarvis hoopis kiisudega päiksesirme..

Tegelikult tundsin ka ise ükspäev sellist äratundmismomenti – tuulasin Perekoolis ja avastasin, et juba ammu-ammu on loodud grupp “Veebruaribeebid 2015”. Kuidas küll? Kuhu see aeg on kadunud? Alles oli ju aeg, mil ise oli u 6n rase ja käisin salaja teiste samarasedate mõtteid ja tundeid lugemas, kinnitamaks endale, et ma ei ole nende mõtete ja tunnetega üksi. Ja nüüd on meil kodus pea viie kuune väikene mees, kes enda saabumisega andis meie eludele hoopis uue tähenduse ja moodustas meist päris, uutmoodi, perekonna.

Minu meelest on juba see, kui kaks inimest saavad kokku, loovad ühise kodu ja tunnevad ennast sealjuures õnnelikuna, üks väike ime! Sest igaüks meist on omamoodi, oma nõrkuste ja tugevustega ja see on ikka puhas vedamine ja õnn, kui leiad enda kõrvale inimese, kes armastab sind täpselt sellisena nagu sa oled. Kes lepib sinu veidruste ja vaadetega, alati küll mitte nendega nõustudes, aga nendega leppides ja neid austades. Nt Ardit aeg-ajalt ajab hulluks, et ma alatihti piimapaki lauale jätan ja a-la-ti kohvipurgist kohvi tõstes võtan uue lusika ja jätan selle siis õndsalt sinna purki ja nii saabki seal purgis lõpuks olema oma kümme lusikat.. Mis tal siis muud üle jääb kui aga jälle ja jälle piim tagasi külma panna ja kohvipurgist lusikaid välja koukida.

Igaüks tuleneb oma perekonnast, koos omade harjumuste ja kommetega. Kuuldavasti nt mõnes perekonnas on kombeks hapukoorepakk enne lahti tegemist korralikult läbi “loksutada” ja seejärel asetatakse see kindlasse karpi. Teises peres aga rebitakse pakil nurk maha ja pannakse sinna samma tagasi ja kui teine ei näe, et see pakk on juba avatud ja hakkab seda rõõmsalt “loksutama”, siis saabki juhtuda see, et köök on hapukoort täis:) Oleme meiegi vaielnud selliste toredate pisiasjade üle, näiteks kas õli ja või peavad olema laual või külmikus, kas köögis peavad olema eraldi “köögikäärid” või piisab majapidamises ühtedest kääridest jne. Nüüdseks on meil kahe päritolupere ühisosana tekkinud omad kombed ja traditsioonid, mõned neist väga levinud, näiteks pühapäev ON pannkoogipäev, mõned jälle teistele inimestele vastuvõetamatud – nt meid kumbagi ei häiri kui kass magab voodis või kõnnib laua peal:) Peamine on see, et hoolimata kõikidest väikestest erimeelsustest tahad, et teine inimene Sinu kõrval oleks: õnnelik!

Ja mina ükspäev küsisin Ardilt, mida ta õhtusöögiks soovib. Tema soovis kukeseenakastet ja mul oli hästi hästi kiire päev ja hellitasin lootust seeni osta turult. Üllatus oli suur, aga turul kukeseeni ei müüdud.. tundus hästi halb mõte enda lubadusest taganeda ja näitasin üles ääretut sihikindlust – koju jõudnuna tormasin metsa, nii metsa kui üksi koos vankriga saab minna. Kell sundis takka ja nii ma seal nina maas ümber vankri neid seenepoisse taga ajasin. Mitte ei leidnud teisi, justkui nimelt ei leidnud..Kuivanud okste vahel roitades tõmbasin jala hoopis hästi hästi koledasti katki. Alla ei andnud ning tol päeval õhtusöögiks sõime seenekastet. Ükskõik kui väike ja enesestmõistetav asi see võib olla, aga mul oli hea meel. Ardil loomulikult ka 😛

Ikka tahad head meelt teha, aga aeg-ajalt kukub välja ka teisiti. Näiteks vedas Ardi juba mitu kuud järjest koju mingit pähkli-vahtrasiirupi jäätist. Ükskord siis mainisin ääri-veeri, et kuule, poes on veel maasika jäätist ja šokolaadi jäätist ja.. et miks Sa alati seda tood? Tema siis vaatasi mind suurte silmadega ja teatas, aga see on ju Su lemmik??? Mina nimelt olla ükskord öelnud, et see on hea jäätis ja tema siis tõlgendas seda nii, et see on parim jäätis maamuna peal!! Hea, et see müsteerium sai lahendatud ja nüüd sööme ikka teisi jäätiseid ka!

Ja kui elu juba kahekesi on nõnda naljakas ja väljakutseid pakkuv siis elu kolmekesi on ju veel huvitavam. Armin võib olla laps, aga selge on see, et ta on omaette isiksus! Vahest ütlen isegi, et ta on “Ardi moodi rahulik” või “naerab ja nutab minu moodi – südamest”, aga tegelikult ükskõik kui palju me tahaks teda endast lähtuvalt kirjeldada või raamidesse suruda, siis tegelt ta on ikka täitsa tema ise. Väike inimene, kellele meeldib kõige rohkem maailmas olla metsas või vees. Kellele meeldib mänguasjade asemel rohkem mängida tarbeesemetega – visplid, kulbid, kausid – kõik läheb kaubaks! Kellele meeldivad kassid ja ilmselt tänu Liisule hakkab ta hästi varsti ka roomama, ta nimelt niiiii väga tahab teda kätte saada. Ja kuidagi püüame me kõik kolm koos eksisteerida nii, et kõik oleksid rõõmsad ja rahulolevad, et kõigi vajaduste ja soovidega oleks arvetatud ja keegi ei peaks olema kurb.

Ma olen alati kadestanud neid paare, kellel on mingi ühine, siduv hobi. Näiteks tantsimine või ratsutamine. Meile mõlemale meeldib küll võrkpalli mängida ja natuke ka lumelauaga sõita (minu oskused on olulisel määral nõrgemad kui Ardi omad), kuid need on mõlemad sellised asjad, mida tehes omavahel suhtlemine on piiratud. Võrkpall on ju hoopistükis rahvamäng ja palju Sa seal ikka mesijuttu ajada saad:) Lapse sünd on aga minu jaoks siduvam kui ükskõik mis muu asi maailmas. Laps on meie mõlema jaoks kõige, kõige tähtsam ja temaga tegelemine seob meid hoopis uut moodi. Pikkade vankrilükkamiste ajal saab arutleda nii päevasündmuste kui ka muude maailma-asjade üle. Lapse vannitamine ja aeg-ajalt ka mähkme vahetamine on hästi hästi lõbus, niiet mõlemil naerust silmad märjad. Ja õhtuti lebame mõlemad, üks ühel pool poega ja teine teisel pool poega ja ohkame heldinult, meie laps! Ja mure, ükski teine mure ilmselt ei seo nii tugevalt kui mure oma lapse pärast, sest kui muid asju tajume me ikka niivõrd kuivõrd erinevalt, siis see on konkreetselt meie mõlema “asi” ja liigutab meid ühtmoodi.

Laps, see on kõige suurem vastutus ning paneb hoopis rohkem mõtlema tulevikule ja sellele, mida me tahame talle edasi anda, sest meie oleme tema pere, kust ta liigub edasi ja võtab kaasa kõik kombed ja tõekspidamised, alustades väikestest pisiasjadest – kas või on siis laua peal või külmkapis – ja hoopis suuremad ja tähtsamad oskused, kuidas tulla toime negatiivsete tunnetega või kuidas ta tulevikus hakkab suhtuma erivajadustega inimestesse või seksuaalvähemustesse.

Mul on tunne, et alles nüüd ma hakkan aru saama, mida tähendab “kooskasvamine”. Absoluutselt iga päev on uus, erinev eelmisest. Iga päev me õpime midagi uut enda lapse ja teineteise kohta. Enda pere kohta.

Suvi 003

Suvi 011

Suvi 024

Suvi 124

Suvi 183

Suvi 193

Suvi 205

Suvi 219

Suvi 223

Advertisements

4 thoughts on “Elust perekonnana

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s