Mantsu 10 kuud

Kõva hilinemisega postitus, aga kirjutamata ei raatsi jätta, sestnii armas on hiljem endal neid sissekandeid lugeda. Kui ma vaatan sõbranna 4,5k tirtsu, siis mul üldse enam ei kliki ära, et missugune minu poeg selles vanuses oli, mis talle meeldis ja mis teda naerma ajas.. ja hästi tore on siis taas sellest lugeda 🙂

On minultki sellise kurbliku ilmega kordi küsitud, et kuidas see lapsevanema elu siis on. Ja kui vastan, et rõõm on, siis on justkui tahetud seda rõõmu ära võtta ja noomitud, et oota-oota, kui liikuma hakkab siis on kõik tore kadunud ja muud polegi kui üks pidev võitlus.

Kuigi Armin veel päris ise ei kõnni, siis tugede najal ja käputades liigub ta ilmatu suure kiirusega ja ma nüüd julgen öelda küll, et ei ole midagi hullu, ikka on tore, ikka on rõõm. Selles osas muidugi on nüüd teistmoodi (mitte raskem), et nt külla minnes ei pikuta ta meritähena ega viitsi lõputu aeg vaadata samu asju ja ma pean teda kogu aeg jälgima ja vaatama, et ta midagi ära ei lõhuks, endale selge või pähe ei tõmbaks, ära ei sööks..ja ikka vahest juhtub äpardusi, väikeseid kokse, asjade katki minekut ja 1kord kui me olime külas sõpradel, kel mu meelest on maailma kõige lapsesõbralikum kodu, sai Armin kuidagi kuskilt kätte pahtlit ja määris seda siis rõõmsalt põrandale laiali. Tal on väga suured oma tahtmised ja mitte tahtmised, ta oskab suurepäraselt protestida ja vajadusel VÄGA kõva häält teha. Aga IKKA on rõõm. Võib olla, et mul on seda lihtne öelda, sest a)mul on 1 laps b)kes vist siiski on ka üsna rõõmsa ja leebe loomuga c)ma ei ole selles üksi, ehk Ardi võtab väga suure vastutuse enda kanda, aga peamiselt: mind ju ei saa ajada stressi/närvi asjad, mis kuuluvad lapse normaalse arengu ja kasvamise juurde. Minu meelest oleks katastroof see, kui ta oleks ümbritseva keskkonna suhtes apaatne, ei tunneks huvi väliskeskkonna vastu ega väljendaks emotsioone.

10 kuuse Armini lemmiktegevusteks on peituse ja tagaajamise mängime. Taga ajab ta peamiselt Liisut ja otsib teda tohutu sihikindlusega voodite alt, uste tagant, kappidest.. kust iganes. Õnneks kass jagab nii palju matsu, et mängu pikendamiseks laseb ta end aeg ajalt kätte saada, pai ja musi teha, et siis edasi lipata, laps rõõmsalt tema kannul. Aga egas keegi viitsi lõputult taga-ajaja olla ja nii kaasatakse mängu mindki. Aeg ajalt mänguhoos vaatab laps mind eriti kelmika pilguga ja siis hakkab ruttu eest ära kimama.. korraks vaatab üle õla, et näha, kas ma ikka tulen järgi ja kui tulen, siis oh seda nalja ja naeru! Ja kui ma ta viimaks kinni nabin ja kõrgele õhku tõstan, siis ta on niiii- nii õnnelik.

Kuigi siiski mänguasjadest enim pakuvad huvi tarbeesemed, nt on ta suur abimees tolmu võtma ja põrandat pesema, siis spets tema asjadest on kindlalt lemmikud kõik pillid. Ta võib päris pikka aega trumme ja ksülofoni taguda, erinevaid kõristeid (lisaks riisi, tatra jm purgikesed) ja kellukesi raputada jne. Veel meeldib talle väga puisteainetes käsipidi sees olla. Nt kui ma köögis süüa teen, panen talle suuuure poti põhja veits riisi/tatart ja ta on siis ikka üsna pikka aega hästi õnnelik ja oma tegevusse keskendunud. Muudkui katsub ja võtab kätte ja laseb potti tagasi (pillub maha ka muidugi)ja kompab ja kompab..

Kuna Ardi isa veetis remontika tõttu hästi palju aega meil, siis võib öelda küll, et ta on kindla peale Armini üks suurimaid sõpru. Kuigi Armin muidu ei ole eriti sülelaps ja pigem läheb sinna kuhu tahab ja teeb mis tahab, siis vot vanaisa nähes ajab ta küll käed kõrgele kõrgele ja tahab väga tema suurde kaissu. Ma mäletan kui ma rase olin, siis Ardi isa ütles, et tema hakkab “tõsisemalt tegelema” lapselapsega alles siis, kui see juba kõnnib, et saab metsa kaasa võtta loomadele süüa viima või motokrossi vaatama.. nii aga ei läinud. Läks hoopis paremini. Ma ei oska üldse ette kujutada, kui palju on selliseid vanaisasid, kes sedasi tittedega jännata viitsivad, aga mul on maru hea meel, et meil selline eksemplar on. Alles hiljuti käisime Ardiga romäänsi tegemas linna peal ja nemad olid kahekesi kodus. Mähkme vahetus, kakalaadungi küürimine, söötmine, tuttu panek – mida iganes, pole mingit probleemi.

Veel.. juba ligi kuu aega on Armin maganud põrandavoodis. Nagu ma olen kirjutanud, siis hällist võrekasse kolimine meil ei sujunud ja heast magajast sai mitteüldse nii hea magaja (ilmselt ei olnud siin oluline vaid voodi vahetus, vaid kiire areng ja uute oskuste omandamine + hambad). Aga eriti hulluks läks asi siis kui ta püsti hakkas tulema, siis enam muud polnudki kui aga võredest kinni ja püsti ja nutt lahti .. seega lapse magamapanek muutus nii raskeks. Oli kaks varianti: kussutada ta süles magama ja tõsta voodisse või siis hoida teda sunniviisiliselt voodis pikali ja vaadata, kuidas ta ennast magama lihtsalt nutab. Kumbki variant ei meeldinud mulle, sest selline lapse kräunutamine on lihtsalt vastuolus minu põhimõtetega ja samas ma tahtsin, et ta õpiks ise kenasti uinuma. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Armsad Madiken ja MK tuletasid meelde, et tegelikult on olemas ka muid variante, nt põrandavoodi. Põrandavoodi on Montessori pedagoogika üks osa ja kopeerin selle positiivsed omadused Madikeni blogist:

Montessori kasvatus soosib võrevoodi asemel voodit, kuhu laps saab ise magama minna ja kust ise üles ärgata, sest see tähendab rohkem isevalimist, isetundmist, isetegutsemist ja seega stimuleerib lapse arengut positiivselt..//..“Unfettered views – your baby has an unobstructed view of the entire room from the floor bed, offering him or her plenty of visual stimulation” ja “Quieter mornings – because your baby has the freedom to move about, your mornings don’t begin with crying from the crib, pleading to be let out.”

Kuigi Madikeni näol on olemas päris inimene enda päris positiivse kogemusega, siis olin ikka veits skeptiline, et kas see meile ka sobib.. et kui ta seda võrekat omaks ei võtnud, kas siis sellegi võtab.. aga proovima pidi ja mul on selle otsuse üle nii nii hea meel 🙂

Tõesti – tõesti mingit protestikisa enam ei esine: panen lapse voodisse, veits aega tuustib oma Sipsikuga, siis keerab näoga seina poole ja voilaa- laps magab. Ise.jääb.magama. Sellise metoodika puhul kõige suurem hirm on ikka see, et mis siis kui ta nt keset ööd üles tuleb ja otsustab mängima hakata? Sellist asja meil olnud ei ole. Isegi kui öösel ärkab (hambad!), siis lihtsalt hõigub, aga voodist välja ei tule. Päevaunedega on teine lugu, siis küll ärgates tuleb ise välja ja hakkab mängima, aga selle üle ei saa mul olla muud kui hea meel ja seda jälgides usun küll 100 prossa, et selline süsteem toetab lapse isetegemist, isevalimist. Ta ju ei pea seal nii kaua kisama/nutma, kuni keegi teda “päästma” tuleb, vaid ta saab ise minna .. aa siinkohal ilmselt on oluline märkida, et see keskkond, kus laps (omaette) ärkab, peab olema turvaline. Ja meil on. Armin elab omas toas, kus on kõik spetsiaalselt tema vajadusi silmas pidades tehtud.

Veits kartsin, et mida vanemad ja sõbrad selle peale ütevad.. noh et nüüd pannud lapse maha magama. Tegelikult reaktsioonid olid hoopis üllatavalt positiivsed ja kaks sõbrannet on öeld, et nemad proovivad ka, et nii mõnus pesa lapsel 🙂 Ja isegi minu isiklik ema, kes on üsna konservatiivne, ütles hiljuti, et see voodi on ikka nii tore, et saab ise välja tulla või soovi korral pikutama minna (viimast siiski pole juhtund, mina ikka panen ta voodisse, aga uinub ise, nututa)

PS. Ma ise ja kõik mu sõbrad oleme võrekates üles kasvanud ja kõik on absoluutselt toredad inimesed. Seega ma kuidagi ei arva, et võreka variant oleks lapsele halb või need lapsed vähem iseseisvamad. Nende teooriatega on ikka mumst nii, et kui endal on mingi konkreetne häda, siis otsid tuge ja kui leiad, siis on hea meel. Meil nt sellega täpselt nii oli, ma usun, et kui A oleks vabalt võrekas maganud, ei oleks ma hakanud alternatiive otsima ja ilmselt teistel lastel nii ongi. Arvan ikka, et vahet pole, kas on uhke v vähemuhke vanker, rohkem v vähem mänguasju v võrevoodi vs põrandavoodi v näputoit vs püree .. põhimõtteliselt kõik, mida laps õnneks vajab, on armastavad vanemad ja turvaline keskkond. See on peamine ja parim. Muu võib kõik olla vanema “eralõbu”, mis ei tee üht teisest etemaks.

Pilti kah: Vasakul siis Armini voodi.. Ardi muuseas klopsis madratsile tillukese raami ka ümber, et madrats päris vastu maad ei ole. Paremal pool olev ase täidab mitut tähtsat funktsiooni: 1. Juhul kui A peaks kuidagi ennast keerama pahasti v öösel pimedas koperdama (sest muidu ta oskab ise igalt poolt alla ja maha tulla) oleks tal pehme kukkuda. 2. See on väga oluline koht lapsevanemale, et oleks mõnus muinasjuttu lugeda või koos pojaga pikutada.

Uus tuba ja A tuba 008

Ja kui laps ärkab, siis läheb ta enda põrandariiuli juurde mängima. Mis on ka Ardi ehitatud ja R värvitud.
Uus tuba ja A tuba 001

Uus tuba ja A tuba 020

Uus tuba ja A tuba 027

Uus tuba ja A tuba 042

Uus tuba ja A tuba 045

Uus tuba ja A tuba 050

Uus tuba ja A tuba 060

Uus tuba ja A tuba 062

Uus tuba ja A tuba 064Armin 002

Armin 005

Armin 010

Armin 011

Armin 014

Armin 022

Armin 038

Armin 041

Armin 044

Armin 045

Armin 046

Armin 051

Aaa.. mis veel. Armin saab aru päris paljude sõnade tähendustest, nt kiisu, kutsu, pall jne. Samuti saab ta väga täpselt aru, mida tähendab “ei tohi”. Ja kui teda keelata, siis hakkab ta maruarmsaltnaljakalt nimetissõrmega viibutama ja pead raputama, (vanaisa õpetas) aga see muidugi ei tähenda, et ta alati keelatava tegevuse katki jätaks 😛

Advertisements

3 thoughts on “Mantsu 10 kuud

  1. Kuule, nii tahaks videot näha sellest “ei tohi” asjast 😀 muidu Armin on ikka ülilahe ja tema tuba on ka täiega kadestamisväärne – tahan Maijale ka sellist!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s