Kaitstud: Kodukandi tragöödia

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Katsetus

Ma olen juba ammu täiega Armini esimesesünnipäevaõhinas! Ja kuigi Ardi arvas, et oleks ok teha facebookis event ja vanaemadele üle ukse hõigata, et hei, tulge külla, siis mulle vahepeal täiega meeldib asju üle võlli teha, ja selleks pole paremat põhjust kui: oma.lapse.esimene.sünnipäev! Seega tegin täna katsetuseks ühe kutse. See sai selline:

Elevant sai veidike paksuke, järgmised proovin kõhnemad teha 🙂 Üldjoontes olen rahul, peaasi, et järgmised 10 ka enam-vähem saaks!

Vahepeal meenutus aastast 2013, mina ja F

Nüüd, aasta 2015, minu poeg ja F

Ja mina ja F

Veel toredaid pildikesi. Issi ja poeg kvaliteetaega veetmas:

Ja milleks meile enam lauamängud, kui meil on lapsed :))

Väike kavalpea

Armini 11 kuud

Hihih. Täna on olnud marutore päev, sest esiteks sündis siia maailma üks uus ilmakodanik (7 on ikka marupopp kuupäev sündimiseks!) ja teiseks käisime ühe armsa tirtsu sünnipäeval. Ja kolmandaks sai meie poeg 11 kuud vanaks. 11 kuud. Uskumatu!

Viimane kuu on läinud hästi linnulennul ja pigem teeme ettevalmistusi selle “päris” sünnipäeva (nagu Ardi seda nimetab)puhul. Täna näiteks käisin ostmas nodi, millest sünnipäevakutsed meisterdada.. aga ei saa ikka seda viimast kokkuvõtet ka tegemata jätta 🙂

Füüsilise poole pealt vist väga muutusi ei ole. Iseseisvaid samme laps ei ole veel teinud ja kuigi ma olen alati olnud pigem seda meelt, et pigem hiljem kui varem, siis nüüd ma ikka juba ootan, et ta päris ise kõnniks 🙂 Eelkõige seetõttu, et päris raske on teda pidevalt punktist A punkti B süles tassida. Muidugi teadjamad lapsevanemad võivad siinkohal mainida, et fakt, et laps oskab kõndida, ei tähenda üldse seda, et ta seda teeks siis kui mina tahan 😛 Muidu turnib igale poole ja on reaalselt nagu tank – mitte mingil juhul ei lähe ta ümber ega ringiga, vaid otse üle! Vahet pole, millest või kellest(!) Kui tal on siht silme ees, siis on see kindla peale sirgjooneline!

Peale selle.. A teeb kõike, mida teised inimesed teevad. Kui keegi korraks köhatab, siis võib olla täiesti kindel, et Armin köhib veel tund aega takka.. ükspäev nuuskasin ja õhtu otsa käis A mul järel ja püüdis mu nina pühkida 😛 Samamoodi paneb ta võtmeid lukuauku, telefoni kõrva juurde ja teeb “allo-allo”, püüab issi eeskujul pistikukaitsmeid igale poole toppida, pakib kingitusi ja koristab! Koristab kõike ja kogu aeg! Selline mees! Teeb pai ja kalli-kalli ja musi ja kui ise ärkab, paneb Sipsiku kenasti teki alla tuttu..

Sõnavaras eksisteerivad sõnad “emme” ja “issshhhiii” .. S-tähte ei öelnud ta päris pikka aega ja kui 1hetk see isshhhiii tuli, siis me olime rõõmust ikka päris ogarad 🙂 Veel ütleb ta (p)aaii.. samal ajal kui kassi silitab ja pähh – mida ta praegu ütleb põhimõtteliselt iga asja peale ja kõik loomad teevad tema arvates auhauh!

Päevade sisu moodustab suuresti ka potil käimine. Sellega on selline teema, et ma olen lugenud ja kuulnud, justkui varajane potitamine oleks mingi hirmus lapse kiusamine ja et sellised lapsed ei hakkagi potil enne käima kui kolmeselt, sest neil on nii ilmatuma suur trauma vms..ja ma ei saa sellest hästi aru. Sellest saan küll aru, et see potile panek on minu enda tahe ja soov ja saan aru, et teised võivad sama tulemuseni jõuda nädala(te)ga. AGA ma väga hästi ei kujuta ette, kuidas saab sellest potitamisest mingit sõjalaagrit teha, sest selge ju on, et kui ta seal ei püsi, hakkab nutma, ei taha, siis ei saa teda ju ometi seal sunniviisiliselt hoida ega hirmutada, sest siis ei tule ju iial midagi :)A ka ise ei lähe potile ja ma ise tõepoolest järjepidevalt panen teda sinna peale magamist, peale sööki jne, aga igal juhul saab ta aru küll, miks ta seal on ja kui miskit tuleb, siis plaksutab. Kui häda pole, hakkab vingerdama ja võtan ta ära. Igal juhul ei ole see tema jaoks midagi dramaatilist, pigem täpselt samasugune rutiin nagu enne õue minekut riidesse panek, hammaste pesu vms.

Pildikesi ka. Perepoeg tegutsemas:

Bioloogilises mõttes ei ole A-l ühtegi päris-päris “tädi”, kuid meie perekonda on õnnistatud Meriliniga, kes on meie pere hea haldjas ja kes on vabatahtlikult ja sujuvalt kõik tädi-kohustused ja palju rohkemgi veel enda kanda võtnud. Me oleme nii tänulikud :´)

A niisama vanaemaga vaipa heegeldamas:

Vanaema kudus uue vesti ka, A eputab:

Eile oli Otepääl III öölaulupidu ja kuna niiiiii ilus õhtu oli, läksime ka. Ardi alguses tahtis eemale jääda, et äkki poja ehmatab vms.. selgs aga, et meil on kõige suurem tantsu-ja laululõvi üldse :O! Nii tore oli!

Täna käisime sünnipäeval ja mina sain aru, et ilma mänguköögita on minu edasine elu mõttetu. Püha taevas kui toredaid asju plikadel on, aga samas pole keegi ju öelnud, et väiksel meesterahval ei võiks üks mänguköök olla. A oli talle omaselt igati muhe.