Armini 9

Väikene inimene, kes nagu alles eile oleks olnud tilluke beebi, sai täna 9 kuuseks! 9 kuud on küll juba igati soliidne vanus ja beebi või tita talle öelda enam justkui ei sobikski ja tahes-tahtmata tuleb ikka teise lapse isu peale 🙂 Armin on selline tore noormees, et kuigi ta veel ise enda sokke masinasse ei pane ja nõusid ka veel ei pese, siis muus osas on temaga hästi vahva koos elada: ta on maailmatuma naljakas ja rõõmus – alles tunnike tagasi ajas Liisut taga, ise sealjuures hässti kõvasti naeru kõkutades. Söögiga noormees ei pirtsuta, hästi läheb peale põhimõtteliselt kõik, alustades brokkolist ja lillkapsast ja lihast, lõpetades pudrude ja puuviljadega ja mis veel kõige parem – ta ei ole üldse kade! Ikka naeruga üritab mulle ka mõne palakese suhu toppida 🙂

8,5 kuuselt kolis Armin ka ära oma tuppa magama ja see on meile kõigile oiii kuii mõnus! See on talle mõnus, sest tema tuba on jahedam ja jahedas on teatavasti palju parem magada, peale selle ei hüppa mina enam iga vääksu peale üles ja ta saab ise magama tagasi jäämisega väga hästi hakkama. Ja kui meie Ardiga mõlemad olime (enne lapse sündi!) kuldsed magajad, siis Armin on üsna erksa unega ja varemalt me öösel magamistuppa minnes kõndisime kikivarvul ja ei julgend väga hingatagi, nüüd aga on puhas lust ja rõõm enne tuttu jäämist voodis lobiseda ja saab tulega raamatut lugeda.. mm 🙂

Roomamise tehnika on nüüdseks täiesti unustuse hõlma vajunud ja noormees käputab nii osavalt, nagu oleks ta seda alati osanud. Tuleb üks-kaks püsti ja kõnnib tugede najal ja hää meelega ta ainult laudade otsas kõõlukski .. kui ma lubaks 🙂 Oskab ise kenasti käpuli asendist istuma minna ja sealt ära tulla, plaksutab ja lööb patsu ja teeb tsau ka! Vahepeal see suur viisakus muidugi muutub ka ebaviisakuseks – kui külalised on siin siis ta hakkab järsku täitsa lambi koha peal tsau tegema ja inimesi ära saatma 😛 Armin on hästi seltskondlik, kUi on külalised siis on tema lätutab kõige kõvema häälega. Eilegi nt käisime sõbrakeste kihluspeol (jeee!) ja Armin võttis raske kõnepidaja rolli sujuvalt enda kanda .. Tema üleüldisest lalinast inimkeelt meenutavad kaks sõna/fraasi “aitäh” ja “ei taha”. Kuna ta kasutab neid küll üsna suvalt, siis mingit esimest sõna veel kirja ei pane (sest selleks võiks ju ikka olla emme või issi:))))

Põhimõtteliselt on käes nüüd see aeg, kus laps “ei püsi pudeliski paigal”, kogu aeg on vaja minna, katsuda, avastada, tirida, haarata, lõgistada.. isegi säärane väike asi nagu mähkmevahetus on aeg-ajalt tohutu trall, sest tal lihtsalt pole aega oodata. Kuigi ta muidu on selline üsna iseseisev laps, kes ei nõua pidevalt enda kõrvale kedagi, vaid võib täitsa vabalt omaette minna ja olla, siis nüüd peavad küll silmad kuklas ka olema, sest isegi kui arvad, et kõik on absoluutselt puhas ja ohutu, siis kindla peale suudab ta midagi sobimatut leida või tekitada :)) Kuna minul on ainult üks laps ja palju ruumi (ehk mitu abiruumi, kuhu ebasobivaid asju, nt puhastusvahendid jmt “peita”) siis niikaua kui vähegi jaksan tal taga joosta, ei kavatse koju teda takistavaid aedasid jmt soetada. Üldse ei väida, et ma seda mitte kunagi kindlasti ei tee, aga nagu öeldud, mul on praegu aega ja energiat et tal pidevalt kõrval olla, keelata ja juhendada, selgitada ja seletada.

Kõigest kõige lemmikumad on jätkuvalt: loomad – kodus on Liisu kõige vahvam “mänguasi” ja kõige suurem sõber, kellele järele tormata, kelle karvadesse naeru kihistada, kellele pai ja kalli teha.. Sellega on nüüd see lugu, et kui kuskile külla läheme, kus on ka loomad, siis Armin hakkab neid ka otsekohe taga ajama ja tahab musitada-kallistada, aga kõik teised koerad ja kassid pole üldse sellised õrnahingelised lastearmastajad nagu meie oma ja siis peangi last väevõimuga kinni hoidma ja eemale meelitama 🙂

Ja teine lemmikasi maailmas on: vesi! Käime temaga nüüd Pühajärvel (Spas ikka, mitte järves:P) ujumas ja temaga mullivannis olles tekkis mul lausa natuke hirm, et kuidas küll niiiiiii tohutu rõõm ja õnn sellise pisikese lapse sisse ära mahub?