Beebipostitus: Näputoit

Õige mitmel korral olen maininud, et plaanin Arminile hakata andma lisatoitu näputoidu põhimõtete järgi. Mõni aeg tagasi soetasin endale ka Gill Rapley ja Tracey Murketti kirjutatud raamatu “Näputoit”. Kuna Armini poole aasta sünnipäev jõuab järjest lähemale, olen nüüdseks selle raamatu läbi lugenud ning kirjutan siia nii enda kui ka teiste jaoks välja mõned minu jaoks olulisemad punktid.

Näputoidu puhul:

• Beebi istub koos teiste pereliikmetega söögiajal laua ööres ja sööb kaasa, kui ta on selleks valmis.
• Last julgustatakse toitu uurima ja kätte võtma niipea, kui ta selle vastu huvi ilmutab – esialgu pole oluline, kas tal midagi ka süüa õnnestub.
• Toitu pakutakse lapsele selliste tükkidena, mida tal kuju ja suuruse poolest on kerge kätte võtta, mitte püree või kahvliga puruks litsutud massi kujul.
• Kohe algusest peale paneb beebi endale ise toitu suhu – keegi ei sööda teda lusikast.
• Imik otsustab ise, kui palju ta sööb
• Beebi saab edasi rinnapiima või rinnapiimaasendajat, alati, kui soovib ning otsustab ise, millal on valmis piimakordi vähendama.

Miks alustada tahke toidu pakkumist kuue kuu vanuselt?

Sest varem on imikul raske midagi peale piima seedida. Nooremale lapsele pole tahke toidu pakkumine hea sest, tahke toit ei sisalda sama ohtralt toitaineid ja kaloreid kui RP / RPA. Pisikesel lapsel on väike magu ja tervislikult kasvamiseks on tal tarvis konsentreeritud ja kergestiseeduvat kalorite ja toitainete allikat.

Samuti on siinjuures oluline, et kuue kuu vanuselt enamik lapsi alles hakkab ainuüksi piimast koosnevast menüüst välja kasvama. Enamikul lõpuni kantud lastest on olemas piisav tagavara, nt rauda, nii saavad nad suhteliselt kaua probleemideta hakkama – ainete puudus ei teki üleöö. Kuid u  kuue kuu vanuselt tuleks neile hakata tahket toitu tutvustama, et nad saaksid erinevate toitude söömiseks vajalikke oskusi arendada ja jõuaksid uute maitsetega harjuda, et olla edaspidi, kui enam ei ole peamiseks energiaallikaks rinnapiim, valmis muud toitu sööma.

Ei pea tundma survet lapse piimakoguseid tahke toidu nimel vähendama. Kuue kuni üheksakuuse lapse puhul peaks PR/PRA kogus enam-vähem samaks jääma, sellel kui tahke toidu kogus suureneb. Alles u üheksa kuu vanuse lapse piimakogust võib tasapisi vähendama hakata, kui tahke toit hakkab oluliseks muutuma.

Näputoidu head küljed:

• Loomulik – Imikud on programmeeritud katsetama ja uurima – nii nad õpivad. Mis tahes objektide (sh toidu) uurimiseks kasutab imik käsi ja suud. Näputoidul olevad beebid saavad toitu oma soovi kohaselt tundma õppida ja vaistlikult süüa siis, kui nad on selleks valmis.
• Toidu tundmaõppimine – Lapsed, kel lastakse ise endale toitu suhu panna, õpivad tundma toitude väljanägemist, lõhna, maitset ja tekstuuri, samuti maitsete kombinatsioone.
• Turvaliselt sööma õppimine – Võimalus toitu enne suhupanekut uurida õpetab imikule mitmeid olulisi asju, näiteks, mida saab mäluda ja mida mitte. Imikul aitab toidutüki käes hoidmine ja suhu panemine ära tunda, kui lihtne või raske on erineva suurusega tükke mäluda ja keelega suus ringi liigutada. Kui laps saab varakult õppida, kuidas erineva tekstuuriga toidutükkidega toimida, on tal ka tõenäoliselt väiksem võimalus lämbumisohtu sattuda.
• Ümbritseva maailma tundma õppimine – Imik ei mängi kunagi niisama – ta õpib! Näiteks õpib ta, kuidas pehmeid asju ilma puruks pigistamata või libedaid asju maha pillamata käes hoida. Ja kui midagi kukubki, siis õpib ta raskusjõu kohta. Kuna näputoidu puhul on kaasatud kõik meeled (nägemine, kompimine, haistmine, maitsmine ja kuulmine) siis avastavad lapsed asjade omavahelisi seoseid ja saavad maailmast parema ettekujutuse.
• Võimekuse kasv – Sõrmede kasutamisel toidu suhu panemisel treenib imik silmade ja käe koordinatsiooni; paraneb käeline osavus, millest võib hiljem abi olla kirjutamis- ja joonistamisoskusel. Toidu mälumine (selle asemel, et püreed neelata) arendab näolihaseid, mida läheb tarvis kõnelemiseks.
• Enesekindluse kasv – Kui lasta lapsel asju ise teha, ei anna see talle ainult võimalust õppimiseks, vaid toetab ka tema enesekindluse ja otsustusvõime kasvu. Kui beebi midagi pihku võtab ja suhu paneb, saab ta peaaegu kohe autasu mõne huvitava maitse või tekstuuri kujul – tema paneb head asjad maailmas juhtuma!
• Kogu pere laua ääres koos – Näputoiduimikud kaastakse algusest peale pere ühistesse söömaaegadesse, mis toetavad ka sõnavara ja sotsiaalsete oskuste arengut. Selle asemel, et sööta last lusikast mõnel muul ajal või sel ajal, kui oma toit jahtub, saab üheskoos einestada.
• Söögitegemine ei ole keeruline – Kui vanemate menüü on tervislik, saab toitu lihtsalt imiku vajadustega kohandada.

Näputoidu halvad küljed:

Sodi! – Natuke sodi käib asja juurde. Aga varem või hiljem peab imik sööma õppima ning tekib ikka mõningane korralagedus. Paljudel imikutel on sodiperiood lühike, kuna nad õpivad kiirest ning muutuvad toidu suhu panemisel aina vilunumaks.  Sinu lapse jaoks on toit alguses üks lelu ning lelusid maha visates õpib ta gravitatsioonijõust, vahekaugustest ja omaenda tugevusest. Rõõmuga avastavad nad, et toitu saab lödiks pigistada ja laiali määrida jne 😛

Minu, ja ma arvan et ka paljude teiste emade reaktsioon näputoidust kuuldes oli: ega ta ei lämbu?

Kui laps saab ise määrata, mis toit talle suhu läheb ning ta istub sirge seljaga! (ei mingit söömist lamamistoolis ega turvahällis) siis pole lämbumisoht näputoidu puhul tõenäolisem kui lusikast toitmise puhul. Lämbumisohu hirm tuleb sellest, et nähakse last läkastamas. Läkastamine on öökiv liigutus, mis lükkab allaneelamiseks liiga suure toidupala hingamistee juurest kõrvale. Täiskasvanu läkastamisrefleks vallandub keelepära lähedal – et see juhtuks, tuleb sõrmed kurku toppida. Kuuekuusel lapsel aga vallandub läkastamisrefleks keelel märksa eespool kui täiskasvanul ning tekkepõhjuseks olev toidupala asub hingamisteest märksa kaugemal. Seega, kui kuue- seitsmekuune imik hakkab toidu tõttu läkastama, ei tähenda see seda, et toit asus hingamistoru vahetus läheduses.

Läkastamisrefleks on olulisim osa sellest, kuidas imik õpib toitu turvaliselt käsitlema. Kui beebil on läkastamisrefleks juba korduvalt tekkinud, sest ta pani endale liiga palju toitu suhu või lükkas toidu liiga kaugele taha, siis õpib ta, et nii ei maksa teha.

Siiski on siinjuures oluline üle korrata, et mitte iialgi ei jäeta last üksinda sööma! Ja esmaabi peab väikese inimesega koos elades olema ka nii- ehk naa selge nagu seebivesi!

Kuidas alustada?

Mitmed imikule tahke toidu teemalised raamatud soovitavad beebi toitmiseks koostada kindla ajakava – alustada tuleb ühest maitsest ning väga väikestest kogustest ning tasapisi koguseid ja maitseid suurendada. Näputoidu puhul ei ole range ajakava vajalik, esiteks seetõttu, et maitsete tutvustamisega tehakse algust siis kui laps on juba 6 kuune. Selleks ajaks on tema sisikond vastupidavam ning kui peres allergiaid ei esine, ei esine neid tõenäoliselt ka lapsel. Näputoidu meetodi puhul pakutakse lapsele süüa samal ajal kui ka teistele pereliikmetele, olgu selleks siis hommiku-, lõuna-, õhtusöök või vahepala. Oluline on, et sel ajal laps ei oleks näljane, sest tahke toiduga tutvumise esimeste nädalate jooksul pole “söögiaegadel” näljaga mitte mingit seost – laps ei adu, et ta saab kõhu täis. See on mängimise, õppimise ja koosolemise aeg.

Imiku huvi tahke toidu vastu võib olla väga ebaühtlane. Võib juhtuda, et ta tahab kolm päeva järjest kõikidel söögiaegadel laua ääres süüa, neljal järgmisel päeval aga ei ilmuta ta tahke toidu vastu mingit huvi. Selline loomupärane kulgemine “kaks sammu edasi, üks samm tagasi” erineb suuresti rangetest ajakavadest. Ent kui lasta imikul endal söömisprotsessi üle otsustada, hakkab ta järjest rohkem sööma. Sel moel saab ta keha vajalikku piima edasi ning beebi kohaneb muutustega just talle sobivas tempos.

Nõuandeid alustamiseks:

• Tahket toitu paku beebile siis kui ta ei ole näljane – peamiseks toiduallikaks on endiselt piimast koosnevad toidukorrad.
• Hoia põhirõhk mängulisusel ja katsetamisel
• Lase imikul igal võimalikul juhul endaga koos süüa, olgu söögiaegadel või vahepala võttes
• Kanna hoolt, et laps istuks kas kõrges söögitoolis või süles sirge seljaga.

Kõige olulisemaks põhimõtteks on pakkuda selliseid toite, mida imikul on lihtne ja turvaline kätte võtta ja suu juurde tõsta. Kuuekuused imikud võtavad asju pihku kogu labakäe abil; pisemate asjade pöidla ja nimetissõrme vahele võtmiseks läheb harilikult veel mõni kuu aega. Samuti on selles eas imikul tarvis, et tükk ulatuks peost välja, sest peost toidu kätte saamiseks ei oska ta sõrmi tahtlikult rusikast lahti lasta ning kuna imiku liigutused pole eriti täpsed saab ta tõenäolisemalt paremini kätte pikemad jupid:) Vähemalt 5 cm pikkusteks juppideks või pulkadeks tükeldatud toit võimaldab poolt pulka nagu käepidet peos hoida ja teist poolt otsa süüa.

Peagi õpid, missuguste toidutükkidega laps hakkama saab. Ideaalse kujuga esimesi toite on spargelkapsas, brokoliõisikul on käepide juba küljes, aga ka igat sorti puu-ja köögivilju ning liha saab lõigata pulgakujulisteks tükkideks. Alustuseks paku lapsele 3-4 erinevat toidupala, nt porgand, spargelkapsas ja tükk liha. Tekib kiusatus piirduda vaid ühe palaga, sest ta ju niikuinii ei söö, kuid üks pala on igav 🙂 Lisaks sellele annab valik võimaluse lapsel endal otsustada, mida ja kui palju ta sööb. Samas ei tasu ka teise äärmusesse laskuda ega liiga palju toitu pakkuda, sest liiga suured kogused võivad lapse segadusse ajada. Pigem alustada väiksematest kogustest ning hiljem juurde pakkuda. Jälgi kuidas Sinu beebi tahkele toidule reageerib ning vaata kuidas ta esialgu toime tuleb.

Üldjuhul on söök imikule sobiv kui võtad aluseks looduslikud koostisosad, pakud võimalikult palju värsket köögivilja ega lisa kuumtöötlemisel soola ega suhkrut.

Mida ei sobi imikule pakkuda:

Lämbumisohu tõttu peaks vältima pähkleid, luuviljalisi puuvilju ja marju (nt kirssidest peaks enne kivid välja võtma) ning pisikesed ümmargused viljad, nt kirsstomatid, viinamarjad, peaks enne pooleks lõikama. Lisaks sellele on imikutele halb sool, sest väikesed neerud pole soolaga tegelemiseks küllalt tugevad ning ülemäärane soola tarvitamine võib põhjustada raskeid haigusi. Mitmete valmiseinete ja töödeldud toitude soolasisaldus on imiku jaoks liiga suur – nt sojakaste, soolased poepirukad, krõpsud, suitsutatud liha ja kala jne.

Lisaks soolale ei maksa üle pingutada ka suhkruga, see ei sisala ühtki olulist toitainet ning annab vaid tühje kaloreid (ja kui paki peal on kirjas sukroos, dekstroos, fruktoos, glükoosi- või maisisiirup siis neidki võiks vältida) ning rikub hambaid juba enne seda kui need jõuavad lõikuda. Kui pakud imikule alustuseks looduslikult väikese suhkrusisaldusega toitu, hoiab see hiljem ära igatsuse suhkrurikaste maiustuste järele. Pole vaja eesmärgiks võtta, et menüü oleks täiesti suhkruvaba – vahel harva mõni kook või magustoit on okei, kuid vältida tuleks kihisevaid jooke ning komme.

Lisaks sellele tuleks võimalikult palju vältida kõiki lisaaineid, kustlikke säilitusaineid ja magusaineid, E-nrkombinatsioone ja naatriumglutamaati. Mida vähem koostisaineid pakil kirjas on, seda parem. Kui võimalik, siis toit võiks olla valmistatud võimalikult värsketest ja puhastest koostisosadest.

Varem hoiatati, et imikul ei peaks munavalget andma. Nüüd, mil mis tahes tahket toitu ei soovitata anda alla kuue kuu vanustele lastele, ei peeta seda hoiatust enam vajalikuks. Küll aga tuleks muna (ka rebu) põhjalikult läbi kuumutada, sest munad võivad sisaldada rasket kõhunakkust põhjustavat salmonellabakterit. Mesi on parem jätta selleks ajaks, kui beebi on vähemalt aastane, sest mesi on osutunud võimalikuks botulismiallikaks. Toored kliid ja kliitooted võivad väikelastel seedetrakti ärritada ning segada tähtsate toitainete, nt raua või kaltsiumi, imendumist.

Kuigi imikule pole tarvis mingeid muid jooke peale RP/ RPA, siis kindlasti peaks vältima

• kohvi, teed ja koolajooke, sest need kõik sisaldavad kofeiini ning on stimuleeriva toimega.  Tee takistab ka raua imendumist.
• Magustatud või kihisevad joogid ja lahjendamata puuviljamahlad, neis on palju suhkrut ning nad kipuvad olema väga happelised.
• Loomset päritolu piim, seda ei tohiks pakkuda joogiks alla aastastele lastele, aga alates 6 elukuust võib kasutada toidu valmistamiseks.

Nõuandeid tahke toidu pakkumiseks:

• Pese lapse käed puhtaks, enne kui ta hakkab toiduga tegelema
• Paku pulgakujulisi toidupalasid, mille pikkus on vähemalt 5 cm – pool kinni hoidmiseks ja pool nosimiseks
• Lase imikul otsustada, mida ta endale suhu paneb. Paiguta toit nii, et ta selle kergesti kätte saaks (laud vs söögitooli kandik)
• Kontrolli, et toit pole tuline
• Valmista ette rohkem toidupalasid, et laps saaks soovi korral juurde
• Alustuseks paku imikule väike valik toidupalasid
• Eesmärk ei ole taldriku tühjaks söömine
• Ära solvu kui ta Sinu tehtud toitu ei söö
• Ole alati juures kui laps sööb või toiduga mängib
• Püüa niipalju kui võimalik süüa sama toitu, mida sööb imik ja teha seda temaga koos
• Anna lapsele rohkesti aega, et ta saaks toitu uurida ja otsustada, mida sellega teha
• Räägi lapsele toidust, mida ta parasjagu uurib
• Pane vastu kiusatusele aidata imikul rohkem süüa
• Luba beebil võimalikult palju toitu käsitseda, nii aitad tal käteosavust arendada
• Rõõmusta koos lapsega, kui ta avastusi teeb, aga pea meeles, et imiku õppimisprotsessi pole vaja kiitmise või tõrelemisega suunata.

Selleks, et mitte ainult raamatutarkustele tugineda, liitusin ka FB grupiga Baby-Led Weaning, kus pärisinimesed siit samast Eestimaalt enda päriskogemusi jagavad. Lisaks selle usun ja usaldan ma üsna suurel määral meditsiini ning seega arutlesin selle toitumisviisi üle ka Armini perearstiga, aga ega ta mulle midagi väga suurt öelda ei osanud. Ei osanud heaks kiita ega maha laita, sest igapäevaselt pidi nii palju uut infi peale tulema, et lihtsalt ei jaksa kõike läbi töötada ja seisukohta võtta.

Teiste kogemustest aga veel enam mõjutavad isiklikud kogemused. Kuigi ma olin seda meelt, et ma Arminile enne 6-kuuseks saamist üldse midagi ei anna, siis siiski-siiski ostsin talle u nädal tagasi HIPP-i Head Ööd pudru, seda pakkudes selgus, et see on ju tõeline kaos:) Sest ta tõepoolest tahtis sinna kaussi käsi- ja viimaks nägupidi ronida ning seda putru katsuda. See tõestas minu jaoks veelkord, et lastel on loomulik vajadus kõike uurida läbi enda käte ja ei ole ju normaalne, et põhimõtteliselt peaks lapsel söögi ajal käsi kinni hoidma (ma ei kujuta tõesti ette, et näputoiduga saaks rohkem sodi tekkida kui tekkis vedela toiduga).

(Liisu päriselt ka passis terve selle söömaaja mu õlal :))

Samas ei julge ma väita ega lubada, et nähes Arminit korduvalt läkastamas vms, ei torma ma toitu püreestama. Seega kõik mõtted, poolt- ja vastuargumendid on absoluutselt tere tulnud:)