Armini viis kuud.

Armin mängib praegu põrandal päikeselaigus ja tal ei ole aimugi, et homme varahommikul on tal taas väike sünnipäev- ta saab viis kuud “vanaks”. Viie kuu vanust poega sünnipäevad ei huvita, ei tema enda ega teiste omad. Väga huvitavad teda hoopis kõik erinevad materjalid ja tekstuurid – tema pisikesed näpud teevad hästi palju tööd ning ta kompab absoluutselt kõike, millele tema väikesed käekesed peale hakkavad. Eriti on talle meeltmööda just need asjad, mis minu arvates ei ole talle mängimiseks sobilikud. Näiteks kui ma köögis süüa teen ja poja sinna endaga kaasa võtan, siis suudab ta imeväel ennast teki pealt maha keerutada, otse kassi toidunõude juurde ja otsemaid on tal vaja katsuda üle Liisu krõbinaid ning kui tema käsi on tunda saanud, mis see on, siis tahab ta teha järelkontrolli suuga, et esemest veel paremat ülevaadet saada.

Armin on füüsiliselt hästi aktiivne laps. Tema käed ja jalad käivad pidevalt nagu väikesed tuuleveskid, ta tahab haarata kõike, mis tema lähedusse jääb ja see, mis välja jääb, selle poole püüab ta kõigest väest rühkida. Keerab ennast seljalt kõhule ja kõhult seljale. Esimest korda ma seda ei näinudki.. istusin sõbrannaga põrandal, poeg meie vahel mängimas, oli just kõhuli ja kui uuesti teda vaatasin, oli juba selili. Küsisin sõbranna käest, et kas tema nägi? Tema ka ei näinud. Tegi sellise salajase triki ja selgeks see pööre saigi. Nüüd muudkui rullib, sinna kuhu vaja. Teeb pöördeid ümber enda telje ja vahepeal ikka saab kõhu kenasti maast lahti ka 🙂 Ja muidugi ei saa unustada neid tähtsaid varbaid, neid loeb ka pidevalt üle ja siis ikka maitseb ka igaks juhuks 🙂

Kõige lemmikum “mänguasi” maailmas on muidugi kass. Puhas õnn on see, et kass hoiab teda täpselt samamoodi. Toas oma tuure tehes hüppab ta pidevalt korraks poisi juurde, teeb talle põse peale musi ja hüppab siis edasi. Noorhärra muudkui vaatab ja kõkutab peenikest naeru ja näeb hirmsal kombel vaeva, et olla samakiire ja mööda tuba edasi tagasi traavida. Õige tihti läheb Liisu Armini juurde ja viskab ennast sinna selili maha, Armin loomulikult ei jäta võimalust kasutamata, et kassiga mängida, nii ta siis keerutab ennast kassile hästi hästi külje alla ja teeb “pai”. Ma arvan, et pai saabki olema poja üheks esimeseks sõnaks, sest teeme me kogu aeg, küll teeme pai emmele ja issile, kiisudele ja Arminile ikka ka.

Sellel elukuul avastas Armin ka enda hääle. Võtab muudkui igasuguseid toone ja siis ise aeg-ajalt kuulab, mismoodi see kõlab.Vahepeal teeb teine nii peenikest häält, et kõrvadel hakkab valus kuulata, aga siis jälle kõkutab sellist mehist naeru vahele.. saa siis aru 🙂 Vahepeal on tal hästi palju tähtsaid asju öelda ja vahepeal laulab endale ise unelaulu ka, muudkui ümiseb ja siis jääb tuttu 🙂 Kõikvõimalikud lastelaulud meeldivad talle hirmsasti ja mind aeg ajalt ajab hulluks, et need mind pidevalt kummitavad 🙂 Ise jooksen väljas ja peas muudkui kõlab “ehitame maja, ehitame maja..”

Ma ei ole veel päris täpselt aru saanud, missuguste kriteeriumite alusel Armin valib neid inimesi, kes talle väga meeldivad ja neid, kes niiväga ei meeldi. Mõni inimene, keda ta väga harva näeb, meeldib talle hirmsasti, vaatab ja naeratab ja naeratab ja naeratab. Näiteks alles hiljuti võttis minu vanaisa ta esimest korda sülle ja kuna ta on peaaegu kurt, siis ta räägib hästi-hästi kõvasti. Ma olin üsna kindel, et poeg hakkab kartma ja nutma ja nõuab minu juurde tagasi, üllatuseks oli aga poiss nii rahul ja võib öelda, et suisa õnnelik, kui vanavanaisa lubas teda suuremaks saades kalale viia. Mõni inimene käib aga õige tihti külas ja siis Armin nutab natuke. ja on hästi hellik ja ainult emme-issi süles võib olla. Isegi maha ei tohi panna.

Armini toit on jätkuvalt ainult piim (igaks juhuks täpsustan, et mitte lehmapiim, vaid peamiselt ikka RP :P). Aeg-ajalt beebigruppides jagatavad pildid, kus väikesed tegelased on üleni püreedega kaetud, teevad natuke kadedaks küll. See kõik on ju nii uus ja nii vahva ja nii põnev ja loomulikult lõbus.. aga ma ikkagi ei tunne, et ma tahaks talle hakata lisatoitu pakkuma. Loen usinalt raamatut näputoidust ja arvan, et me peale lapse 6-kuuseks saamist proovime minna hoopis seda rada.

See suvi ja need imelised soojad ilmad meeldivad meile väga ja tänu pojale on see suvi minu jaoks hästi, hästi mõnus.. Just sellepärast, et minu ainukuseks kohustuseks ja rõõmuks on lapsega tegelemine ja olemine. Lapsega tegelemist ja olemist aga saab suurepäraselt ühitada sõbrannadega kohvikute külastamisega, päikese võtmise ja jäätise söömisega. Laps lausa nõuab Eesti ilusate kohtade avastamist ja meeldivat ajaveetmist perega. Nii me siis magame poole päevani ja siis mõtleme, mida kauni päevaga ette võtta.. Praegu oleme kõik iga päev ujumas käinud ja ujumine teatavasti väsitab ja väsinud laps magab hästi ja hästi puhanud laps on rõõmus! Mõnus on!

Naudime suve, aga natuke ootan ka sügist. Värvilisi langevaid lehti ja karges sügisõhus pojaga mängimist ja jalutamist. Ja kuigi talve muidu ei oota, siis natuke ikka ootan, et poeg saaks lund näha ja esimesi lumememmesid teha ja otseloomulikult jõulud. Oeh, ma armastan jõule ja loodan, et ka Armin hakkab neid armastama. Ja siis ootan uut kevadet, sinililli ja puude lehtemineku aega…

Armin kaalub hetkel (tegelikult 31 augusti seisuga) 7940 gr ning on 69,5 cm pikk.

Lugesin Daniel Sterni teost “Beebi päevik”, kus on kirjeldatud olulisi sündmusi lapse arengus kuni nelja aastaseks saamiseni. See raamat kirjeldab kogetut läbi lapse silmade, mida ja kuidas laps tunneb ja mõtleb, kui ta veel ei oska ennast verbaalselt väljendada. Umbes 4,5 kuu vanuselt saab lapse jaoks ääretult oluliseks sotsiaalne suhtlemine. Ta vaatleb nägusid ja õpib tundma nende nägude taga olevaid tundeid. Ta matkib naeru ja teda ärritab tuimus ja see, kui tema tegudele ei järgne mingit reaktsiooni. Tema ju on maailma kese, tema peab panema inimesed enda ümber naerma ja emotsioone väljendama 🙂 Selles raamatus on kirjeldatud, kuidas koos lapsega mängimine ja naermine tekitab temas väikeseid õnneplahvatusi. Ma arvan, et ma tunnen neid samasuguseid õnneplahvatusi siis kui Armin mängimisest väsib ja korraks, ainult korraks, enda peakese minu õlale paneb, et natuke puhata. Selle väikese hetke sisse mahub terve maailm. Selle üheainsa hetke jooksul tunnen ma kõige suuremat armastust ja hellust ja ma tahaksin teda kogu aeg sedasi hoida, aga ei, temal on tarvis minna, edasi õppida, edasi mängida.

Palju õnne, poeg.

Suvi 017

Suvi 031

Suvi 033

Suvi 067

Suvi 097

Suvi 110

Suvi 118

Suvi 152

Suvi 169

Suvi 176

Suvi 179

Suvi 184

Poeg 003

Poeg 005

Poeg 008

Poeg 010

Poeg 018

Poeg 023

Ma loodan, et Ardi mind nüüd maha ei löö, aga ma sain hakkama ühe suuurepärase kollaažiga, kus on minu arvates eriti hästi välja joonistunud isa ja poja sarnasus 😛 Ainuke vahe on selles, et Arminil veel ei ole hambaid! Ardi pilt on muidu mitme aasta tagune selfie!
PicMonkey Collage

Advertisements

One thought on “Armini viis kuud.

  1. Armin on tubli ja tublid on tal ka vanemad 🙂 Sealt ta selle eeskuju ju saabki, et nii tubli ja tragi on 🙂 Suhtlemise ju ka just nimelt teilt, sest te suhtlete ka palju 🙂 Ainuke miinus- miks ta niiii ruttu suureks kasvab 😦 Varsti läheb ju kooli :O
    Aga Arminile õnne minisünnipäeva puhul 🙂
    Ning pildid on superlahedad 🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s