Mina ja lapsed. Enne ja nüüd.

Ma arvan, et ma olen alati olnud laste suhtes täitsa tolerantne. Näiteks poes röökivat titte nähes ei mõelnud ma iial, et appi-appi, koristage see õudne jõmm siit minema või noorele perele külla minnes ei ahhetanud, et issake, päriselt vedelevad need nõud teil siin kraanikausis? Ikka sain aru, et lapsed aeg ajalt nutavad ning noorel perel on teha hulga muid asju kui puhtust peensusteni taga ajada. 

Aga kohe kindlasti ei olnud ma ka eriline lastelemb. Teate küll neid inimesi, kes kokkusaamistel vabatahtlikult organiseerivad pisikestele inimestele tegevusi, mängivad ja tegelevad nendega ja kõiki võõraid beebisid õhtud otsa mutsutavad. Mulle meeldisid beebid küll täitsa hästi, aga pigem ikka kaugelt vaadates ja ma ei suutnud vaimustuda sellest, et keegi mind täis ilastab või veel hullem, täis oksendab. Pisut suuremate lastega meeldis mulle rääkida küll, sest nende maailm on mumst hiiglama põnev, aga ka seda meeldis mulle pigem teha väikestes doosides ning pidi olema väga harv juhus, et ma ise ennast kellelgi vabatahtlikult lapsehoidjaks pakuks. Ei saa salata, et mulle meeldis üksi minna enda puhtasse ja vaiksesse koju. Lapsed teatavasti ei ole kuigi vaiksed ja puhtusest nad just ka suuremat ei hooli. 

Terve raseduse aja lugesin endale hoolega sõnu peale, et nüüd, emana, ei muutuks ma selliseks, kes seltskonnas tekitab piinlikke momente sellega, et kõikidele tuttavatele paaridele lapsi külge hakkaks pookima ning seletama tõsiasja, et elu ilma lapseta pole mittemidagi väärt. Sellega on nüüd läinud täitsa nii ja naa. Üldjoontes võin ma ikka vabalt rääkida muudel teemadel ka! (ehk natuke pean ikka saama lapsest ka pajata) ja ma ei pane äsja käima hakanud inimesi vastama küsimustele “a millal teil siis lapsed tulevad” ja ma annan endale täiesti aru, et mitmed inimesed ei taha (veel) lapsi, aga samas kui minu sõbranna, kahe lapse ema, ütles, et ta kolmandat last enam ei taha, siis selmet aktsepteerida tema hoolega läbi mõeldud ja kaalutud otsust leidsin mina kohemaid argumendid, miks see kolmas beebsu peres ikka nii tore oleks:P

Selge on ka see, et nüüd, emana, on mul lisaks teadmistele nt mähkmetest ja muudest tarbeesemetest ka teadmised (või hoopis tunne) sellest, kui palju rõõmu toob laps ainuüksi enda olemasoluga. Ja kui suur mure on mure oma lapse pärast. Kui võimetu ja saamatuna saab end tunda kui temal on halb. Varem ma kujutasin seda ette. Tegelikult seda ei ole võimalik ette kujutada, ei ole võimalik aru saada tundest, mis valdab kui oma laps südamest naerab. Või kui ta paneb enda väikese pea õlale ja ohkab tasakesi..Nüüd ma mõistan! Seda rõõmu ja seda valu.

Nüüd ma mõistan ka seda, et ei ole alati kõik must-valge ega üheselt võetav, et nähes mõnda kontekstist välja rebitud lõiku, ei ole mul alust hukka mõista ega kritiseerida, sest ma ei tea kui raskelt on vanemate jaoks need otsused tulnud või kui keeruline päev perekonnal on olnud. Nüüd ma mõistan, et isegi siis kui anda endast absoluutselt kõik, ei pruugi asjad minna soovitud rada ja kõike siin maailmas ei saa kontrollida, käskida ega suunata. Missugused olulised õppetunnid minusuguse kontrollifriigi jaoks.

Ja mis peamine. Varem mul oli lihtsalt hea meel kuuldes kellegi rasedusest või lapse sünnist.. Sest no ikka tore, kui inimestel hästi läheb. Nüüd, nüüd aga tulevad mul suurest õnnest peaaegu pisarad silma, ainuüksi kuuldes, et sõbrad last planeerivad. Ma süda lihtsalt sulab kuuldes, et keegi ootab ja hetkel olen ma napilt südari äärel, sest minu sõbranna saab kohe-kohe emaks! Ma lihtsalt niiii igatsen näha väikest inimest Armini kõrval. Mina ja Ardi ilmselt oleme ainukesed inimesed maailmas, kelle arvates meie pea kuue kuune poeg on: suur! Hästi päris ja hästi olemas on ta olnud meie jaoks alates sellest hetkest, mis testi peal viimaks kahte triipu nägime. Nüüd on ta aga juba nii suur, et vabalt võiks ju juba homne päev tööinimeseks hakata või naise majja tuua … Ja enda suure poja kõrval igatsen ma näha ühte tillukest beebit, et teda natuke mutsutada ;)!

kristel 001

Advertisements

2 thoughts on “Mina ja lapsed. Enne ja nüüd.

  1. Pingback: Palju õnne sünnipäevaks, tütar! | What do you want, Vera?

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s