Koolijuttu

Juba kolmas sess on minevik, aga ma ei ole koolist veel üldse jutustanudki. Ei ole vist raske aru saada, et kool ongi just see põhjus, miks ma viimasel ajal enam üldse jutustanud ei ole. Mitte sellepärast, et nüüd äkitsi nii kohutavalt palju teha oleks ja üldse aega ei oleks, aga ma lihtsalt püüan endas arendada sellist peent oskust nagu ajakasutamine. Selleks, et igasugust ebavajalikku lisastressi vältida ja endast eemale hoida, nt ma ei taha närveldada, et appiappi, Armin ei magand 2h lõunaund, aga mul on vaja õppida, või et appiappi, keegi tahab külla tulla, aga ei saa, sest ma pean õppima.. selleks püüan kõik vabad hetked mõne kodutöö kallal nokitseda. Vahepeal tuleb see mul juba kenasti välja, vahepeal aga üldse mitte.

Minult on õige mitu korda küsitud, kas siis Tartu või Tallinna Ülikoolil mingi vahe ka sees on? Siiani ei ole ma mingit suurt, märkimisväärset erinevust küll tähendanud. Kuna ma ju just lõpetasin ja kohe alustasin, siis see üleminek oli minu jaoks väga sujuv ning tõrgeteta. Loengud on ikka nii nagu nad on, mõned on huvitavamad, mõned igavamad, mõned õppejõud on inspireerivamad kui teised ja kodutöid on ikka paras ports. Ainuke vahe, mis tuleneb kas ülikoolist või tasemest on see, et hetkel on meil põhimõtteliselt kogu kirjandus inglise keelne ja see on ausalt öeldes minu jaoks väga, väga raske. Veidi imelik küll, arvestades et ma olen ju kaks ja pool (pooliku korra alla loen Itaalia, kus inglisekeelest vähe kasu oli ja ikka tuli sõnastik käes itaalia keelt purssida) korda võõras keelekeskkonnas elanud. Sellega on aga nii, et ma saan kenasti hakkama küll suhtlustasandil, aga igasugustest teaduslikest artiklitest läbi närimine, nende tõlkimine ja neist aru saamine võtab mult ikka väga, väga palju aega ja energiat. Ja põhimõtteliselt seda me igal õhtul teemegi, nokime mõne artikli kallal, Ardi muuseas on väga tubli abimees. Ma hirmsasti loodan, et ajapikku tekib mul mingi vilumus ning magistritöö tegemise ajaks läheb see hoopis ludinamal 🙂

Ainuke asi, mida ma ise kartsin oli see, et TLÜ Rakvere Kolledž oli ju imetilluke ja kõik töötajad olid justkui oma-inimesed, kelle poole võis alati ja iga murega pöörduda. Arvasin, et TÜ-s peab kuidagi ise eriliselt enese eest väljas olema, sest see on ju lausa hoomamatu.. aga nii hull üldse ei ole. Juba esimesel päeval käis meile ennast tutvustamas õppekorralduse spetsialist, kelle poole me juba nii mõnelgi korral oma muredega pöördunud oleme ja alati abi ka saanud. Võib olla, et inimesel ongi filigraanne mälu, aga iga kord vaatab ta meid sellise näoga, justkui tunneks 😛

See on ka muidugi hoopis uus ja väga tüütu, et Rakveres olid meil kõik loengud ühes majas, siis nüüd on loegud mööda linna laiali.. kogu aeg tuleb kiirustada ja minusuguse kehvikust autojuhi jaoks on see orienteerumine ja sobivate parkimiskohtade leidmine hästi hästi tüütu.

Kursusest ka.. Rakveres oli meid kokku vaid 9, aga need 9 inimest olid väga erinevas vanuses ja esindasid väga erinevaid maailmavaateid ja väärtusi. Nt mina ja Kadi olime need romansilembelised, kes usuvad igavest armastust ja unistasime abielust ja lastest (Kadi, näe, abielluski ja mina, näe, sain lapse), siis oli neid, kelle meelest kõige parem ja õigem on üksi elada vähemalt 30 eluaastani, oli matkaselle, oli “maa- ja linnainimesi” ja erivajadusega inimene. Nüüd tagantjärgi vaadates saan aru, et see kirju-mirju seltskond arendas minus väga suurel määral tolerantsust ja mõistmist ja arvestamist teiste inimeste vajadusega. Hoolimata sellest, et me olime justkui väga erinevad, oli meie kursus erakordselt kokkuhoidlik. Grupp ei jagunenud paarideks ega kolmikuteks, vaid kõike tehti ikka koos! Nagu ma olen varemgi maininud, siis meil olid väga tugevalt juurdunud omad traditsioonid: sünnipäevade tähistamine, iga sess uue kohviku külastamine, teatrikülastus jne.

Nüüd on meid kursusel 8 ja kui välja jätta, et meil on mees!! (kes hakkas mulle otsemaid meeldima, kui sain teada, et üks osa tema nimest on Ruuben .. Kui Armin ei oleks Armin, oleks ta tingimata Ruuben nimeks saanud) on tegemist oluliselt ühenäolisema grupiga: vanusevahed on märksa väiksemad ja kõigil on kodus pered – mehed, lapsed, koerad, kassid. Kuigi kõik kaasõpilased tunduvad hästi toredas ja töötavad hirmus põnevates kohtades, siis sellist grupitunnet kui Rakis pole minus siiani tekkinud, see ei ole aga tingitud teisest, vaid minust endast. Üks tähtis asi on see, et mul on ju koolis kallis Pr. S, kelle nii era- kui ka tööelu mind siiralt huvitab ja seega tahan kõik vabad hetked temaga lätutada.. teiseks on see, et kuigi kaaslased on juba teinud ettepaneku nn lõbugrupi moodustamiseks, ehk saaks peale loenguid kokku vabamas vormis, teeks nalja ja kes tahab, ka napsi, siis minul on ju see, et otsekohe kui loeng läbi saab, ma tahan koju minna! Tsiteerides klassikuid, siis kodus on päike ja heinamaa.. sest minu mehed mulle seda kõike ju ongi.

Kui ma suvel võtsin vastu otsuse kooliteed jätkata, siis oli mul mingi väärastunud arsaam, et selline eemalolek oma lapsest võiks olla tore vaheldus. Vaheldus ta omamoodi ongi, selles suhtes, et saan hommikul valida riideid vastavalt tujule, mitte lähtuvalt sellest kui hea nendega põrandal on roomata ja tõsine luksus on see, et ma saan juukseid lahti kanda. Kodus ei saa ma seda üldse teha, kuna mul on neid niigi minimaalselt siis Armin tõmbaks suurima heameelega otsekohe need viimasedki ära.. Aga mulle tundub täiesti vastuvõetamatu mõte, et peale koolipäeva jääksin veel niisama linna jämmima, selle asemel et otsekohe koju minna. Kuna ma sain osa asju üle kanda, siis koolipäev ei ole väga pikk, aga siiski ei taha ma lapsest hetkegi kauem eemal olla kui just vaja 🙂

Ja lõpetuseks tänulikkuse projekt 4/7

1. Minul ja pojal oli täna täiesti vaba ja kohustustevaba päev. Mitte kuskile ei pidanud minema ja mitte midag ei pidanud tegema. Kui oleks tahtnud, oleks võinud terve päeva pidžaamas ringi patseerida! Mõnuuus!

2. Pidžaamadesse ei jäänud vaid läksime õue ja seltsiks jalutama tuli sõbranna enda pisikese preiliga. Veel mõnusam 🙂

3. Mõni aeg tagasi jõudsin järeldusele, et meie koju peab saama kirjutuslaud. Mul on lapsest sisse juurdunud harjumus laua taga õppida ja ma tõeliselt jälestan sellist põlve otsas nokitsemist. Diivani peal küürutades ma kohe tunnen, kuidas selga tekib pinge ja põrandal olles surevad mul jalad ära jne.. ühesõnaga ei teki sellist õiget tunnet! Teadsin, et meil maal seisab kasutuna üks mõnusalt vana ja massiivne kirjutuslaud ja selle ma endale ka kauplesin. Boonusena lubas isa sellelt vana värvi maha kratsida ja uue näo anda 🙂

Advertisements

2 thoughts on “Koolijuttu

  1. jälle panid minu mõtted kirja.. 🙂 ja ingliskeelse kohta: läheb küll ajaga ludinamal, aga siis iga semestripausiga jälle tagasilangus. kuigi ma olen omaarust ikka suht tugev inglise keeles, siis ameerikas alguses kooliõpikutega oli ikka väga raske.. justkui saad igast sõnast ja lausest aru, aga ei suuda mõttega ladusalt lugeda vms. semestri lõpuks oli juba täitsa savi. ja siis londonis sama – alguses raske, aga lõpus juba polnud vahet mis keel. seal oli muidugi ameerikast erinev see, et igaks nädalaks oli üli palju üli kõrgel tasemel ja keerulist kirjandust ja lõpuesseed kõigis ainetes mingi 12 lk hunniku raamatute põhjal. ja siis jälle see, et mingeid mõnusaid case study’sid antropoloogias oli savi lugeda, aga nt ajalooõpikuid.. no ei püsi mõte ja järg! ja nüüd magistris sama, et eelmise sügise alguses ohkasin ja valisin kui vähegi võimalik maakeelset kirjandust, aga lõpuks ei tunnetanud enam vahet. ja siis kevadel jälle sama 😀

    • Hehe, mul on täpselt sama asi, et me Ardiga kahekesi saame justkui kõikidest sõnadest aru, aga siis on nii, et eee.. mis see nüüd kokku teeb 😀 Mul aeg ajalt on suur kiusatus laste kellelgi tõlkida ja kokkuvõte teha, aga siis jälle manitsen ennast, et pean ikka ise pingutama, sest vastasel korral seda oodatud ja vajalikku vilumust ju ei tekigi :))

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s