“Elu ei seisne mitte enese leidmises, vaid enese loomises” – G.B. Shaw

Ardi kinkis mulle hiljuti raamatu ja see ajab mind siiani täiega muhelema – ma lihtsalt nii hästi kujutan ette, kuidas ta seal raamatupoes tuulas ja püüdis leida midagi just mulle. Kuigi Ardi teab peast minu lemmikautoreid ja tajub minu maitset üsna hästi, siis teisele inimesele raamatu ostmine on ikka veits nagu ostaks põrsast kotist – kas meeldib või ei meeldi üldse. Õnneks mulle meeldib 🙂

Tegemist on Sheryl Strayed raamatuga “Metsik” ning taaskord peaks olema tegemist tõesti sündinud looga 🙂 Peategelane on noor naine, kes kaotab varakult oma ema ning koos ema surmaga laguneb ka muidu ühte hoidnud perekond kildudeks. Suutmata leina ja valuga toime tulla kuritarvitab ta narkootikume, magab paljude võõraste meestega, purustab oma abielu .. Üdini oma eluga ummikusse jooksnuna otsustab ta võtta ilma erilise kogemuseta ette ihuüksi pika matka – 1600 km. Raamat käsitlebki vaheldumisi algaja matkaja raskusi, ebaõnnestumisi, madalseise, eneseleidmist, hingehaavade ravimist ja samas rullib lahti minevikus juhtunud sündmused ja emotsioonid. Üdini ehe, üdini siiras, üdini inimlik raamat. Ja boonusena veel palju kirjeldusi maalilisest loodusest 🙂

“Nii suure asja murdumist peaks saatma küll suurem raks” – Sheakespeare

“Ma olin kahekümne kahe aastane, sama vana kui ema siis, kui ta minust rase oli. Ta pidi minu elust lahkuma samal hetkel, kui mina tema ellu tulin, mõtlesin.”

“-Kas ma armastan teid nii palju? küsis ta meilt, hoides käsi teineteisest kuue tolli kaugusel. Ei, vastasime meie kavalalt naeratades.-Kas ma armastan teid niii palju? küsis ta uuesti ja veel kord ja veel kord ja veel kord, käed iga kord teineteisest kaugemal. Kuid ta ei saanud iial jaatavat vastust, ükskõik kui laiali ta käsi ei ajanud. Tema armastuse suurus jäi talle kättesaamatuks. See oli mõõtmatu ega mahtunud kuskile”

“Mu ema oli juba minus. Mitte ainult see osa emast, mida mina tundsin, vaid ka see, mis oli olnud enne mind”

..

Samal ajal kui ma lõpetasin selle raamatu lugemise saatis vend mulle video, mis on tehtud möödunud suvel nende Elbruse reisist. Lummatuna raamatu muljetest ja vaadates seda imeilusat videot ma sain aru. Ma sain aru, miks inimesed loobuvad jooksvast veest, soojast toast, pingutavad enda keha viimase piirini, magavad telkidega hangedes, söövad nädala aega kuivikuid, tunnevad ärevat huvi ilmaennustuste vastu ja lähevad selliseid asju tegema. Ja kuigi mina armastan kõiksugu mugavusi: sooja dušši, voodis magamist, pliiti ja ahju, internetti ja mobiililevi, võimalust riideid vahetada vastavalt tujule, siis tuli mul ikka väga kange isu ise ka midagi säärast korda saata. Muidugi mitte nii suures plaanis, sest mul pole ei füüsilist, ajalist ega rahalist ressurssi nt et vennaga koos suvel kuskil tippe vallutada, aga näiteks suvel mingi nädalakese Eesti pikimal matkarajal võiks seljakotiga elada küll. Ma usun, et sellised kogemused annavad midagi juurde igal juhul – ennast proovile panna, rõõmu enesega paremaks sõbraks saada ja hingehaavu ravida. Peale selle ma arvan, et sellised reisigrupid nagu mu vennal on et, need inimesed on hetkega Sinu inimesed – raskuste läbimine alati liidab ja lähendab, pole muud varianti, kui neid täielikult usaldada ja olla see, kes sa oled. See on väärt iiveldust ja peapööritust, valusaid lihaseid ja ville jalgadel, ebamugavust, et tulla tagasi parema ja rõõmsama endana.

Eestlased Elbrusel:

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s