Teatrikogemus “Deemonid”

Käisime laupäeval vaatamas Vanemuise Väikses majas tükki “Deemonid”. Sõbranna soovitas väga, aga ilmselt on teatriga nii nagu on raamatute ja filmidegagi – üks võib sellest leida enda jaoks terve maailma, teine üldse mitte midagi. Kadi ütles 1kord, et teater on kosutus ja see on minu meelest kõige tabavam ütlus üldse, kuid sel korral kahjuks ma kosutust ei saanud, kogemuse aga küll.

Esimene vaatus oli minu jaoks enam vähem okei: laval oli üks paarike, kes pika kooselu vältel olid jõudnud sinnamaani, kus nad teineteise kallal ainult naaksusid ja vingusid, teineteisest räägiti mööda ja üksteist ei kuulatud. See pakkus omamoodi humoorikat ja omamoodi kurba äratundmisrõõmu meie tülidest (või nagu Ardi armastab öelda, siis minu tülitsemisest, sest tema minuga ei tülitse põhimõtteliselt mitte kunagi), kuid edasine muutus minu jaoks täiega liiga sürriks.

Kutsuti külla samas majas elav paarike ja võeti napsu. No nagu ikka on vahest, et tulevad külalised, aetakse juttu, juuakse klaasike-paar veini või õlle ja veedetakse toredalt aega. Etendus jätkus aga selles vaimus, et esimene paarike muudkui tülitses ja nende “eeskujul” hakkas tegema sama ka teine paar .. ja kuigi jah, nad “võtsid napsu”, siis mu meelest oleks nad kõik olnud justkui väga raskes narkojoobes ega andnud endale üldse aru, mida nad teevad või ütlevad. Minu jaoks keeras asja totaalselt üle võlli asjaolu, et tülitsemise hoos hakati ligi ajama teise paari vastassoost isikule. Oli karjumist, kisklemist, peksmist ja draamat ikka täie raha eest, aga kuna ma olen sääkane pehmo, kes absoluutselt ei kannata olla kuskil, kus tülitsetakse, siis mul oli teise vaatuse keskel ikka juba väga halb olla ja ma reaalselt ootasin, et see läbi saaks ja ma saaks koju enda raamatut edasi hakata lugema 🙂 Minu jaoks oli tõesti laval toimuv täiesti sürr, sest ma pole eales kohtunud ühegi paariga, kes teineteist nii jõhkralt, niii valusalt, nii sügavalt solvaks ja alandaks. Ilmselt kui ikka juba heidetakse nalja ja mõnitusi teise ema surma üle või naabrinaine oma naisest ikka kordi kaunim, parem, tublim, ilusam on, on aeg lahku minna.

Pärast arutasime ja jõudsime järeldusele, et esimene paar justkui oli teise paari deemon – ehk alguses olid nad õnnelikud ja teineteisega rahul, kuid teiste eeskujul hakkasid ka täiega soppa pritsima ja kisklema. Iseenesest toetab fakti küll, et kui Su ümber on õnnelikud inimesed, oled ise ka õnnelikum. Näitlejad ja näitlejatöö olid head (vb isegi liiga head), oli süžee ja oli point, kuid siiski pold see minu jaoks. Kadi lohutus ja ütles, et huvitav ja õpetlik oli ikka ja sellele küll ei saa vastu vaielda.

Advertisements

3 thoughts on “Teatrikogemus “Deemonid”

  1. Hahahaaa… mulle jäi su kirjeldusest huvitav mulje. Midagi tuttavlikku on selles mingis osas… tulid silme ette näidised kohe.

    • Kusjuures, kui nt lugeda netist selle kohta, siis ongi huvitav ja äge. ja paljudele täiega meeldib ka! Minu jaoks lihtsalt oli see liiga-liiga-liiga üle võlli, jõhker ja segane.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s