Armini kaheksa

Täna oli tänu poisi sünnale meie peres ikka natuke pidulikum päev kui muidu. Et see kindlasti kohe tunda oleks, tegin eile juba valmis võileivatordi:
Armin 8k 039
Ja et päevale veel pidulikkust anda nokitsesime Ardile kingitust teha. Mõtte sain Kati blogist ning see tundus isegi minusugusele kobakäpale täiesti jõukohane töö olevat:
isad
Minu versioon:
Armin 8k 098

Kaheksa kuune Armin on väga tšill tegelane. Ma justkui ei leia paremat sõna tema iseloomu kirjeldamiseks. Ma ei saa öelda, et ta on rahulik, sest aeg-ajalt näitab ta üles ääretut emotsionaalsust ja ta on hästi rõõmus ja vahest on ta hästi õnnetu ka. Aga ta lihtsalt on oma olemuselt kuidagi selline muhe ja tšill. Tal on olemas kaks alumist hammast ja just praegu! punnitab välja ka üks ülemistest. Kaheksa kuune Armin roomab ja käputab läbisegi. Ehk kui tal on aega, siis ta käputab, aga kui tal on VÄGA kiiresti vaja jõuda punktist A punkti B, siis ta laseb kõhu maha. Viimastel päevadel on ta selgeks saanud ka enese püsti ajamise triki ja ega kui oleks ta enda valida, siis ta enam ilmselt muud ei teeks kui kõõluks laua najal. Mina aga siiski ei lase tal seda väga palju teha ja meelitan roomama/ käputama.

Alles hiljuti jutustasin sõbrannale naljaga, et Armin on nagu politsei 🙂 Kui lapsi püütakse distsiplineerida nt päkkapikkudega, siis täiskasvanute puhul on minu arvates väga heaks mõjutusvahendiks pisikese inimese olemasolu:P Meie peres vähemalt küll. See, et laps on oma kodu peegel ning et kõik esmased väärtushinnangud, käitumismudelid ning maneerid just kodust kaasa võetakse, on laialt teada-tuntud tõde. Ja laps ei ammuta endasse vaid seda, kuidas konkreetselt temaga käitutakse, vaid ka seda, kuidas ema suhtub isasse, kuidas isa emasse, kuidas nad suhtuvad onudesse-tädidesse, kuidas tulevad toime konfliktisituatsioonides jne. Ma teadsin seda kõike ka varem ja ega ma ausalt öelda selle pärast suuremat muret ei tundud, sest ma leidsin, et me oleme mõlemad Ardiga täitsa OK inimesed: alkoholi meie kodus ei kuritarvitata, me mõlemad räägime üsna tsiviliseeritult- roppsõnu ei kasuta, teistesse inimestesse suhtume heatahtlikult ja aitame kui on tarvis, mõlemad oleme üsna töökad ja kohusetundlikud, hoiame puhtust, lemmiklooma hoiame nagu silmatera jne. Ma millegi arvasin, et see ongi see alustala, mida on vaja ja ma arvasin, et meil on see olemas.

AGA ma ei oleks üldse osanud arvata, et väikese inimese jälgimine on niiii silmnähtav ja üldse ei ole sellist varianti, et 10 min olen pahas tujus ja siis tagajärgedeta olen jälle tore edasi 😛 Ehk siis Armin jälgib meid kogu aeg. Väga pingsalt. Nagu politsei!! No nt kohe kui kostub mõni kõvem heli/ mürts, siis ta vaatab otsejoones minu otsa, et näha, mida mina teen. Kui ma ehmatan siis ehmatab tema ka ja hakkab koheselt haledasti nutma. Kui ma naeratan, naeratab tema ka. Ta lihtsalt nii nii silmnähtavalt, lausa uskumatult, peegeldab meie reaktsioone. Ja nagu ma ennist ütlesin, et me oleme täitsa OK inimesed, siis loomulikult ei ole me ideaalsed ja mulle tuleb kohe meelde vähemalt kaks korda, mil ma lapse nutma ajasin – ühe korra käratasin Ardi peale ja teine kord ehmatasin. Ilmselgelt ei saagi elu olla moosipirukas, kus inimesed ongi kogu aeg ideaalsed, täiuslikud, head, imeilusad jne ning ükskõik kui väga püüda või tahta, siis on hetki, kus ei saa olla muud kui lihtsalt inimene nutuga, valuga, tunnetega. Ja ma arvan, et negatiivsete tunnetega toimetulek on lapse jaoks vähemalt sama oluline õppetund kui enese järelt koristamine. Ja ka see ei tule mujalt kui ikka vanematelt. Seega mõtlen, et kui midagi juba pekki läheb, las see olla siis vähemalt konstruktiivne, las me selgitame, las me vabandame, las see olla siis õppetunniks meile ja talle.

Kuna ma ise olen enamik elust olnud enda emotsioonidega hästi pahasti pahuksis ja lugenud läbi vähemalt vol miljon eneseabiraamatut siis minu jaoks on väga, väga oluline õpetada oma last enda emotsioone tundma ja neist aru saama. Ehk kui ta on vihane, siis ta saab aru, et “ahhaa, ma olen vihana sellepärast et ..” mitte ei hüppa purjus peaga rooli, ei anna kellelegi keretäit jne. Vot. Ja ma tunnen nii tugevalt, et praegu (ja ilmselt ka kogu ülejäänud elu:P) on see emotsioonide õppimine nii aktuaalne ja ta vaatab meid ja õpib ja õpib ja õpib ja proovib ja proovib ja proovib ise neid tundeid .. just praegu on see hetk, mil meie peame andma endast parima, et temast kasvaks rõõmus, lahke, soe, abivalmis, loov, lõbus, heatahtlik, enesekindel, enda vigu tunnistada julgev .. inimene!

Mõned pildikesed ka tänases minisünnipäevalisest:

Armin 8k 002

Armin 8k 008

Armin 8k 046

Armin 8k 055

Armin 8k 075

Armin 8k 080

Armin 8k 116

Armin 8k 130

Armin 8k 131

Armin 8k 134

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s