Raamat: John Fowles “Liblikapüüdja”

“Tal on liblikakoguja hing. See ongi see tohutu elutu alge temas.”

Raamatud on minu elus mänginud hästi tähtsat rolli nii kaua kui ma ennast mäletan. Minu ema luges meile a-la-ti enne magama jäämist raamatut ette ning sellest ilmselt minu suur armastus ja austus nende vastu ka alguse sai. Lugemist toetas ka asjaolu, et meie koju jõudsid ülimoodsad arvuti ja internet alles siis kui ma juba gümnaasiumis käisin. Ehk siis ei olnud võimalust lihtsamaks meelelahutuseks (telekas meil ikka oli ka, aga see mind väga ei köitnud) ja kõige toredam oli läbi raamatute kellegi teise seiklustele kaasa elada. Enda klassis olin ma ilmselt üks vähestest, kes alati kõik kohustusliku kirjanduse läbi luges. Ei saa öelda, et kõik raamatud oleks mulle meeldinud, aga ma ei saanud seda ju enne teada kui raamat läbi. Iial ma ei mõistnud kui keegi ütles, et ta ei viitsi lugeda. Mismõttes ei viitsi? See on ju niii huvitav. Kooli ajal loetud Jack Londoni “Martin Eden” on küll siiani minu üks lemmikraamatutest läbi aegade.

Siis aga tuli internet, ägedad suhtlusportaalid ja siis ülikool ja töö ja väga minimaalselt oli aega, et ise, omal algatusel midagi lugeda. Praegu on aga selline tore aeg elus, kus on aega ja kuna ma “Liblikapüüdjat” pea hommikuni lugesin, siis leian, et see on suuresti soovitamist väärt.

Lugu jutustab sotsiaalselt saamatust mehest, kelle suureks hobiks ja kireks on liblikad. Nõnda ta muudkui kogub neid ja paigutab raamidesse. Ta armub südamepõhjani kunstitudengisse ning viimaks teeb ta teoks ka enda kaua sepitsetud plaani – ta röövib noore ja andeka neiu ning hoiab teda kinni enda maamaja keldris, koheldes küll teda džentelmenina ning kallates üle teda uhkeimate raamatute ja riietega, kuid siiski ei laskmata tal lahkuda. Ta hoiab teda kinni kui enda kollektsiooni kõige kaunimat eksemplari.Raamatu teeb eriti põnevaks (ja ka kurvaks!) see, et välja on toodud nii röövija kui ka röövitava tunded ja mõtted, paralleelselt saab lugeda, kuidas neist kumbki nägi ja tõlgendas kunsti, elu, vabadust ja armastust.

liblikapyydja155945

“Siis vahetas ta tooni, võttis välja malelaua, mängisime malet ning ta laskis mul võita. Ise poleks ta küll seda tunnistanud, olen selles kindel. Kumbki meist ei rääkinud suurt midagi, näis, nagu suhtleksime malendite kaudu, minu võidus oli midagi väga sümboolset. Ta nagu oleks tahtnud mind panna midagi tundma.”

“Võiksin teda päev otsa sõimata, tal poleks sellest sooja ega külma. Teda ei huvita mu tunded ega mõistus, mu hing ega isegi mu keha – mitte miski inimlik -, teda huvitab üksnes mu välimus, mu väline kest.”

“See, mida ma kirjutan, ei kõla loomulikuna. See on, nagu püüaksid kaks inimest vestlust üleval hoida. Joonistamisega on täpselt vastupidi, tõmbad joone ja taipad kohe, kas see on hea või halb. “

“Ma ei tea isegi, miks ma seda ütlesin. Tegelikult teadsin, et ma ei suuda ealeski teda minna lasta. Ent ometi polnud see lihtsalt jultunud vale. Ma mõtlesin sageli ja tõemeeli, et ta lahkub minu juurest kokku lepitud ajal, sest lubadus on lubadus ja nii edasi. Samas aga mõistsin, et ma ei suuda tal minna lasta. “

“Ihaga on asi lihtne, jätkas ta. Selles jõuab otsekohe kokku leppele. Kas mõlemad tahavad voodisse minna või üks kahest ei taha. Aga armastusega on hoopis teine lugu. Naised, keda ma olen armastanud, on mulle alati öelnud, et ma olen isekas. See sunnibki neid mind armastama. Ja siis rängalt pettuma.”

“Inimesed ei reeda end mitte sellega, mida nad räägivad, vaid sellega, kuidas nad seda ütlevad.”

 

Advertisements

2 thoughts on “Raamat: John Fowles “Liblikapüüdja”

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s