Lapsest ja lasteaedadest

Külmad ja pimedad sügisõhtud on loodud selleks, et makatöö tarbeks inglisekeelseid artikleid tõlkida ja kui sellest viimaks juhe täitsa kokku jookseb, pole paremat ravi kui oma pojakesest pilte kaeda – muuseas, me teeme seda Ardiga päris tihti: paneme lapse magama ära ja siis hakkame telefonist tema pilte kaema ja üksteisevõidu ohkima, kui armas ta ikka on 🙂

Seoses lapse pooleteise aastaseks saamise ja minu emapalga lõppemisega küsitakse meitelt üsna tihti – kuna läheb laps lasteaeda? Sellega on aga see lugu, et ilmselt juba enne A sündi või otsekohe peale sündi otsustasime me koos Ardiga, et me ei taha panna 1,5a last aeda. Selle otsuse õiguses olen ma siiani 100% kindel ja lisaks kõigele muule tundub mulle nii väikese lapse aeda panek ka puhtegoistlikus ja ka natuke naljakas mõttes ilgelt raske – hommikul vara ennast ja last üles ajada, sööta ja riietada. Selgelt just sellistel kiiretel hetkedel kui mina nt tahan teda ruttu-ruttu riidesse panna, on temal tarvis diivani alt ühekaupa klotse ämbrisse korjata või iga hinna eest mul eest ära pageda. Olles ise pehmelt öeldes selline plaani-inimene, kellele ei meeldi ootamatud olukorrad või “töisel hetkel” segamine, on mul väga raske sundida teda oma tegevusi katkestama ja viimase asjana üldse tahaks ma teda kuskile ära transportida nutuga, sest mul on kiire ja temal on parasjagu mingi väga oluline maailma-avastamise retk pooleli. Ja selline igahommikune kiirustamise ja võitlemise mõte tekitab mul juba ainuüksi peas olles õudsasti stressi – tundub nii raske!

Seega ma naudin täiega meie kodust elu, ma naudin meie pikki mõnusaid hommikuid ja toimetamist koos lapsega. Kõik tegevused võtavad kordi rohkem aega ja vahest tekib koristamise käigus rohkem segadust kui enne oli, aga selle eest on elu hoopis lõbusam. Ja ideaalis tahaks ikka kasvatada oma pojast meest, kes teab, et selleks, et süüa saada, peab keegi seda ka tegema, et puhas pesu kappi saaks, peab seda pesema, et tuba oleks puhas ja mõnus, tuleb seda koristada jne ..ja selle ideaali nimel olen ma alati valmis oma last kaasama ja tegema asju tema tempos. Ma tahan, et ta näeks, õpiks ja prooviks ise erinevaid asju, vastavalt enda suutlikkusele. Ma ei taha ei teda ega ennast kiirustada, tahan kogu seda suureks inimeseks kasvamise protsessi nautida ja saada sellest osa. Ma arvan, et ühelgi emal ei tule nii väikese lapse aeda panemise otsus kergelt, seega olen ma hästi, hästi tänulik, et mul selline võimalus on.

Päris kõrvale ma tööelust küll jäänud ei ole – töötan väikese koormusega, aga puhtalt sellepärast, et mul on nii tore töökoht, kust päriselt eemal olla kuidagi ei raatsi ja nii vastutulelik tööandja, kes pakkus välja variandi, et ma käin tööl siis kui ma saan, ehket kui Ardi või vanaema lapsega aega saab veeta.

Igal juhul minu vastuse peale, et ei, me ei plaani oma last veel üldsegi lasteaeda panna, on minult korduvalt murelikul ilmel küsitud, et kuidas ta meie arvates siis sotsialiseerub? Kuidas ta õpib teiste lastega mängima, jagama ja suhtlema? Kuidas ta areneb? Pehmo nagu ma olen, on minu endagi peast käinud läbi mõte, et aga äkki on meie otsus vale? aga äkki ma jätangi oma lapse mingisugustest eriti toredatest asjadest ilma? Mina pole oma elus päevagi lasteaias käinud ja ma ei tea, ma ei tea, missugused toredused seal kõik võivad olla ja mismoodi lapsed seal ennast tunnevad? Võibolla on nad seal kõik üdini õnnelikud ja ..? Samas ei ole ma iial ennast teistest kuidagi kehvema inimese või suhtlejana tundnud, et aias käinud ei ole. Või vähem arenenuna:) Kui sellised muremõtted minu pähe tulevad, siis sirvin Liisa Keltikangas-Järvineni raamatut “Väikelapse sotsiaalsus” ja saan oma enesekindluse tagasi. Pooleteise aastase lapse arenguülesanne ei ole rühmas hakkama saamine. Lisaks sellele toetab ka erinevate sotsiaalsete oskuste kujunemist pidev tähelepanu, juhendamine ja kommentaarid – mida üldiselt lapsega kodus olevad vanemad saavad jagada palju rohkem kui kasvatajad, kellel on rühmatäis lapsi.

Ja siis ma mõtlen ja ütlen, et egas me ei ela ju väljaspool tsivilisatsiooni! Väge vähe on selliseid päevi, kus meil keegi külas ei ole või me ise külas ei käiks. Arminil on väga palju vahvaid sõpru ja mõned lausa nii armsad, et nii kui uksest sisse tulevad, hakkab lapseke neid kallistama :). Ja siis ma vaatan teda ja mõtlen, et ta on nii tublike. Muidugi on vahepeal ilgelt häda ja kakkumist, aga sellest palju rohkem on hoolt ja soojust – kui teine laps nutab, tuleb teha pai, kui teine laps saab haiget, tuleb peale puhuda ja vastsündinuid võib ainult eemalt kaugelt piiluda, sest need on ju veel nõnda õrnakesed .. 🙂 Võib kõlada täitsa klišeelt ja viimase kanaemana, aga vot mitte ei raatsi ega taha neist hetkedest päevast-päeva eemal olla.

Kolm sõbrakest!

Tutikas sõber!
a

Seda sõbrakest ootame veebruaris, aga see väike asi ei takistanud küll A-l temaga juttu vestmast. 🙂

Kallis, nii kallis

Nb. Ma ei arva lasteaedadest üldse pahasti – vastupidi! Ma olen kolm aastat tihedalt alushariduse pedagoogidega koos koolipinki nühkinud ja nad olid kõik nii suurepärased inimesed ja õppisid väga lahedaid asju lastega tegema. Lihtsalt, mitte veel. Veel on meie jaoks vara.

89 km kaunist Eestimaad, ehk käisin maratonil

Eilne päev oli minu jaoks üks hästi oluline päev – minu elu esimene täispikk maraton. Ja paljude inimeste jaoks võib see olla ükskõik kui väike asi – et mis see siis ära ei ole, aga mitte minu jaoks. Ma olen vist pea terve elu arvanud,  ja uskunud, et ma olen hästi, hästi nõrk – kätes ja jalgades jõudu ei ole, võhma ei ole, pallimängudes koba jne. Ja mingil hetkel oli see arvamine ok, sest muud asjad olid hoopis tähtsamad ja olulisemad ja polnudki mingit soovi ennast tagant piitsutada. Nüüd aga mõlguvad hoopis teistlaadi mõtted peas, alustades sellest, missugune ema ma tahan oma lapsele (lastele) olla (ma olen ise eluaeg maru uhke olnud, et minu ema on mitmeid ja mitmeid maratone läbinud), missugune ma tahan 50selt välja näha ja kuidas ennast 70 tunnen.. tahaks ikka, et oleks jaksu ja jõudu ja võhma. Tahaks. et trepist üles minnes laps ühe käe otsas ja poekott teise käe otsas ei tabaks mind soov ära surra:)

Ja kui tahe on olemas ja kõrval motiveerivad inimesed, siis see on hea platvorm, kus edasi minna.

Mõned aastad tagasi kui ma Külla tööle läksin, sattusin vaimustusse sellest, kui usinasti sealsed töötajad (ja ka elanikud) spordiga tegelevad. Pole võistlust, kus Küla esindatud ei oleks ja ma tahtsin ka niiväga osa saada sellest toredast melust, sellest ühtekuuluvustundest ja emotsioonidest – ma olen tugevalt seda usku, et raskused liidavad inimesed ühte ja pole vist palju kosutavamat ja toredamat asja, kui peale pikka ja rasket võistluspäeva semudega saunas külma õlle (või vett või kalja) juua.

Mina aga vot sain hoopis vahepeal lapse ja polnud üldse mahti pikkadel suusa- ja rattaradedel treenimas käia. Peale lapse sündi tundsin end aga paksu ja koledana ja kuna mul on kodus üks ütlemata hea mees, kes rõõmuga oma lapsega aega veedab ja naise tegevusi toetab, siis hakkasin jälle natuke jooksma ja natuke muid asju tegema. Plaan maratonile minna tuli aga hoopis minu kalli töökaaslase poolt ja kui alguses mõtlesin poolikule distantsile minna, siis nende õhutusel et “mis see siis ära ei ole, vabalt saad hakkama”, läksin ikkagi kohe pikale maale. Mis siin salata – hirm mitte hakkama saamise ees oli suur – kartsin inimesi!, ehk siis rahva sees sõitmist, sest selline kogemus puudus mul täielikult, kartsin kukkumisi, kellelegi jalgu jäämist, ärasuremisetunnet, vihmast ja porist ilma ja rasket rada – ei olnud ju maantee, vaid hoopis maastikusõit – põllud ja kraavid ja mets ..Ja mina läksin oma sõiduga esindama oma töökohta, meie Küla, ja minu jaoks oleks olnud väga kurb, kui midagi oleks nihu läinud. Aga see vastutustunne sundis mind väga palju trenni tegema – varahommikutel ja hilisõhtutel, igal võimalikul hetkel, mil lapse kõrvalt aega sain 🙂

Ööl enne maratoni väga hästi magada ei saanud, hommikul sõime koos vennaga (kes ka sõitis ja minust veel tervelt 2 tundi!! kiiremini) putru ja palvetasime, et ilm tuleks ilus. Tuli! Nüüd ma saan aru sellest, et maraton on elamus – nii ongi. See melu on lihtsalt nii mõnus. Enne starti veel igaüks nokib oma viimaseid asju teha, kes pumpab kumme täis, kes laseb enda jalgu masseerida, ja see tunne, kui tohutu inimmass (pikal distantsil oli üle 3000 sõitja, kellest vaid pisut üle 200 olid naised:)) liikuma hakkab.. see on võimas ja äge!! Muidugi – mina ei sõitnud mingit aega, minu eesmärk oli see lihtsalt läbi sõita, seega võtsin hästi rahulikult ja toidupunktides napilt pidasin pikniku, ilmselt esimesel otsal on ikka hoopis teine emotsioon ja tunne. Kõva trenn oli ennast hästi ära tasunud, sellist enamüldseeijõua tunnet ei olnud kordagi (trennis küll 1kord viskasin ratta põõsasse ja helistasin halisedes Ardile, et ta mulle järgi tuleks:)). Mingi hetk randmed valutasid, sest metsas juurikate otsas turnimine ja auklikud kruusateed raputasid ikka jõhkralt, ja vahepeal u 30 km enne lõppu oli ka kopp ees – lihtsalt nagu ei viitsinud enam, need kilomeetrid metsas läksid nii nii aegalaselt.

10 km enne lõppu, viimases toidupunktis, võttis iga töötaja endaga kaasa ka ühe Küla elaniku, kellega koos siis sõideti lõpp, siis oli tempo juba hästi madal ja rada nii ilus, et hea meelega oleks veel edasigi sõitnud 🙂 Finišisse jõuda oli ikka hästi uhke ja hea tunne. Elusa.ja.tervena.

Eile õhtul tegin veel suures ekstaasis sellise suure vea, et lugesin kommentaare – tavaliselt iial ei loe – ja meele tegi nii mõruks, kuidas mingid inimesed kirjutavad maratoni uudiste alla, umbes, et kes need lollid seda sõidavad on ja ikka maru isu seal 1teise taguotsas sõita jne .. suurest imestusest pidid silmad peast välja kukkuma. KES nii kirjutab? Päris ausalt – see oli nii lahe kogemus ja nii äge elamus. Inimesed rajal olid ilusad ja head, oli uhkeid ülikondades härrasid, kes sõitsid valgete linnaratastega ja pakkusid rahvale nalja ja naeru, vahepeal sõitsin kümneid kilomeetreid koos paarikesega, kus mees terve aja kätt naise seljal hoidis ja talle hoogu andis, no nii armas oli vaadata, oli toredaid kängurusid ja teisi loomakesi. Ardi saatis mind stardis, käis toidupunktides kaasa elamas ja ootas finišis, ja ütles ka pärast, et see melu juba iseenesest on nii vinge ja super on sellise asja sees olla ja osa saada! Lubas ka järgmine aasta minna;)

Grupipilte eetilistel kaalutlustel ei pane, aga 1 päris aus pilt minust küll – vot nii uhke ja hea tunne oligi.

Ja kuigi kartsin, et täna väga ei kõnni, siis vale puha, tunne on nii hea, et mine või jooksma (ratta viskan küll nüüd mõneks ajaks nurka:))

Meie kallis väike, suur poiss.

Aeg möödub nii kiiresti ja kui just sai meie armas pojake aastaseks, siis nüüd, tänase seisuga on ta siin maailmas elanud juba täpselt poolteist aastat. Ei saa olla paremat hetke, et olla natuke heldinud ja panna tema kohta kirja mõned olulised asjad, mis muidu nii kiiresti meelest lähevad..

Minu arvates iseloomustavad meie last kõige paremini sõnad: tegus ja asjalik. Alailma on tal pooleli oma tähtsad toimetused, mida ta suure innuga keskendunult teeb. Ja selle asemel, et oma mängunurkades mänguasjadega mängida, teeb tema pärisinimeste pärisasju, ainult natuke omamoodi ja hästi, hästi armsasti. Tema lahutamatuteks kaaslasteks on kindlasti lapp ja mopp. Kui laps on söömise lõpetanud, palub ta otsemaid lappi, et ise enda järelt kenasti laud puhtaks pühkida. Ja kui mõni sodi, veetilk vms peaks maha minema, tormab ta koheselt sahvrisse, haarab oma mopi ja asub hirmtähtsalt kahjusid likvideerima. Tal on oma väike pihustiga veepudel, kust ta “tsuttsut” vett laseb ja siis külmkappi, pliiti või midaiganes küürib. Üldiselt assisteerib ta mind kõikide igapäevategevuste juures – nt porgandipeenrad said suvel nii ära rohitud, et porgandisaaki suurt polegi saada 🙂 Ta rohib, kastab, istutab, koristab ja teeb kõike koos minuga.

Hiljuti tegime magamistoas remonti ja Armin oli nt vana mööbli lihvimise juures minu suurimaks abiliseks ja ergutajaks. Samuti sisustamisel – muudkui tassib küünlaid ühest toa nurgast teise ja siis tagasi algsele kohale.. kuskil ei sobi.  Suur huvi on ka kruvikeerajate-mutrite-poltide vastu.

Üldse on laps juba täiesti sellise suure lapse nägu ja tegu. Käib potil juba nii hästi, et julgen ilma mähkmeteta õue, poodi, turule minna. Ütleb ise kui pissile tahab ja siis ütleb “ruttu-ruttu” ja jookseb poti poole. Õnnetusi muidugi juhtub, eile istus südamerahuga issi süles ja lasi teise kenasti täis 🙂 A kui potti teeb, siis pean maru valvas olema, sest pissiga pott ei tohi sekundikski seisma jääda – kohe haarab selle sülle ja asub seda transportima, mille käigus on maha loksumised kerged tekkima 😛

Mõned ajad tagasi keeldus kategooriliselt söögitoolis istumisest ja sööb nüüd meiega koos suure laua taga. Mis on minu meelest hästi armas ja tore. Kuna oleme palju kahekesi, siis on temaga nii mõnus vastakuti istuda ja “vestelda”. Oskab kenasti süüa nii lusika kui ka kahvliga ning söömisel enamjaolt abi ei vaja. Kui on lõpetanud, rebib põlle eest ja ütleb “aitäh”. Söögiga ei pirtsuta ja üldiselt sööb kõike – eriti hea meel on mul selle üle, et sarnaselt mulle hindab ta väga koduaia- ja turusaadusi: suvi otsa sõi peenratelt maasikaid, põõsastest sõstraid ja vaarikaid, nüüd käib kasvuhoonest tomateid võtmas; meeldivad õunad ja ploomid ja kukeseened .. ainuke asi, mis ei meeldi, on till 🙂 seda kuskil nähes üritab ta seda otsemaid toidu pealt maha pühkida :))

Ükspäev üritasin kokku lugeda kõik sõnad, mida ta selgelt ja korrektselt õiges kontekstis kasutab, aga poole peal läks sassi. Kindlasti on neid üle 30 ja iga päevaga tuleb neid aina juurde. Kirjandusele tuginedes ja oma lapse arengut jälgides olen jõudnud arusaamani, et lapse kõne arengut toetab rääkimine lühikeste ja kinnitavate lausetega, mitte pidev küsimuste esitamine, ala “kus on emme nina, kus on kiisu saba jne”. Minuga vesteldes vastab/osutab paarile küsimusele, siis tüdib ja lippab minema, aga nt lihtsalt jutustades räägib ja näitab palju rohkem ja püsivamalt kaasa. Samuti olen nõus sellega, et lapsed on julgemad ja avatumad inimestega, kes annavad neile uue olukorra ja inimesega tutvumiseks aega. Nt kui tuleb külla mõni ülientusiastlik tädi, kes hästi kiiresti tahab lapsekesest suurt tükki saada – teda sületada ja küsimustega pommitada, siis poeb pojake kiiresti emme-issu kaissu või käitub sarnaselt meie kassile – ignoreerib tuimalt kõiki ja läheb lihtsalt teise tuppa. Kui aga külla tuleb mõni issi sõber, kes diivanil istudes lapsele üldse tähelepanugi ei pööra, siis hakkab viimane üsna kiiresti onule oma klotse ja raamatuid tarima, et onuga koos lustida 🙂

Kõige ägedamad jonnihood tabavad teda loomulikult: poes! Ja kuigi ta ei nõua veel ei mänguasju ega kommi (tegelikult saialetist möödudes hakkab ta küll alati kõva häälega marsitaktis nõudma saia!saia!saia! .. sai on meie kodus defitsiit, aga vahest külapeal ikka sellist head kraami jagatakse) siis tahab ta alatii just kassas otsemaid saada enda kätte minu rahakotti, ikka just sel hetkel, kui mina maksan. Temale rahakoti andmine on aga väga libedale teele minek, sest mitmeid kordi on ta sealt kenasti sularaha välja koukinud ning siis kõikidele mööduvatele inimestele lahkelt pakkunud 🙂 Ja uskumatu – ma olen näinud lapsi, kes nutavad kuidagi vaikselt, nagu tihuvad tasakesi omaette.. meie laps seevastu teeb ikka jonnides niiii kõva ja kõrvulukustavat kisa.

Kui välja jätta fakt, et ta vahepeal täiesti suvalises suunas asju viskab, siis üldiselt on ta hästi armas ja lahke – iga päev paneb ise oma käekesega kassile krõbinaid, iga päev joodab-söödab oma kiikhobust ja teisi mängutegelelasi. Sõbrannadele teeb heldelt kalli ja musi ..Pargis jalutades korjab sodi üles ja viib prügikasti :´) muidugi aeg-ajalt õpib ta ka karme elutõdesid, nt et jagajale jäävad ainult näpud – mõnikord topib mulle mõne hea palakese suhu ja kui aru saab, et ma päriselt sööngi selle ära, siis tahaks ta seda otsemaid tagasi saada 🙂

Üldiselt on mul tunne, et see kõige lõbusam “tahanhullunultkõikejaigalepoole” aeg on hakanud üle minema. Püsib tegevuste juures ja kasutab asju otstarbekalt. Näiteks eile võttis pliiatsid ja minu kommentaari peale “Armin joonistab laua taga paberi peale” läks oma tuppa, istus laua taha ja hakkas joonistama. Ise nii suur ja asjalik. Peale koristamise meeldib talle veel väga klotsidest torne ehitada, natuke autodega sõita ja palju raamatuid vaadata. Ta oli vahepeal natuke haige, ja siis me päeva jooksul suurt muud ei teinudki, kui vaatasime ainult raamatuid.

Õhtuti magama sättides toob ta mulle raamatu, et ma talle loeks ja seda ma ka suurima hea meelega teen. Minu enda lapsepõlve ühed ilusamad mälestused ongi need, kuidas ema meile enne magama jäämist luges ja kui hea ja mõnus oli siis uiunuda.. ja kindla peale teen seda oma lapsega ka. Seda poolt tundi temaga õhtul pikutades ja kaisutades ei vahetaks ma mitte millegi vastu – mis siis, kui tööd või kooli on palju või päev on raske ja loed minuteid, et laps tuttu jääks. See on nii siiras aeg. Ja kui ma mõtlesin, et mis vanuseni lastele on sobiv ette lugeda siis ma ei teagi kohe.. äkki 11 😀 ? Mõni aeg tagasi olid meil külas kaks 7 aastast poisikutti ja neile ma lugesin õhtuti Väikest Printsi. Ja kuidagi ei saaks öelda, et nad oleksid selle jaoks suured olnud, või see oleks neile nõme v tobe olnud. Vastupidi. meil oli väga mõnus ja nendega oli eriti vahva veel see, et sai loetu üle arutada.

Sõnadele lisaks pisut pildimaterjali ka:

Väike rõõmus seeneline:

Ja väike rõõmus marjuline:

Veel üks põhjus, miks ma oma töökohta niiväga armastan: lapsed on seal igati tervitatav nähe. Ja Arminil oli hiiglama põnev päev, sest erinevad tädid kandsid talle muudkui huvitavaid asju ette 🙂

Päev peale jaane hakkasime lund ootama!

Põlvamaa maakaitsepäev

Onuga hommikuvõimlemine.

Hommikusöögiks natuke huulepulka ..

Väike inimene lustimas:

.. ja töötamas

Loomakesed on kõik hästi kallid. Olgu öeldud, et me mõlemad Ardiga oleme Armini ja kassi (ja kõikide teiste maailma loomade) suhtes väga resoluutsed – mitte mingisugune kassi togimine, nügimine, kakkumine vms ei ole aktsepteeritud üldse (mis ei tähenda et A talle vahepeal peale ei tahaks istuda, miks ometi ???) aga üks kord kui tuppa astusin ja A teda endale sülle venitas, ise korrutades “sülle, sülle”, oli ikkagist nii armas, et ei saand seda jäädvustamata jätta 😛

Laps on sündinud armastusest armastusse. Ja ei möödu ühtki päeva, mil me poleks selle eest lõputult tänulikud ega ütleks talle, kui väga me teda armastame. Süda.