Laupäeva hommikul sõitsin kooli ja nutsin natuke autoroolis. Sellepärast, et meie pisike silmatera sai juba aasta vanuseks. Uskumatu! Kuhu see aeg kaob? Kuidas see on võimalik, et meie tilluke beebipoiss on juba täitsa pool pärispoissi, kes on üdini armas ja üdini asjalik väike inimene? Meie poeg!
Kuna ma olen iga kuu väga korralikult A-st kirjutanud, siis vist ennast enam kordama ei hakka. Olgu aga öeldud, et see aasta on möödunud suures osas põrandal mängides, pikutades, roomates.. ja tuleb tõdeda, et elu sealt paistab hoopis teistmoodi kui ta muidu paistis. See aasta on vaieldamatult olnud minu senise elu kõige armsam, kõige siiram, kõige südamlikum ja soojem aasta. Ja see loetelu jätkub, sest absoluutselt iga päev üllatun, kui tore, asjalik, rõõmus ja nutikas laps meil on. Iga.päev. See on väga naljakas.. Ardi ütles 1päev, et oma last vaadates on tal pidevalt selline “seest soe” tunne, nagu oleks just lonksu hässti kanget alkoholi joonud.. et kui A naerab või seisab ise või topib endale issi tosse jalga või põrandat pühib, et siis tal reaalselt hakkab seest soe ja tuleb selline heldinud tunne, et tahaks kõva häälega itsitada. ja nii ongi. Selline tunne on kogu aeg. Armin muudkui kasvab ja meie kasvame koos temaga!
Ühe aastane kutt on jätkuvalt hästi seltsiv, leplik ja rõõmus laps. Seisab kenasti iseseisvalt ja esimesed sammud on tehtud, aga igapäevaseks edasiliikumiseks kasutab siiski valdavalt käputamist. Suhtlemiseks kasutab ta küll aga aina rohkem sõnu, mis on päris eesti keeles. Täiesti selgelt ja korrektselt tulevad emme, pähh ja aitäh (iga asja peale, kogu aeg), igapäeva repertuaaris on veel esindatud ishhi, (v)anni, allo, õue, llll (lill), (l)amp, Liiihu (Liisu), pu (puu). Armin teab täpselt kus on tema enda, Liisu või 1kõik kelle teise nina ja kõrvad ja naba, (silmad ja suu lähevad aegajalt sassi) ta teab täpselt, et kutsud teevad auhauh ja kiisud teevad mjäu, muud muu-d ja mää-d jmt lähevad aegajalt ikka sassi 🙂 Lemmiktegevuseks on kindlapeale koristamine. 1päev asjatasin midagi toas ja kööki minnes avastasin lapse rõdu klaasi puhastamast. Üldse peab tal alati olema oma lapp ja oma hari, millega ta väga tähtsalt toimetab.
Potitreening on ka olnud igati edukas ja päevasel ajal temaga kodus olles mina üldse talle enam mähet ei pane. Potile ta ikka ise ei lähe, aga ma umbestäpselt tean kuna ta potile tahab ja siis panen teda sinna. Mingit sõjakisa ega vastumeelsust ta selles osas ikka ei ilmuta.. teeb hädad ära ja asjatab edasi. Õnnetusi muidugi juhtub ikka ka, aga see on väike asi 🙂 Üks suur põhjus, miks ma üldse teda nii väga sinna potile panen, on see, et meil on niiii kuum. kogu aeg on niii kuum ja siis on lihtsalt rõve talle neid mähkmeid toppida 🙂
Sünnipäevapidustustega tegimegi algust laupäeval – kõik olid ju kaunid kutsed (kuhu peale ma unustasin kirjutada kuupäeva, hehe) saanud ja puha. Kui Otepääl oleks mõni laste mängutuba, siis ilmselt oleks ma seal pidanud, aga mida ei ole, seda ei ole. Samas on ju see Armini kodu ja just siin tunneb ta ennast kõige mugavamalt .. õnneks on meil päris palju ruumi ka. Kuigi külalisi oli rohkem kui mitukümmend, siis jaotusid kõik kuidagi sujuvalt ära .. vanemad inimesed pluss osa beebisid emmedega olid elutoas, suuremad lapsed mängisid meie toas aliast/monopoli, mehed rääkisid köögis poliitikas ja muist lapsi mässasid Armini toas.
Sünnipäevaks sai A endaleisikliku pallimere, mille kinkis minu emps. See oli väga teadlik osta, sest A lihtsalt arrrmastab pallimerd. Alati, kui Põlvas võimlemas käisime läksin jupp aega varem kohale, sest seal sai A pallide sees supelda.. nüüd saab kodus ka :´) Ardi vanemad kinkisid talle uhke suure traktori, veel sai hästi nunnu kiikhobuse, klopsimismängu, oma isikliku telefoni, millega terve maailm läbi helistada, puidust puslesid, raamatuid jne.. niiet meie elamine on praegu nagu bardakk ja kõik kohad on lapse asjadega kaetud, homme on õnneks “vaba” päev ja saame neid sättida ja paigutada.
Laupäevaõhtul kui külalised olid ära läinud ja toad olid koristatud tundsin ma ennast lõputult väsinuna, aga ilmatuma rõõmsana, et inimesed tulid meie juurde, tähistama meie lapse sünnipäeva. Me oleme väga väga õnnelik pere, sest me oleme nii hoitud. Ja ma olen selle eest lõputult tänulik! Aiäth!
teetassike.wordpress.com 