hehe. Eelmise aasta lõppedes olin minagi kirja pannud mõned eesmärgid, mille poole sel aastal püüelda. Tegelikult oli neid hästi naljakas nüüd lugeda, sest tol hetkel ma ju ikkagi ei kujutanud veel päris täpselt ette, missugune meie elu kolmekesi välja hakkab nägema. Esimene seatud eesmärk oli:
1. Anda endast parim, et olla hea ema. Hihi, ei kujuta üldse ette, mida ma selle all tol hetkel täpsemalt silmas pidasin, aga mulle meeldib, et olen kirjutanud “anda endast” .. ehket ei kipu ennast kellegi teisega võrdlema ega kõrvutama, vaid ikka ainult iseendaga. Sest ka ju “hea ema” on subjektiivne väljend, hea ema tunnused võivad inimeseti ikka maru erinevad olla. Aga sellega on läinud ma arvan täitsa hästi, ja mitte üldse sellepärast, et ma kuidagi midagi marudasti pingutanud või püüdnud oleks.. vaid tõepooles, kui ma rasedana kartsin, et äkki ma ei oska või ei tea või ei saa aru.. siis väga suur osa sellest emadusest tuleb kuidagi iseenesest. No et ma tõepoolest viitsin kümneid ja kümneid kordi järjest korrutada: pall, armini pall, pall, sinine pall, pall veereb ja absoluutselt iga päev vaimustuda sellest, et kass kõnnib ja kass hüppab ja kass tudub .. ja tõele au andes on kõik need tegevused absoluutselt mõnusad ja nauditavad 🙂
Pikemalt mõeldes arvan, et ma natuke kartsin enda äkilist, liig-emotsionaalset ja kontrollivat iseloomu, et lapsel on sellepärast minuga raske. Ma võin täiesti närvi minna sellest kui hommikul on üks sokk kadunud või kui autovõtmeid kohe ei leia või kui keegi kohtumisele 5 minutit hilineb või parkimiskohta ei ole ja nii edasi.. päris keeruline elu, eks:) Aga lapsega on kõik kuidagi teisiti, lihtsalt on. Ma ei tunne mitte mingisugust tüdimust kordi ja kordi toidupuru vaiba pealt nokkida ja silm ka ei pilgu, kui olen lapse just kombekasse pakkinud ja olen uksest välja astumas ja ta just siis ennast kõrvuni täis kakib. Meie köögipõrand on ülepäeva kaetud tatra-riisi- suhkru või misiganes muu kuivainega, mis laps kapist kätte saab ja ma täiesti südamerahuga lasen tal seal sees mäkerdada, sest tal on nii tore. Ja tõesti – tõesti, kui pojal jõululaupäevaööl hammas tuli ja me kolmekesi tema voodis magasime, et teda lohutada, siis kell 5 kella vaadates ei mõelnud ma et issandappiappi, vaid kuidagi hoopis nii armas oli seal kõik koos olla.
Ehket ma loodan siiralt, et Armin on minuga rahul ja tema esimesed 9,5 elukuud on olnud täis soojust, armastust ja hellust ja need ongi just need asjad, mida mina pean silmas “hea ema” all.
2. Hea ema olemise kõrvalt tahan olla ka hea naine ja sõber Ardile. hehe, jälle üks maru kummaline eesmärk kirja pandud 🙂 Aga tegelt on minu mäletamist mööda on Ardi alati seda hästi tähtsaks pidanud, et lapse kõrvalt peab ikka partneri jaoks ka aega, armastust ja energiat jätkuma. Taaskord pole ma õige inimene hindama, kas või kui hästi see mul õnnestunud on. Võin lähtuda sellest, et kurtnud ega etteheiteid ta mulle küll teinud ei ole ja voodist ma teda välja visanud ei ole, ta pole muidugi sedasorti mees ka, keda visata. Vahepeal on küll nii kiire, et jõuan küsida “kuidas Su päev läks”, alles siis kui laps juba tuttu pandud, aga siis saab ikka kõik jutud ära räägitud. Või kui sel päeval ei saa, siis järgmisel ikka 🙂 Sellist omaette olemise aega on meil ikka ka – nt siis kui laps magab ja ta aitab mul koolitöid tõlkida 😛 Muidugi on hästi tore täitsa kahekesi minna teatrisse või sööma.. ja alles eelmine nädal käisime Raekoja platsis jalutamas ja nii mõnus oli, aga samas ei saaks öelda, et kolmekesi kuskile minna kuidagi vähem mõnusam oleks – aint see vahe on, et riided jäävad puhtaks ja juuksed saab lahti teha 😛 Samas olen ise alati imetlenud neid inimesi, kes lapse kõrvalt jaksavad ja tahavad romantikat (eriti just seda igapäevaelu romantikat) elus hoida, minna tähti vaatama või pikniku pidama või toovad poes käies teisele midagi meelepärast või pesevad nõud ära kui teine on väsind või lasevad hommikul kaua magada või teevad pühapäeviti brunchi või ostavad teatripiletid.. mida iganes. See on nii tore ja armas ja oluline ja tahan ka sellist suhet hoida.
3. Oleks hästi tore, kui suudaksin kooli ära lõpetada. Tugistruktuur on mul ju olemas ning kõik sõltub vaid minust endast. Tore, tehtud 🙂 Ardil oli selles küll hästi suur roll, sest tema jalutas lapsega mitmetunniseid tiire ja võttis teda alati kuskile minnes kaasa, et ma õppida saaks. Aga veel suurem roll Arminil, kes magas hästi nii päeval kui ööl, sest kui laps öö läbi trallib, siis mina vähemasti ei oleks suuteline päeval küll mingit vaimset pingutust nõudvat tööd tegema, siis oleks ainult tahtnud magada. Ja mina nt iial ei saa rahulikult magada kui kuulen, et laps nutab, mis siis, et Ardi temaga on ja lohutab, ma ei saa enne magada kui laps magab. Siiani olen ainult paaril korral tundnud vajadust koos lapsega päeval magada ja nii see bakatöö valmis saigi.
4. Teha trenni. Sh hästi palju lapsevankriga jalutada. Tore lubadus, mille heameelega loeks põhimõtteliselt täidetuks – praegu on aint mingi jõululaiskus peal. Kunagi lugesin mingit uuringut, kust selgus, et paljud äsja emaks saanud naised saavutavad peale sünnitust parema vormi, sest siis on motivatsioon trenni teha ja parem välja näha suurem. Mina veel parem vormi saavutanud ei ole (kaal on väiksem, aga lihas nõrk) aga motivatsioon on küll. Ja vist elusees enne ei ole nii regulaarselt trenni teinud kui nüüd viimased 4-5-6 kuud..
Armin sündis heal ajal. Märtsis. Kohe läks lumi (kuigi seda vist üldse ei olnudki) ja sai õue kõndima, ei olnud liiga kuum ega külm, seks ajaks kui kuumaks läks, oli kutt juba asjalik tegelane. Ma olen vankriga küll vist tuhat kilomeetrit maha jalutanud aga õige pea sain aru, et päris trenn see ikka ei ole 😛 Ja siis tuli jõusaal ja zumba ja natuke joogat ka. Ja nüüd ootan kevadet, sest tahaks nii jooksma!
5. Käia vähemalt ühel koolitusel! Sest see on mu jaoks niii oluline. Ja omal käel võiks ka ikka lugeda ja täiendada ennast. Mõtlen pingsalt, aga ühelgi päris-päris koolitusel vist ei käinud? Samas seda kirja pannes ma olin kindel, et ma sel aastal magistratuuri ei astu. Aga astusin küll ja mul on selle üle hästi hea meel. Üks sõbranna hiljaaegu uuris, et kuidas ma jaksan, aga päris ausalt on sellega nii, et ma ei oska hästi pilte teha, ei maalida, ei laulda, joonistada ega näidelda, ei oska tipptasemel süüa teha, arvuteid kasutada ega kauneid asju õmmelda ega valmistada (parematel päevadel teen küll ise asju, aga neid üldjoontes ei saa just kauniteks nimetada:P).. niiet kui mul ei oleks seda ühte, ühte kindlat kutsumust, siis ei oleks mul ju üldse mitte midagi.
Muidugi vahepeal on raske, muidugi on. Vahepeal ka hea meelega vaataks lapse une ajal seebikaid või ma ei tea, loeks Perekooli, mida iganes (mitte, et ma seda üldse kunagi ei teeks) aga ma olen kindel, et ilma koolita oleks ma palju, palju õnnetum. Ma õpin seda, mis mind südamest huvitab, silmad särama paneb ja mida ma saan tööelus rakendada. See on mulle hästi tähtis.
Ja viimaks, selle aastaseks motoks seadsin:
Ja sellega on ka täitsa hästi läinud. Asi võib olla suurenevas vanuses ja selles, et kui on pisike jõnglane kodus, siis viimane asi, mida oma ellu tahta on mingi nõme draama 🙂 Ei ole teiste eraelu kallal hambaid teritanud ega arvustanud. Muidugi on olnud ka negatiivseid kokkupuuteid ja ülekohut kas minu v kellegi teise suhtes, aga vahe selles, kas julgen kõva häälega ja avalikult öelda või sõbrannale kohvitassi taga sussutada. Ja see on hea. Puhas. Kuskilt ajakirjast jäi silma selline lause “Hea tuleb olla ka siis, kui keegi ei vaata”. Mulle meeldib see lause.
teetassike.wordpress.com 